Teisipäev, november 13, 2007

Elnara Taidre tutvustab Artishokis lisaks Tõnis Vindi loomingule
(vt: http://artishok.blogspot.com/2007/11/tnis-vindi-kaks-reaalsust.html) ka ühte tema koolkonda kuuluvat kunstnikku:

Sven-Erik Stambergi näitus “Väljad ja võimalused” 2.11-17.11.2007, Grusebeke tagune torn, Laboratooriumi 33. Näitus toimub koostöös 008 Galeriiga.


Sellest, et käesoleval näitusel on tegu Stuudio 22 esindajaga, on võimalik aru saada kahe tunnuse järgi: ühelt poolt, töödes tegeletakse geometriseeritud võtmes ornamendiga, jätkates mõnes mõttes Stuudio juhendaja Tõnis Vindi uurimusi ornamendist, ning teiselt poolt paistab silma tööde tehnilise teostuse tase, teatud teostuslik kultuur, mis on alati eristanud nii Tõnis Vindi graafikat kui ka tema õpilaste töid. Sven-Erik Stambergi kompositsioonid on küll saanud oma viimase lihvi arvutis, kuid siiski olid kõik need keerulised süsteemid väljatöötatud käsitsi ja paberi peal. Selline aega- ja kannatustnõudev, peen, peaaegu meditatiivne töö on üsna haruldane kaasaegses kunstis, mis hindab kiirust, ideed (kontseptsiooni) ning paneb vähem rõhku teostuse peale.


Sven-Erik Stamberg kuulub kunstnike rühmitusse Stuudio 22, mis tegutseb Tõnis Vindi juhendamisel, alates 1972. a. Selle aja jooksul on stuudio liikmed suutnud genereerida üsna rohke ja mitmekesise kunstiproduktsiooni. Aluseks võetakse reeglina Tõnis Vindi poolt pikaajaliselt uuritud erinevate kultuuride ornamendi- ja märgisüsteeme, Yijing
i (“Muutuste raamatu”) printsiipe, geomantiat, idamaade kunsti jne. Seetõttu pole juhuslik, et Stambergi põhimooduliks, mille peale ta oma kompositsioonid üles ehitab, on saanud svastika.


Natsionalistliku ideoloogia sümboliks muudetud, lootusetult määritud ja kompromiteeritud svastika on tegelikult olnud oluliseks sümboliks enamikes vanades kultuurides. See seostus selliste tähtsate valdkondade nagu päikese, viljakuse ja elu sümboolikaga ning on Tõnis Vindi arvates tähtsaim sümbol üleüldse (Ave Randviir. Märgid pole süüdi. – Eesti Päevaleht, 6. märts 2006). Stamberg kasutab kahe eri positsioonis – päri- ja vastupäeva orienteeritud – teineteise poole pööratud haakristi-svastika kombinatsiooni. Viimase lõputute korduste tulemusel sünnib muster, mida on võimalik lugeda kahel viisil – esialgu paistab silma valge võrdhaarne rist (nn kreeka rist) mustal foonil, kuid keskendudes musta värvi struktuuridesse näeme, et see on hoopis must svastika valgel taustal. Kirjeldatud motiivi ühendatakse omakorda teistest ornamentidest laenatud fragmentidega, see valimise-kokkupanemise protsess toimub justkui pooljuhuslikku (bri)kollaži tehnikat järgides.


Niisiis, tegeletakse siin põhiliselt ornamendiga, kuid erinevaid ornamendi fragmente ühendatakse mingi uue süsteemi loomiseks. Ornamendi funktsioon on seega antud juhul puhtinstrumentaalne, ornament ise on muutunud vahendiks demonstreerida või öelda midagi muud. Nagu näiteks lehtedes, mis kujutavad keskaegse katedraali põhiplaane, on põhikujutis koostatud ornamentaalsetest struktuuridest. Selles kunstiprotsessis kasutatakse ornamenti esmavahendina, umbes nagu joont, mille abil kujutatakse kõik muu.

Stambergi kompositsioonid kujutavad endast visuaalselt ja intellektuaalselt nauditavat ornamendikeelel põhinevat mängu, erinevate ornamendisüsteemide põhjal genereeritud metaornamenti. See on süntees, mis nagu üritaks võtta kokku ornamendikirjades sisaldavat teadmist omapärase palimpsesti kujul, millest paistavad läbi erinevad kultuuri- ja infokihid. Autor laenab elemente liivi vöödelt ja rahvaornamentikast, kasutab gooti katedraalide põhiplaane – neid skolastilisi ikoone, mis kujutasid endast universumi mudelit, ning samuti universumi skeemina toiminud labürindi kujundit (siin on nii vana aja labürinte nagu Kreeta labürint, ning ka keerulisema struktuuriga keskaegne labürint, mis on väljalaotud Amiens’i katedraali põrandal).


Tsentraalkompositsiooniga pildid, kus on selgelt väljendunud keskpunkt, võiksid isegi haakuda mandalate esteetikaga. Kuid meditatsiooniobjektina tõrgedeta toimimist takistavad neil teatud “süsteemirikked” – kompositsiooninihked, mis ei luba tekkida lõpetatud ja harmoonilisel kontempleerimispildil, tuletades meelde kujutatu tinglikkust. Ornamendiga tegeletakse siin edasi, mitte ei kopeerita mehhaaniliselt valmisvorme – just sellepärast võib neid pilte käsitleda kui kunstiteoseid, mitte näiteks kui etnograafilisi joonistusi. Kunstnik kasutab erinevatest kultuuridest pärinevate ornamentide struktuure oma süsteemide loomisel, oma lugude jutustamiseks.


Mõnes mõttes dekonstrueerib Stamberg ornamente, tekitades neis regulaarsetes struktuurides mõnusaid nihkeid. Näiteks rikub ta kompositsiooni rütmi, lisades sinna absurdsete tühikutena mõjuvaid valgeid ruute või ebamäärase kujuga täppe. Teistes töödes võime näha ühe ornamenditüübi ülekasvamist mingiks uueks vormiks – põhielemendid kas sulanduvad omavahel kokku või vastupidi hajuvad suurema pinna peal. Kohati on äratundmatuseni deformeeritud labürintide käikudes tunda isegi opkunsti esteetikat. Seejuures autori taotluseks on rääkida lihtsast ja universaalsest: inimese eluteest, maailma duaalsusest, valikute tegemisest, tõeotsingutest, saamisloost. Oma ornamentides põimib Stamberg kokku mikro- ja makrokosmost.



Kommentaare ei ole: