NonGrata Kunstikonteiner - Uus laine. 21. sajandi Eesti kunst
Korraga on kolmest erinevast suunast välja tulistatud lubadus UUS! Kõivõrd selline ambitsioon eeldab tugevat kuraatoripositsiooni, loen ja rebin kontekstist välja kuraatoristeitmente ja intervjuukatkeid.
I
Kõigepealt New Wave, kes jõudis esimesena avaldada meedias intervjuu.
Edestades sellega 1 päeva võrra NG näitust ning 2 päeva võrra omaenda näitust.
Niisiis. Mida arvavad New Wave kuraatorid?
iseendast:
"Ma arvan, et oleme esimesed, kes on püstitanud küsimuse nullindate kunsti minateadvusest. Meie lööme mängus esimese kaardi lauale ja vaatame, mis siis nüüd juhtuma hakkab."
Kommentaar: Meenutame: Karin Laansoo raamat 22+ (2005), Kunst.ee erinumber Noor-Eesti (2005).
näitusepealkirjast:
"See on eelkõige marketingi kontseptsioon. See on omamoodi sõnakõlks, mis võimaldab küsida, nagu sa küsidki, kas nüüd on siis uued tingimused."
uuest põlvkonnast:
"Ta tuleb tasa ja targu, ilma suurema kärata."
"Huvitavam osa üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse nooremast kunstist ei trügi enam instutsionaalsele mänguväljale ega püüa ennast valgele kuubile apetiitseks teha."
"See kunst ei esita ennast selgete vastanduste ja manifestide kaudu."
"Noor eesti kunst on mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem kui oli üheksakümnendate põlvkond samas vanuseklassis."
"Nullindajatel on kaasaegse kunsti vormikeel juba käes, nad on kasvanud koos sellega."
“Teooria on niigi olemas, see on olemuslikult «läbi seeditud» veel enne, kui tullakse millegagi välja.”
"Noorema kunstnikkonna mentaliteet on üldises plaanis hoopis teistsugune (kui 90ndatel)."
"Viimaste aastate jooksul on tekkinud arvestatav hulk noori kunstnikke, kes dokumentalistlikus režiimis töötavad."
"Kümnendivahetuse üheks huvitavamaks ja aktuaalsemaks nähtuseks on alternatiivse elektroonilise muusika ja kaasaegse kunsti kokkupuutepunktides tekkinud soundart`i projektid."
"Leidsime Tartust eest aktiivse kaasaegse kunsti scene`i."
"Kui vaadata osalejate nimekirja, ei ole lihtne seda vaadata ühtse «uue lainena»."
Kommentaar: Truth/art/new wave is out there somewhere
teistest:
"Loomulikult on kaasaegse kunsti kõrval absoluutselt küündimatut, provintslikku, teadlikult antiintellektuaalset, dementset kunsti Eestis väga palju, seda näitas meile ilmekalt hiljutine näitus kunstihoones (EKLi aastanäitus "Elamise kunst")."
"Pärnu noor kunst sõidab meie arvates liialt Nongrata ja Kursi koolkonna kiiluvees, mis nähtustena kuuluvad üheksakümnendatesse ja ideoloogiliselt veelgi kaugemale."
"Pärnu etendab külahullu."
kunstimaailmast:
"Üheksakümnendate lõpul, institutsionaalse maastiku paika loksudes ja kaasaegse kunstikeele omaksvõtmisega, kadus ka vajadus ühistegevuseks ideoloogilistel eesliinidel."
KOKKUVÕTE:
New Wave kuraatoritel on väga selged seisukohad EKLi ja NonGrata kohta. Ja suhteliselt udune pilt uuest põlvkonnast v. a. enesepositsioneering, et ollakse esimesed, kes uue põlvkonna teema üles tõstavad ja sellega nö kinda viskavad.
------------------------------------------------------------------------------------------
II
NG kunstikonteiner. "Uus laine." 21. sajandi Eesti kunst
Näitus avati päev enne New Wave´i, millele vastanduti.
iseendast:
Me oleme alternatiiv Eesti kunstimaailma peavoolule.
näitusepealkirjast:
"See on provokatsioon, mille eesmärgiks on tekitada diskussioon Eesti kunstimaastikul. Pealkiri on copy-paste'itud Tallinna Kunstihoone koduleheküljelt."
Kommentaar: Ühtede jaoks on "Uus laine" marketingi kontseptsioon. Teiste jaoks on "Uus laine" provokatsioon. Huvitav, kas on kuskil keegi, kelle jaoks "Uus laine" oleks päriselt ka uus laine?
uuest põlvkonnast:
"21. sajandi kunstist ja olulistest kunstnikest rääkida on veel ilmselgelt liiga vara."
"Nii noorte ja väheesinenud kunstnike puhul, nagu on pooled Kunstihoone "Uue laine" näitusel, ei saa ka rääkida mingitest kunstnikupositsioonidest."
New Wave kuraatorid tegelevad sisulise asemel formaalse tegevusega.
P.S. Ise oled hull.
kunstimaailmast:
"Mida suurem liigiline mitmekesisus valitseb, seda elujõulisem on süsteem."
"Totaalset tolerantsi ega üksteisemõistmist ei ole olemas."
"Küsimus ei ole papis, küsimus on meeldivas surinas, mida tekitab teadmine, et sa oled orjastaatusest pääsenud ja niimoodi ühiskonnale paraja nätaka vastu andnud."
KOKKUVÕTE:
Uue Laine kuraatoritel on väga selged seisukohad New Wave ja selle kuraatorite suhtes. Samuti on neil selged sotid ühiskonnaga. Ja be aware, NG messianistlik loojakontseptsioon rokib. Aga ikkagi ehitavad nad oma näitusepromo üles vanale heale vastandumisele Kunstihoonega. Kui Vabaduse 6 on tõesti nii kõdu, nagu nad väidavad, siis milleks ehitada oma kirikut sellele liivale?
-----------------------------------------------------------------------------------
III
Pomo Sapiens: See on tõesti midagi
näitusepealkirjast:
"POMO SAPIENS on postmodernne inimene. Aastaid tagasi tähendas soomlastelt laenatud slängisõna „pomo“ bossi, kedagi tähtsat, ülemust, esimest jne. Kunstivooluna ammendas postmodernism end üheksakümnendate algul, samas pole ka modernism veel kuhugi kadunud. Filosoofilise määratlusena aga on postmodernism endiselt elujõuline. Näituse alapealkiri sai valitud tema sisse kodeerunud võimatuse tõttu. Pole selge, mis on „see“, kui palju on „tõesti“ ja mis võrdub „midagiga“. Amerikanism „this is really something“ väljendab midagi, mis „on tõesti midagi“ – see on saladus, see on määramatu suurus, ent läbini veenev. See on kaasaegne muinasjutt. „See on tõesti midagi“ on kerge ja õhuline, ent noore kunsti kui igikestva fenomeni raames vitaalne."
uuest põlvkonnast:
Esinevad kaksteist autorit, kes tervikuna moodustavad midagi koogilõigu taolist Eesti noorkunsti siiruviirulisest sufleest.
Kommentaar: Elu on nagu shokolaadikarp.
Kas sel aastal ei suuda
-------------------------------------------------------------------
ÜLDKOKKUVÕTE:
90datel esiletõusnud liidrid (vahet pole, kas riiklike või alternatiivsete institutsioonide) jätkavad omavahelist positsioonisõda, olgu siis ettekäändeks uus põlvkond või mis iganes. Uuest põlvkonnast ei räägi sisuliselt keegi, nooremate kunstnike roll näib olevat olla rohkem nagu kahuriliha omavahelises klaarimises. Ja rindejoon on otsaga jõudnud Tartusse.
See, kes õige vastuse esimesena ära arvab, jääb edasi mängu.
13 kommentaari:
Minu meelest saab 2000-ndate noort kunsti eriti Kunstihoone näituse järgi defineerida küll. Mulle tundub, et 2000ndate kunsti ühendab suuresti kiiksu või nihke puudumine. Kui arheotüüpne 90ndate kunstnik tahtis publikut shokeerida, häirida, nihestada, pöördesse ajada, siis tänapäeva noorel selline pretensioon puudub. Kui 90-ndate kunstnik kasutas dokumentaalfilmi formaati, siis sai sellest tõenäoliselt paroodia, absurd vms, tänapäeva kunstnik teebki PÄRIS doki koos tõsise idee, traditsioonilise ülesehituse ja narratiiviga. Mis sest et kehva aga ikkagi päris.
Muide, konteineri "Uus laine" oli rohkem 90-ndad, igatahes paljud kunstnikud olid 90-ndatel alustanud või selle kümnendi gurude kõva mõju all.
Eelmisele kommentaariks.
Minu meelest tehaksegi siin viga -- üritatakse leida ja defineerida oma, uut, sipupükstes Eesti kunsti, mis on iseenesest kuraatorile loomulik soov.
Paraku nn tuleviku staaridele panuseid tehes on suur võimalus feilida, sest suurest osast lootustandvatest tudengitest "ei saa asja". Rääkides üheksakümendatest ja ca kümne aasta tagustest noorkunstnikest, kellele pandi suuri lootuseid: kes on näinud näiteks Tarrrvi (või kuidas ta nimegi kirjutati?) Laamanni, Zoova, Ramo Tederi viimaseid väljapanekuid? Kuhugi kadunud, eks.
See, kui praegu olulised, "hoo sisse saanud" ja mitte veel institutsionaliseerunud kunstnikud alustasid oma tegevust paar aastat enne milleeniumivahetust, ei vähenda nende 21. sajandi kunstnikeks olemist. Üheksakümmendatel alustamine ei tähenda selle aja võtmes edasi töötamist, inimesed ning nende kunst areneb. Iseasi, kas sellised defineerimispüüdlused, nagu eelmine kommenteerija välja pakkus, pole liigselt piiravad ja asju lihtsustavad. Mina ei julgeks kasutada väljendit "arheotüüpme 90ndate kunstnik". Ega ka "arheotüüpne 2000ndate kunstnik".
"90datel esiletõusnud liidrid jätkavad omavahelist positsioonisõda, olgu siis ettekäändeks uus põlvkond või mis iganes. Uuest põlvkonnast ei räägi sisuliselt keegi, nooremate kunstnike roll näib olevat olla rohkem nagu kahuriliha omavahelises klaarimises."
Järelduses on põhimõtteline viga - kolm näitusetäit noorte kunsti on eri korraldajate poolt välja käidud, uue põlvkonna sisulise analüüsi peaks nüüd eksperdid kriitikud teadlased tegema. Ei saa ju ise näitust kureerida, konseptsioneerida ja lõpuks ka kajastada? Kas tõesti on kogu see noor kunst täiesti ebahuvitav ja käsitletav vaid läbi kuraatorite võimumängude? Kõik korraldajatevälised artiklid on keskendunud sellele vastandumisele aga teoste analüüs on täiesti puudu. See on üldse eesti kunstiteaduse probleem - Eesti kunstiteadus on kaasaegse kunsti tõlgendamisel veel täiesti lapsekingades ja seetõttu keskendubki valdav osa eesti jooksvast kunstikriitikast taustade ja kontekstide analüüsile, mitte kunsti enda tõlgendamisele. - Heie Treier väitis selle olevat eesti kunstiteadust liigselt mõjutanud angloameerika kriitiline kunstiteooria ning Hans Haacke laadis mõtlemine, et sa pead kõiki mehhanisme "läbi nägema", "läbi valgustama". Kunsti enda analüüsiks jääb tööriistakast väikseks.
Näituste külastajad – muusikud, semiootikud, teoloogid, kinnisvarahaldajad, anarhistid, poemüüjad, seinavärvijad jne. on küll analüüsinud neid teoseid sisuliselt ja on leidnud mitmeid uusi vingeid teoseid, millest on vaimustuses. Ei maksaks teha järeldusi meediakajastuste järgi, see libe tee näib eesti kultuuripildis muutumas sümtomaatiliseks.
Al Paldrok
Anonüümsele vastuseks siiski väidaks, et mina saan küll hästi aru, kas kunstnik on "90-ndik" või "2000-ndik", siin on tuntav vahe sees. Muidugi, kui kunstnik pole mari Kartau hoolealune, sest Mari on endiselt üdini vana hea 90-ndik.
See kiiksu või nihke puudumine on väga suur vahe. Kunstihoone näitusel oli selle puudumine väga selge. Domineeris selge mõistuspärasus, ideaal neutraalsest jälgimisest ja teaduslik objektiivsusiha. Mitmed teosed kujutasid endast sisuliselt eksperimente või vaatlusi: üks saatis laiali meile ja pani üles vastuseid, teine tegi filmi kellamehest, kolmas pani lauale komlm "Tõde ja õigust", neljas salvestas lihtsalt mingit heli, viies pildistas istuvat meest, kuues joonistas ajalooraamatuid ümber, seitsmes maalis linnavaateid, kahekas uuris, mis on saanud A-rühma liikmetest, üheksas keerutas tänaval hularõngast ja vaatas mis inimesed selle peale teevad (ei midagi erilist), kümnes projitseeris lauale taldriku (vist lootuses, et keegi seda üritab kätte võtta). Noh, see ongi 2000-ndate aastate Euroopa kunst, oma heaoluga leppinud ühiskonna eneseväljendus, ei mingit hullust ega mässu.
Kusjuures tundub, et eestlased on sellises rahulolus eesrindlased. Meile on majandusliberaalide partei ebajumal, meile on bürgerite poekeste akende lõhkumine rahvuslik katastroof ju.
Margus Kiis
esiteks. me ei ela "oma heaoluga leppinud (Lääne)-Euroopas."
teiseks. kas vilets dokk on automaatselt kunst? või amatöör-sotsioloogia või hobi-uuriv ajakirjandus?
to: al
Olgu kajastamisega kuidas on, aga kureerimine ja kontseptualiseerimine on igatahes lahutamatud.
Lubadus "UUS" eeldab tugevat kuraatorikontseptsiooni, see on ambitsioon, mida tuleb kindlasti ka põhjendada. Ma tahtsin teada, mida nad siis mulle ütlevad. Seetõttu lähtusin teadlikult ainult kuraatorite sõnavõttudest, jättes kõrvale näiteks isiklkud hinnangud näitustel välja pandud töödele.
Tõepoolest, näituste kohta ilmunud artiklid on keskendunud peamiselt Tallinn-Pärnu konfliktile ja näituste kui selliste analüüs on jäänud tahaplaanile. See aga on minu meelest eelkõige kuraatorite tegevuse tagajärg, kes kulutasid oma brainpowerit peamiselt kohaliku kunstimaailma "telgitaguste" ja konkurentide analüüsile, viies niimoodi ise dskussiooni konkreetsetelt näitustelt ja "uuelt põlvkonnalt" kõrvale.
Kui Kunstihoone kuraatorid oleksid suutnud vastu panna kiustusele ise ennast uue põlvkonna avastajateks kroonida ja kui NG oleks suutnud vastu panna kiustusele neilt seda krooni jälle ära sakutama hakata, oleks ka järgnev meediakajastus kujunenud teistsuguseks.
Anonymus: "esiteks. me ei ela "oma heaoluga leppinud (Lääne)-Euroopas."
teiseks. kas vilets dokk on automaatselt kunst? või amatöör-sotsioloogia või hobi-uuriv ajakirjandus?"
Kusjuures elame. Mujalt maailmast vaadates pole erilist vahet, millises punktis Euroopa kaardil me elame. Eesti on Euroopa Liidus ja tasemete vahed ühtlustuvad kiiresti. Maailma mastaabis on Eesti ja Lääne Euroopa erinevused väikesed.
Mis on kunstinäitusel väljas, see on kunst. Nüüd siis ka vilets kuid tõsine dokk.
lihtsalt. huvist. ja soovist kiskuda arutellu ka kunstiteoseid.
Milline dokk oli vilets?
Maitse asi aga kui esimese 5 minutiga hakkab väga igav, siis on minu meelest vilets.
Kusjuures ega kaugelt otsa meestel polnudki aega kauem filme passida kui 5 minutit.
See on ikka täiesti ogar trikk panna ekspositsiooni jooksma tunni pikkune film, mis ei ole mingi kontseptuaalne nokitsemine mida ei peagi üle 5 minuti vaatama, vaid mis eeldab et sa teda tõesti täies pikkuses ära vaatad.
Isegi Toomiku näitus mängis juba taluvuse piiridel, aga see oli kogumahus 40 minutiga ära nähtav. Ma arvan, et filmikunsti tuleks ikkagi kinos näidata.
Indrek Grigor1
Tõsi. Kui on igav, siis on halb. A mulle endale meeldisid New Wavel kõige rohkem just dokivõtmes tehtud asjad - Eelmaa, Kleis, Norman.
Kuigi, ega ma neid tegelikult näitusel vaadata ei viitsinud - enamik välja pandud töid olid nagunii nähtud asjad. Lugesin lihtsalt silti seinal ja mõtlesin: "Jah, see on hea video".
kirjutan Teile esimest korda. Mu nimi on Tõnissoo, ma tahan öelda ehkki Minna on liiga egoist mu meelest, Ta tööd on head ikkagi työd, eriti sellest inglise troppist, kes end ära tappa tahtis
Postita kommentaar