Neljapäev, mai 31, 2007

INTERVJUU JAAN ELKENIGA

Jaan Elkeni ühiskonnakriitiline DJ-set loomeliitude peol, jaanuaris 2007

09. mail valiti Jaan Elken kolmandat ametiaega järjest Eesti Kunstnike Liidu presidendiks. Sel puhul meili-intervjueerib teda Margus Tamm.

MT: Kõigepealt õnnitlused tagasivalimise puhul. Ja alustakski valimistest.
Kunstnike Liidu sellekordne suurkogu toimus üsna madalat profiili hoides - vaid Sirbis ilmus esimehekandidaatide lühike tutvustus. Näiteks Kirjanike Liidu presidendi valimiste ümber oli küllaltki palju meediakära. Või kui meenutada kasvõi eelmisi, kohati väga teravaks kujunenud EKLi juhatuse valimisi. Ma saan aru, et meediakära toob paratamatult kaasa poriga loopimist, isiklikke solvumisi ja palju muud muret, samas on Eesti Kunstnike Liidu juhatuse valimine ju ometi oluline sündmus, mis võimaldanuks tekitada arutelu EKLi ühiskondliku potensiaali teemadel. Kuidas kommenteeriksid, kas tegemist oli tegemist meedia vähese huviga või oli see EKLi poolt teadlik madala profiili hoidmine?

JE: Ettepaneku 3000-3500 tähemärgiga piiratud sõnavõtuga eelnevalt Sirbis esineda tegi Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblane. Meie oludes oli pretsedenditu et Sirp üldse eelneva üleskutsega esines, leheruumi võimalikele esimehekohale kandideerijatele pakkus. Teisalt ausam ja selgem. Eks kirjanikel ole lehetoimestustes pikem käsi sees, ja oma tsunftile ja sealsele "võimuvõitlusele" suurema lehepinna andmine auasi. Meil on ju juhtivate päevalehtede kirjanduslisad, mitte aga kunstilisad, või kui on siis moonduvad nad mõne aja möödudes elustiililisadeks, teisiti öeldes selleks "mis lugejat huvitab". Ja esimeheks saigi kirjanikel ju nö. meediafiguur, telest tuntud saatejuht K.-M.Sinijärv . Palju sellest esimehekampaaniast kirjaduse käekäigule kasu on, küsiks ma vastu? Või kui tösiselt esimehekandidaadid oma küllaltki ülbeid nõudmisi ühiskonnale ise ka uskusid? Kui uskusid, siis on kunstnikel küll rohkem sotsiaalset adekvaatsust ja reaalsusetaju. Seni Eestis kehtiva ühiskondlik-poliitilise süsteemi kontekstis rääkida kirjaniku-või kunstnikupalgast kõigile liidu liikmetele, lihtsalt niisama, liikmelisuseks olemise eest on ju sulaselge populism, kuid sounds good, ja vägagi radikaalne. Kunstnikud räägivad eelkõige võimalusest tööd teha, et seadusandlus toetaks kunstnikkonna potsentsiaali nähtavusele tulemist, viitan siinjuures protsendiseadusele.

MT: Ja kuidas kommenteeriksid seda, et EKLi juhatuse koosseis jäi praktiliselt samaks - tegelikult tundus et polnud ka eriti uusi inimesi, kes oleksid väga soovinud juhatusse kuuluda - näiteks ainus esitatud tiitlipretendent hr Jakovlev võttis ise oma kandidatuuri tagasi. Kas tegemist on osaga Eesti kunstimaastiku üldisest stabiliseerumisest?

JE: Mõnes mõttes on tegemist tõesti stabiliseerumisega, võimu- ja loomeambitsioonide realiseerimiseks on Eestis hetkel hoopis paremini, valdavalt riigi rahastatud mängumaid ja platsdarme - KUMU, Tallinna Kunstihoone, Kaaseagse Kunsti Eesti Keskus, Kultuurkapital. EKL-il pole vähemalt uuemal ajal olnud ambitsioone "kureerida" kunstielu, pigem on lisandunud hulgaliselt sotsiaalseid rolle, mõtlen loomeliitude ja loovisiku seaduse käivitumist, selle täiendamist, meie oma mikro-sotsiaalprogrammi jm.

MT: Mida sa mõtled kunstielu "kureerimise" all? Ehk tutvustad mikro-sotsiaalprogrammi.

JE: Ilmselgelt ei mäletagi sa teistsugust kunstnike liitu kui praegune, “kureerimise” all mõtlesin olukorda enne 1991, kus kunstnike liidu ja kogu kunstielu vahele võis laias laastus võrdlusmärgi panna, kus isegi kunstialaste trükiste kirjastamine ja kunstivahenditega kauplemine (defitsiidimajanduses oli see eelkõige fondeeritud kauba jaotamine, mitte kauplemine tavapärases tähenduses), näitusepoliitika, tööde ostmine näituselt Kunstifondi kogudesse, kogu otsustustäius ostukomisjonidest kuni autoostulubade ja korterite jaotamiseni oli kunstnike liidu pädevuses. Monumentaalkunsti tellimused ja kaklus nende ümber pealekauba, kuid selles vallas nagu ka paljudes muudes kunstiküsimustes oli teine jäme ots kultuurimisteeriumi ja partei keskkomitee käes. Nüüdseks on kultuuriministeeriumi, vähemalt kord nelja aasta tagand poliitilise tõmbetuule käes reorganiseeruva mammuti pädevusse jäänud eelkõige rahastamisskeemide väljatöötamine, kunstimuuseumid on ministeeriumite ripatsitest iseseisvunud, kunstnike liit oma eelarvega säilitanud täieliku sõltumatuse riigivõimust. Kunstnike liidu tootmisbaasidest (end ARS, monumentaalkunstibaas jm) mis tarbekunstnikele ja kujunduskunstnikele vene ajal piiramatult tööd ja leiba andsid (sest turuks oli näljas ja paljas üks kuuendik kogu planeedist) on järel vaid kinnisvarakolossid, kes kunstiga seotud väikettevõtlusele soodsaid pindu rendib. Rendipoliitika läheb paindlikult kunstipoliitikaks, kui valida on kas avada galerii (samas tagada selle funktsioneerimiseks vajalikud vahendid), rentida see eraoperaatorile galeriipinnaks, või meie sihtasutusele Tallinna Kunstihoone Fond näitusetegevuse läbiviimiseks Tallinna Kunstihoones ja Kunstihoone galeriis. Või anda soodusrendile kunstiga seotud väikettevõtlusele vmt, aga ka kommertsrendile – viimase eelistamist erinevalt mitmetest teistest loomeliitudest me EKLi puhul eriti ei näe. Nii on endises ARSi peamajas keraamikute liidu käsutuses põletusruumid nullrendiga, ka Pärnust ülekoliv Litokeskus on 0-rendiga, nagu ka taasavatud regulaarne kunstiajakiri kunst.ee Vabaduse väljak 6 büroopinnal. Monumentaalkunstimaja rendile võtnud endistest töötajatest koosnev aktsiaselts tasub sümboolset renti jne.
Mikro-sotsiaalprogrammiks nimetasin ma EKLi sotsiaalfondi, kust tulevad ka laste jõulupuud ja seeniorite jõulu-, juubeli- ja muud vältimatud toetused. Meil on see käigus üle kümne aasta, siis kui loomeliitude seaduse alusel tagatud toetussüsteemist veel unistadagi ei osatud.

MT: Millised on taasvalitud juhatuse peamised eesmärgid?

JE: EKLi juhatus on kaheliikmeline, koosnedes presidendist ja asepresidendist. Kõrgeim vöimuorgan on volikogu, millest on 2/3 automaatselt erialaliitude valitud esimehed (ja seal toimub rotatsioon ka suurkogude vahelisel ajal), 10 valitavale kohale valiti aga eelkõige need kunstnikud, kes nurinata ühiskondlikku tööd on nõus tegema. Eesmärgid on juhatusel ja volikogul samad nagu liidul, ja töö korraldus ja põhimõtted on kirjas liidu põhikirjas. Seekordseid valimistulemusi iseloomustab veel äraproovitud nägude ja tuntud nimede eelistamine. Ärev poliitiline foon võis niigi õhusolevale tendentsile omakorda vindi peale keerata. Milleks riskida niigi äreval ajal?

MT: Millisena näeb EKL oma rolli eesti kunstimaastikul? Peamised ülesanded? Millega EKL ikkagi tegeleb?

JE: Kui EKL-i majanduspersonal, galeriitöötajad ja haldusega seotud isikud maha arvata (keda on kokku ligi 30), jääb president, asepresident ja ehk pool sekretäri kohta. Nende 2 ja poole isiku kanda on nii majandustegevuse õiges suunas juhtimine, nö poliitilised otsustused, kui ka igapäevatöö praktika. Viimase 8 aasta kohta on ilmunud küllaltki mahukad aastaraamatud, seal on suur osa EKL-i osalusel ja initsiatiivil toimunud kunstiprojektidest, seadusandlikud initsiatiivid, rahvusvaheline suhtlus, kunstielu juhtfiguuridest ja olulistest loojatest tellitud filmiprojektide arendused, vähemalt kahe olulise kunstipreemia väljaandmise iga-aastane korraldamine jm. ülevaateliselt kirjas.

MT: Kuidas on EKL roll muutunud viimase 15 aasta jooksul?

JE: MTÜ-d ja loomeliidud on kodanikuühiskonna alused, vähemalt teoorias. Mulle tundub, et Eesti riigivõimu usaldus loomeliitudes endale head partnerit näha, on kasvuteel. Mingil hetkel oleme kehastunud ka survegrupiks, kõlagu see kui heroiliselt tahes. Nii KUMU läbisurumisel (EKLi ühiskirja üleandmine ja pooletunnine kohtumine peaministriga valitsusistungi ajal, kus uue kunstimuuseumi ehitamise lõplik saatus viimast korda vaekausil oli), loomeliitude seaduse väljatöötamisel, regulaarse kunstiajakirja taasavamisel, 1% seaduse rakendamine avaliku ruumi kunsti kohta jne. Vaid Tallinna linnas valitsev režiim on kunstnike ja skulptorite ühendustes näinud vaenlast oma erakondliku, maitseväärastunud monumentaalkunstiprogrammi pealesurumisel tallinlastele, ignoreerides meie otsustusi ja märgukirju. Erinvalt Eesti riigist ja Tartu linnast, kus kõikides kunstižüriides loomeliitude liikmete arvamust ja kompetentsi vajatakse ning nende arvamusega arvestatakse.

MT: Miks peaksid kunstnikud EKLiga liituma?

JE: Tsunftidel on kõikidel aegadel lisaks praktilisele poolele ja käegakatsutavale kasule ka sümboolne väärtus. Loovisikute seaduse subjektiks saab olla ka loomeliiduga liitumata, ometigi võiks ainüksi see garantii ja tulevikus ehk ka liikmelisuse alusel arvestatav pensionistaaž väärtustada liikmelisust. Meile astuvadki liikmeks keskmiselt paremini sotsiaalset konteksti tajuvad, kuid samas mitte liiga nina uppihoidvad sidusad kunstnikuisiksused, liikmete koguarv on jätkuvalt tõusuteel, mitmed kandidaadid ei läbi volikogu hääletusmasinat, igaüks meie liikmeks ei pääse.
Ja kuigi meil ei ole praegu ette näidata võimalust anda igale soovijale ateljeepind Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6 ja 8 kinnistutel on teatavast üle 40 ateljee) ega ka Hobusepea 2 kinnistul, võime ehk kunagi Pärnu mnt. 154 krundil, end.ARS kompleksi baasil välja ehitada ateljeebloki, kus tõesti iga EKL-i liige soovitud tööruumi kas rentida või osta ka saab.

MT: Milline on efektiivselt toimiv EKL?

JE: Ma arvan, et me olemegi antud tingimustes piisavalt efektiivsed, alati on kasvuruumi, seda küll.

MT: Mis on EKLi nõrgad küljed, mis seda efektiivset toimimist segavad?

JE: Vahendite nappus, mis kogu kunstielugi pärsib. Euroopa Liidu struktuurifondide abiga saaks meie kinnisvaratompude baasil arendada just noortele kunstnikele apetiitseid erialakeskusi ja paindlike ühisateljeede võrgustikku (praegu on meil vaid üks, hetkel jäätatud staatusega NIFCA külalisteljeede võrgustikku kuuluv ateljee Vabaduse väljakul).

MT: Kas on plaanis/on üldse mõtet EKLi kuidagi kaasajastada? Kaasata programmiliselt nooremaid liikmeid otsustamisse-näituseplaanide tegemisse, tagamaks verevahetuse?

JE: Meie kunstisaalides domineerivad noored kunstnikud, EKL-i kolme galerii näituseplaane panevad kokku noored kuraatorid. HOP-galeriid nõustab kuratoorium, mis jälle valdavalt noortest kunstnikes koosneb. Et Kunstihoone Fondi nõukogusse valitakse võimekamad ja kogemustega kunstnikud, kel kolleegide ja erialaliitude volitused-mandaat, ka see on loomulik. Ma arvan et Jaan Toomik, Leonhard Lapin, Mare Mikoff, Mare Saare, Maarja Unduski jpt. kes hetkel nõukogus,on kogenud pedagoogidena noore kunsti potentsiaaliga hästi kursis.
Kui suurkogu valib just need liikmed volikokku kes parajasti valiti, siis on see tema vaba tahe ja mingeid soo- või muid kvoote meil plaanis rakendada pole. Sirja-Liisa Vahtra on ennast võimeka ja empaatilise korraldajana näidanud ja volikokku sai ta probleemitult.

MT: Kirjeldada nö ideaalEKLi.

JE: Ei riski, siis öeldakse, et tee ka ära! Optimaalne, nendes tingimustes mis antud, seda jah. Kas sellessinases maises riigis midagi ideaalset ongi, on köik oma vigade ja miinustega, maksab see kui ideaalidki otsed on, maksab pürgimine.


Kommentaare ei ole: