esmaspäev, oktoober 15, 2007

Ühest uuest videokunsti žanrist

Hiljemalt Kunstihoone "Uue laine" näitusel tüdinesin lõplikult 30-minutilistest ja pikematest süžeelistest, st. enese äravaatamist eeldavatest videokunsti projektidest. Toona oli hea võimalus kõrvale seada Jaan Toomiku näitus Kumus, kus kunstnik ei pidanud küll kinni 3 minuti limiidist, mida ta ise paari aasta taguses intervjuus Heie Treierile maksimaalse näituse video pikkusena nimetas, aga näitus oli sellegipoolest ca. 40 minutiga korraga ja tervikuna äravaadatav, mängides tegelikult siiski juba taluvuse piiridel. Väga iseloomulik on siinjuures Margus Tamme kommentaar "Uue laine" ekspositsiooni juurde: „Mulle endale meeldisid New Wave´l kõige rohkem just dokivõtmes tehtud asjad… Kuigi, ega ma neid tegelikult näitusel vaadata ei viitsinud - enamik välja pandud töid olid nagunii nähtud asjad. Lugesin lihtsalt silti seinal ja mõtlesin: „Jah, see on hea video““ (artishok.blogspot.com, kommentaar artiklile „Kunstirindel muutusteta“ 17.05. 2007).
Samas vaimus jõuti uue kvaliteedini 4. Ars Baltika fotokunstitriennaalil "Dont Worry be Curious" Kumu kunstimuuseumis. "Ars Baltica" kvalitatiivne hüpe võrreldes "Uue lainega" seisnes lühikeste sisu kokkuvõtvate ja kontseptsiooni selgitavate kuraatori tekstide lisamises videotele. Nii moodustus kunstniku ja kuraatori koostöös tahtmatult täiesti uus kontseptualistlik videokunstižanr, millel sobiv nimi küll veel puudub, aga mille sisuline külg on järgmine: kunstnik teeb video, kuraator kirjutab ca. 300-tähemärgilise kommenteeriva kokkuvõtte, külastaja fikseerib näitusel sildilt, et näe, see kunstnik on teinud sellise nimega video, loeb kuraatori kokkuvõtet ja liigub järgmise teose juurde.
Etteheide sellise absurdse olukorra tekkimises on suunatud nii kunstniku kui kuraatori suunas. Ühelt poolt saan ma aru kuraatori kimbatusest, on ju kohatu represseerida kunstnikku, seades videole pikkuslimiidi, see kõlaks justkui kommertsraadiojaam, kus loo pikkus ei tohi ületada kolme minutit. Samas võiksid kunstnikud ka ise püüda oma taiest näitusele esitades arvestada olukorraga, milles seda eksponeeritakse, ehk teha oma projektist ka nö. näituse-versioon. Teisalt võiks kuraator, kui ta näeb end olukorras, kus ta peab sellises mahus ja sellise pikkusega teoseid eksponeerima, seda ekspositsiooni koostades arvestada, võimaldades külastajal enesel käivitada film algusest, mitte seada tunni ajalisi maratone luupima, tehes ruumipuudusel (mis torkas eriti silma "Uuel lainel") esitatud materjalidest rangema valiku või esitades pikemad filmid üldse eraldi filmiprogrammina, tegemist on ikkagi näitusesaali, mitte kinoga. Ning kommentaarid stiilis „aga mujal maailmas on ju sama moodi“ on lihtsalt jaburad, vähemalt käesoleval Veneetsia Biennaalil oli videote hulk ja nende sisuline panus ekspositsiooni tervikusse isegi kiirustava külastaja seisukohalt igati tasakaalus.
Maratonfilmide laine põhjuseks, nagu "Uus laine" ja "Ars Baltika" selgelt näitlikustasid, on nö. kunstniku dokumentaalide puhang, järgmise ja veelgi hirmuäratavama väljavaatena näen kunstisaale vallutavat mängufilmide lainet. Ehtfilmilik (siinidel) kaamera liikumine ja lõputiitrid Jaan Toomiku filmis Armulaud (2007) ajasid täitsa hirmu nahka. Mitte, et Toomik oleks teinud halva filmi, aga nii otsene kinoesteetika tungimine kunstisaali ehmatas. Kui „tahaks-väga“ dokumentaalide paigutamist näitusele võib veel kuidagi vabandada, sest tihtipeale ta oma tehnilise lahenduse tõttu kuskile mujale lihtsalt ei kõlbaks, meenutage näiteks Colonel`i ja Khaled D. Ramadan`i Bio Colonialism`i (2006-2007) tänava salvestust "Ars Balticalt", siis saamatute mängufilmide ilmumine kunstisaalidesse (samalt näituselt meenub kohe Anu Pennaneni kolmele ekraanile jaotatud amatöörlik noortefilm Sõprus (2006)), mis oma (mängufilmi seisukohalt) teostuslikud ja sisulised vajakajäämised sujuvalt kunstiprojekti tiitli taha peidavad, on võrdlemisi trööstitu väljavaade.
Kõige kummalisem tundub siinjuures kuraatorite soosiv suhtumine. Kusjuures, kui "Uuel lainel" võis veel rääkida mingist eestlaslikust probleemist, siis "Ars Baltica" kuratoorium oli täiesti rahvusvaheline. Ei oska täpselt hinnata, kas siin taga on püüe nö. ajaga kaasas käia ja uusi vorme avastada, või ei tee kunstnikud tänapäeval lihtsalt näituslikumaid projekte, mis võib muidugi omakorda olla seotud kuraatorite nõudlusega?
Kuidas ka ei oleks – head kolleegid, tulge palun mõistusele.


Indrek Grigor

3 kommentaari:

Niina ja Aurora ütles ...

N6us.

Margus Tamm ütles ...

Kunstihoone ja KUMU on konservatiivsed institutsioonid, mis juba olemuslikult esitavad uuematele formaatidele vastupanu, need on ehitatud ikkagi lähtudes eeldusest, et kunst on pilt seinal ja näitus on palju pilte seinal. Aga kui mõned videod sellises keskkonnas ei toimi, siis see ei tähenda see kohe, et kogu "30minutiliste filmilike süzheeliinidega kunstnikuvideo"-zhanr oleks eksitee. Mis puudutab sinu loetletud puudusi, siis need tulenevad eelkõige sellest, et eksponeerimistingimused on valed, mis tähendab lihtsalt, et muuseumi/galerii-institutsioon ei tule antud formaadiga toime. Võibolla ongi nende "mittevaadatavate" videote üks sõnum see, et selline muuseumi- ja ülevaatenäituse formaat ei toimi. Eraldi, mõnel personaalnäitusel või videoskriiningul pooletunnise video äravaatamine pole ju üldiselt probleem. Näiteks perfokad ei sobi ju ka klassikalise näituseformaadiga ja asi on lahendatud eraldi lühiajaliste perfokafestivalidega, kus toimuvat hoolega dokumenteeritakse, et oleks mida hiljem muuseumite jaoks fotoks ja videoks ümber tõlkida.

Minu meelest sa kuidagi põhjendamatult eeldad, et näitusesaali pannakse üles saamatud filmid, mis "oma tehnilise lahenduse tõttu kuskile mujale lihtsalt ei kõlbaks". See, et kunstnikud pole õppinud filmitegijad – siis siin ma kaitseksin amatööre ja amatöörlikust, mis pole tingimata puudus, vaid väärtus omaette või isegi hädavajalik eeldus, vastasel juhul ei saaks ju kehtivaid zhanripiire üldse muuta.
YouTube ja MySpace selles osas piisavalt tugevat tööd teinud - ülimadal pildi- ja helikvaliteet ei peleta ka nö tavalist inimest enam videost eemale ja seda osatakse juba päris vabalt lugeda. Amatöörluse-trendi näiteks võib tuua mitte ainult selliste alternatiivpopparite nagu Ariel Pink või Planningtorock videod või Vivienne Westwoodi reklaamikampaaniad, aga kasvõi eelmisel aastal välja tulnud Miami Vice, ligi 100miljonilise kassa teinud meinstriim-märul, mis oli üles võetud sisuliselt turistikaameraga, nii et pikselid hüplesid mööda kinoekraani.

Indrek ütles ...

Küsimus on ennekõike näituse kui terviku tarbitavuses. Mis mõtete on eksponeerida teoseid mida keegi ei vaata? Olenemata teose kvaliteedist ja sõnumi olulisusest tervikusse ei anna nad mitte midagi, kui nad ei ole terviku kontekstis tarbitavad.
Põhimõtteliselt said sa minust õigesti aru Margus, küsimus ongi ennekõike kuraatorite tegevuses/ tegevusetuses aga nagu ma viitan, siis on eetilisest seisukohast väga raske elavat kunstniku represseerida ilma, et sa muutuksid kohe mingiks tagurlikuks tõpraks. Pikad kunstniku dokumentaalid ei ole põhimõtteline eksitee, aga küsimus ongi just nende eksponeerimise meetodis, mis kohati on olnud lihtsalt arulage. Eraldi skriining programm jne ongi see mida ma silmas pean, mida ma aga paraku ei näe. Kusjuures tõepoolest kui näituse konteksti tuua vaid mõni üksik pikem film mille mitte vaatamine ei lõhesta tervikut on kõik põhimõtteliselt korras, aga küsimus ongi just maraton projektide kuhjumises.

Miami Vice eksponeeriti KINOS, kus olid loodud kõik tingimused selle tarbimiseks ja film ise oligi seal näitamiseks loodud. Enamus näituse saali pikki filme on tehtud näitamiseks näitusel, st, neid ei oleks võimalik ilma nihestuseta näidata näiteks TV-s või kino kontekstis.
Minu eriline tülgastus kehvade filmide vastu pärineb Ars Balticalt (nagu näidetest ka ilmneb) kus ma lõpuks võtsin end kokku ja kahel korral meeleheitlikult üritasingi kogu programmi läbi vaadata, mis lõppes ebaõnnestumise, mürareostusest tingitud peavalu ja tõdemusega, et ma ei oleks millestki ilma jäänud kui ma ei oleks end seal vaevanud. Selles mõttes on see osa minu artiklist kahtlemata emotsionaalselt hinnanguline.