esmaspäev, juuli 02, 2007

Krokodill sõi karu mett Tartu Kunstimuuseumis

Viiendat suvehakku järjest saab Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas näha kohalikke kunstidiplomande. Tänavuse aasta lõputööde valiknäitust võiks varasematega võrdluses märkida sõnadega nüüdis, ülemaailmne, ülekandeline. “Krokodill sõi karu mett” segab verivärsked lõpetajad kolmest koolist ja üheksalt erialalt - maal, mööbel, tekstiil, nahadisain, skulptuur, maalingud, meedia- ja reklaamikunst, fotograafia ja kunstiline kujundamine - ning laheneb elustiilide, tehnofiiliate, religioonide ja simulaakrumide kaupa teematubadesse.

“Elustiili” kannab Sander Rootsi getohõnguline graafika, Ronald Baumanni stencili ja spray maalid ning Kaili Kalle Tartuskäigu teemalised trükitud-tikitud kangad. Äratuntavalt mtvlikku kvaliteeti on Carl-Christian Frey piltilusatest, kuid suurlinlikult blaseerunud lesbitüdrukutest jutustavas animatsioonis, mis algab tühisest vaasilõhkumisest tuleneva õela kaklusega ning lõpeb kildude kokkupühkimise ja kallistustega. Nauditavalt jätkavad muusikatelevisiooni mulaaži Asko Kikkuli perfektses pikselatsiooni tehnikas teostatud muusikavideo Soome bändi "Iconcrash" loole “My Sky” ning Martti Poomi alias S`Poomi koomiksit, animatsiooni, rütmi ja räppi põimiv muusikavideo “Na`miin”. Looming tähendab antud noortele autoritele valitud elustiili — tarbimiseelistuste, playlisti, outfiti — kvintessentsi. See on võimalus võtta mõjuvas visuaalses meediumis kokku oma kogukonna identiteet ja siin on enamasti tegemist tuntud subkultuuridega nagu gängsta, hip hop, indie. Lõpuks ometi siis ka siin!

“Transhumanismi” nurgas mõõdavad läänemaailma tehnoloogilisi edusamme maalijad Helen Kikkas ja Jäppe Johanson. Elu- ja üleelusuuruses konstruktoreid panevad kokku Erki Sinijärv (imepeened digimaalis teostatud tehnoputukad), Jana Huul (vilkuritega erkpunasest plastikust naisetorso) ja Rannar Pärn (pleksiklaasist ja katkematust torust tugitooli elusuuruses makett). Strateegiamängu statiste püüab oma arvutimängu kujundusvisioonis “Checkpoint Charly” elustada Lauri Rahusoo.

”Kabel” koondab vast kõige tartulikumalt esteetilise — siin on isepäised naiskunstnikud Mai Sööt (tänaseks juba Matti Miliuse erakogusse kuuluva tööga), Margit Lõhmus (performance kunstniku hingega maalija), Krista Sokolova (abstraktsioon lõputute figuratsioonide pinnalt ja pastapliiatsiga lisatud üllatusmomendid) ning Eike Eplik (kes installatsiooni ettevalmistava tööna kehastus oravaks) ning nõtke käega restaureerijad ja kujundajad Kersti Siim (mitte ainult taasnägusaks, vaid ka taaskõlavaks muudetud koduorel), Monika Sepp (tigudiivan tres parfait!), Maria Puhm (Uku Masingu tõlkega passiv klassikaline luuleraamatu kujundus), Marju Paal (mahuline tekstiil, mis on tõepoolest korraga nii ruuduline kui ümmargune) ja Mari Eensaar (satsiliste aastaringidega kingakollektsioon).

Pimetoa simulaakrumide autoriteks on Taavi Piibemann eestlaste elujõudu käsitleva audiovisuaalnarratiiviga “Peategelased” ja Andrus Lauringson fotoajalugu taaslavastava, kuid visuaalselt neitsiliku installatsiooniga “Capaskoop”.

Näitusele on peidetud veel noorte fotograafide Madis Katsi ja Kalev Vapperi lõputööd.

Lõputööde valiknäitust toetavad OÜ Audioguide ja lõpetajate enda hääled. “Krokodill sõi karu mett” Tartu Kunstimuuseumis 8. juulini 2007 ning seejärel artishok.blogspot.com.

Ülevaate koostas Liisa Kaljula

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

He he ja piraki, tore! Esmalt ütlen seda, tööd ise on head minu meelest.

Aga need audiotutvustused... Need on oma piinlikkuses ja intiimsuses peaaegu, et..., peaaegu iseseisev kunstitöö. Julgus midagi oma töö kohta öelda "iseenda nõmeda häälega" on teretulnud ja tänuväärt.

Liisa ütles ...

Audioklipid oma koduses eheduses, hingamistega, krõbinatega, mõttepausidega, isikupärase tämbri ja mittetehtud intonatsiooniga ning lõpuks üliarmsa püüdlikkusega moodustavad ka minu arvates täiesti omaette väljapaneku. Kihvtid noored! Veelkord tänud neile!