Lotte Jürjendal "Pildikesi Paunverest"

Galeriis 008 oli 20.09 - 2.10 Lotte Jürjendali esimene isiknäitus "Pildikesi Paunverest".

Eksponeeritud oli kaheksa monokroomset söejoonistust, mille teemaks Oskar Lutsu "Kevade". Ei mingit uue põlvkonna ümbertõlgendust või viiteid millelegi üldtähenduslikumale. Konkreetsed raamatuillustratsioonilikud episoodid arnode, lilblede, latipatside ja muu kaasaskäivaga. Mitte küll päris sellised, mis võiksid illustreerida "Kevade" lasteväljaannet - liiga sünge koloriidiga. Isegi natuke morbiidsed, nagu hullumaja patsiendi kritseldused, aga ma arvan, et seda võiks kokkuleppeliselt ekspressionistlikuks jooneks nimetada. Lastele vist meeldiks, kui detailid oleks rohkem läbitöödeldud ka. Neil siin on aga nii, et kui mõnelt pildilt leiab karikatuurselt visandliku kiilaspea prillidega, siis võib oletada, et ju on tegemist köstriga. Igal juhul tundub, et Lottele meeldib söega mässata ja et ta tunneb ennast antud tehnikas koduselt. Meenus kunagi Mustpeade Majas olnud Margus Lõvi joonistuste näitus - kõva pliiatsiga tehtud ja kustukummiga intensiivselt parandatud kunstitunni figuurivisandid. Seinal oli Mari Sobolevi pressitekst, mis kiitis Lõvi värsket lähenemist. Lotte piltidel puudub see radikaalne koledus, arvatavasti petavad nad iga teise näitusekülastaja ära, kuid tundub, et mingi idee ja meelsus on Lõviga ühine. Veel meenusid Kupra kirjastuse Winnetou sarja tushiillustratsioonid, mis mõjusid noorele lugejale paraja sodina, samas oli poolabstraktsest joonterägastikust huvitav indiaanlasi ja kauboisid otsida. Jälgede segamise mõttes oleks vist parimaks eksponeerimiskohaks sobinud Narva mnt. Galerie Passage, aga lambipoe galerii on iseenesest samaväärne käik.

Lotte Jürjendal, kelle senise artistikarjääri kõige viljakamateks produktideks on psühhodisko bänd Stella ja seltskonnaajakirjandusest läbi jooksnud presidendiballikleidi juhtum, on kunstnikuna avalikusele täiesti puhas leht. Pressitekstis selgitab Kiwa, et Lotte pole siiski päris siiras külaromantik - söejoonistused pole aastatepikkuse graafilise askeesi tulemus. Kuid nagu mitmest näituse avakõnest vıis järeldada, on kurioosset teemavalikut väga raske mõistlikult lahti mõtestada.

Loomuomaselt tõmbavad Lottet risti vastupidised nähtused. Rio karnevalil tunneks ta ennast arvatavasti kõige kodusemalt. Teiseks loomuomaduseks on jällegi pidev enesestmõistetavuste vältimine. See esmakordne etteaste kunstnikuna lähtub väga otseselt sellest põhimõttest. Vikerkaarevärviliste palmisaarte piltide, millel loosungid "Free Willy!" või "Gangsta paradise"
eksponeerimine (see, mida Lotte tegelikult maalib) oleks võimaldanud kerget paikapanekut lapsemeelse glämmitshikina. Siit siis otsus teha näitus, millist muidu mingil juhul ei teeks. Need, kes ootavad põnevusega edasiseid "Suve" ja "Sügise" näituseid, peavad muidugi samuti pettuma.

Kuid miks siiski "Kevade"? Sarnaselt ajuvabasid kontseptsioone võiks ju teisigi leida. Loomulikult huvitab noort kunstnikku, et teda tähele pandaks. Loomulikult on igal inimesel oma isiklikud mälestused (lapsepõlv hardcore maaelu tingimustes). Arvatavasti on siin natuke mõlemat, aga kindlasti pole idee tekkinud ainult küünilisusest või naiivsusest. Point ongi peamiselt teema juhuslikkuses ja põhjendamatuses. See peaks töötama nagu anarhistlik huumor. Ma ei kujuta küll ette, kuidas see jõuab kohale inimestele, kes autoriga pole varem kokku puutunud. Pilte vaadates tuleks meeles pidada, et Lotte on umbes selline nagu kõige noorem Marxi vendadest, see heledate lokkidega, kes oskas taevalikult harfi mängida, kuid iial ei võinud teada, millal ta teile nalja pärast kanakoiva krae vahele pistab.



Mihkel Kleis



Õpetaja Laur


Teele aitab talitada


Vana paju


Arno on haige


Kiir on saabastega hädas


Köster ja Teele jalutavad aasal


Lati Pats


Lible

Lotte
Tagaplaanil kuraator Kiwa

pakuti Camparit
Lotte bändikaaslane pilte vaatamas

pildistas Loore-Emilie Raav, tänud Lea Adrikornile