Kunstist ja poliitikast
Istanbuli biennaali ja Ateena biennaali näitel.
Kaasaegses kunstis on poliitiline kunst praegu selgelt jälgitav trend, lausa sotsiaalne tellimus ning kunstnikelt nõutakse pidevalt "julgust käsitleda aktuaalseid teemasid". Paraku mõjub enamik "päevakajalisi" ja "poliitilisi" näitusi kuidagi jõuetult ja väljapressitult ning iseloomustus “just another poliitilise kunsti näitus” toimib juba tühja trendijälgimise sünonüümina.
Samas ei ole ühtegi põhjust, miks peaks kunst(nik) peaks vältima päevakajalisi teemasid. Sest mis mõtet on teha ajatut või "oma ajast ees olevat" kunsti, kui inimkond homme hukka saab. Kui kunstnik omab poliitilisi seisukohti, siis miks ta ei peaks neid väljendama. Kui ta jälgib meedia vahendusel järjekindlalt ja murelikult näiteks sündmusi Iraagis, siis oleks ju tema poolt kummaline ja silmakirjalik väita, et kunstnikuna teda sellised probleemid ei huvita.
Nii Istanbuli biennaal kui Ateena biennaal on igati trendikad kunstisündmused - mõlemad biennaalil on ambitsioon olla poliitilne manifest. Kunstimaailma-sisesed probleemid on kõrvale jäetud, eelkõige püütakse kõnetada ühiskonda laiemalt, valgutakse välja valgest kuubist, skvotitakse tööstus-, kaubandus- ja elmispindu, kuraatorid räägivad globaalsest kriisist, kunstnikud otsivad lahendusi olukorras, kus ajalugu ei lõppenudki ära, maailm on väike ja õudne, turumajandus ei stabiliseeri, demokraatiaga on midagi valesti jne.
Kõigepealt, Istanbuli Biennaal NOT ONLY POSSIBLE BUT ALS ONECESSARY. OPTIMISM IN THE AGE OF GLOBAL WAR
IBl oli väga palju sellist poliitiliselt "otseütlevat" kunsti, mida näeb viimasel ajal kunstigaleriides aina rohkem. Üldiselt võib välja tuua kaks peamist suunda:
a) Olukorras, kus riikide ja rahvaste, poliitikute ja majandustegelaste irratsionaalne ja ennasthävitav käitumine torkab aina enam silma, on osad kunstnikud võtnud endale rolliks olla "mõistuse hääl". Sellest sünnivad tunde kestvad dokumenteerivad, kaardistavad jms uurimuslikud skriiningud, seinu katvad graafikud ja tabelid. Maailma hullusele vastatakse faktide hoolsa kogumise ja range katalogiseerimisega. Suurema objektiivsuse taotlusel on enamasti loobutud nähtavast kunstnikupositsioonist, kehastutakse uurijaks/teaduriks.
b)Teine grupp kunstnikke on otsustanud, et segastel aegadel tuleb väljenduda selgelt ja keerutamata, öelda tõtt näkku. Et sõnum oleks üldarusaadav ja jõuaks kõigile kohale, kasutatakse tuntud märke - firmade logod, riiklikud sümbolid jne. Suurema löövuse huvides rakendatakse reklaamitehnikaid, vaenlase kuju (korporatsioonid, ameerika sõdurid) joonistatakse selgelt välja, ambivalentsus ja eneseiroonia - mis võiks sõnumit nõrgestada - on välistatud. Valitsusi ja korporatsioone rabatakse nende endi relvadega - demagoogia ja propagandaga.
Kuigi sellised taktikad võivad tunduda esmapilgul mõistlikud ja tõhusad, kukuvad nad oma maailmaparandamismissioonis järjekindlalt läbi. Dokumentaalne info kaotab kuhjudes tähendust ning muutub müraks. Püüdes väljenduda primitiivselt ja tõhusalt, saadakse esimesega poolega üldiselt hakkama, teisega enamasti mitte. Ikka ja jälle on tulemuseks poliitiliselt korrektsed shokeerimispüüded ja käibetõdede korrutamine.
Kokkuvõttes on Istanbuli biennaalil muidugi ka häid ja väga häid töid, kuid tervikuna ei paku biennaal ei alternatiive ega uusi lahendusi, sest tegijad on valinud oma taktikaks mustvalge vastandumise - justkui polekski olnud kontrakultuuri läbikukkumisi ja enesepettust täis ajalugu või poleks nad iial kuulnud vastandite ühtsusest. IBi häda on, et ta kardab valida tundmatuid radu ja põrutab juhmi järjekindlusega mööda hästi sissesõidetud teed rappa. Kramplik õige poole valimine, ainult heade ja õiglaste mõtete väljaütlemine mõjub lõpuks sama võltsilt kui hambapasta-reklaam. Sellist kunsti on raske uskuma jääda, tööd mõjuvad tellitute ja kunstlike konstruktsioonidena. Need ei muuda midagi, ainult taastoodavad olemasolevat. Parempopulistliku propaganda asemel pakutakse lihtsalt vasak- ja öko-populismi, reality-showde asemel dokumentaalifilme.
Iseenesest võiksid ju vastuolud kunsti ja poliitikatehnikate vahel anda huvitavaid tulemusi, see võiks olla intriig, võiks tekitada huvitavaid eksperimente ja mutantvorme. Kuid ka see võimalus on jäetud kasutanmata, kunst ja poliitika on kokku pandud, nende vastuolud on ületatud kõige viljatumal viisil - kunst on taandatud üksnes illustratsiooniks või garneeringuks, mis rudimendina lohiseb statistika, sotsioloogia, urbanistika, propaganda jm ühiskonna kõnetamiseks "sobivamate" distsipliinide sabas.
Ateena biennaal DESTROY ATHENS
Ateena biennaali korraldajad alustavad oma kontseptsiooniteksti samuti tõdemusega, et maailm on mähkumas hirmu ja segadusse ning see on olukord, kus kunst peab üritama ühiskonda kõnetada. Kuid nad on otsustanud teha seda teisiti kui Istanbuli biennaal. Ateena biennaali kuraatorid nendivad, et kunstimaailm on viimasel ajal väga palju energiat pühendanud sellele, et omandada mõnede teiste distsipliinide omadusi, kuid nad ei oleks selles suhtes väga entusiastlikud. Seevastu on neil palju rohkem usku kunstikeelde endasse - nad usuvad kunsti jätkuvasse võimesse kõnelda asjadest nii nagu teised ei suuda, puudutada seda, mida teised ei tohi ja mis peamine - erinevalt näiteks poliitikast või teadusest on DESTROY ATHENSI kuraatorite arvates kunstil säilinud võime luua "suuri jutustusi". Seega, leiavad nad, on suured narratiivid rohkem kui kunagi varem kunsti pärusmaa. Hirmutavale kaosele vastavad nad storytellinguga.
Niisiis, tõestamaks seda üldises kunstipildis vägagi radikaalsena kõlavat seisukohta (suured narratiivid kui kunsti sisemine tugevus) on Ateena biennaal üles ehitatud kui üks pikk lugu, mis on jaotatud sümboolselt kuueks päevaks, igal päeval on oma alapealkiri. Jutustamisel on abiks võetud arhitektid, kes on näituseruumid kindlalt ära organiseerinud - vaataja liigub mööda etteantud rada ning taiesed satuvad tema ette ettenähtud järjekorras.
Ka Ateena biennaalil on palju plakatlikku poliitilisust, näiteks terve sein täiskleebitud AdBustersi antireklaamplakateid jpm, kuid need tööd on paigutatud jutustuse esimesse päeva "Especially Bad Day for Prophecy", mis toimib kuraatoritepoolse iroonilise viitena, et see on see punkt, kust tuleb hakata edasi minema.
Liikudes ühest ruumist teise, läbides sümboolseid päevi, hakkab tööle näituse oma sisemine loogika, nii et peaaegu ükski töö ei mõju juhusliku või ülearusena, samas ei ole "loo käik" ise liialt ettearvatav. Nii nagu tõelises loojutustuses, on näitus kulgev, see ei jää ühe koha peale kerima. Ei teki olukorda, kus vaataja leiab ennast näiteks hulga ühetaoliste videote keskelt, sest ta on sattunud sektsiooni, kuhu on koondatud videod teataval aktuaalsel teemal.
Jutustaja suveräänsus annab kuraatoritele vabaduse teha ootamatuid ja humoorikaid käike või tuua näitusele töid, mis ei vasta nii täpselt ettekirjutatud sotsiaalsele tellimusele ja hetkenormidele. Eriti puudutab see viienda päeva "The Bombing of Akropolis what Litreally Shocked Us" väljapanekut, kus leidub sellist ekstreemset ja põhjendamatut vägivalda, mida ei saaks endale lubada institutsionaliseerunumad aka "vastutustundlikumad" suurnäitused nagu näiteks Veneetsia biennaal. Esimese näiteks oleks aga aukohal eksponeeritud Pablo Picasso pisike kritseldus Akropoli ja rahutuviga. Väga punk.
See ei tähendada, et Ateena biennaal oleks sotsiaalselt vastutustundetu, vastupidi, seal lihtsalt ei piirduta Istanbuli biennaali kombel vanade vigade laisa kordamisega. Ka ei püüa nad iga hinna eest etendada positiivset kangelast, olla “head”. Ateena biennaal soovib vägagi ühiskonda kõnetada, rääkida tõsistel teemadel, kuid kuraatorid tunnistavad endale ausalt kunstimaailma seniseid läbikukkumisi ning neil on piisavalt julgust, et proovida teistsuguseid taktikaid. Selle asemel et pidada lõputuid tuuleveskilahinguid märkidega, püüavad nad kaevuda liberaalse süsteemi seeneniidistikuni. Riigipead on ümbervalitatavad, brändid on ümbernimetatavad, aga süsteem, mille läbi sellised protsessid toimuvad, on palju püsivam ja seega ka palju reaalsem sihtmärk. "Suure jutustuse" esitatav väljakutse on mõõtmatult tõsisem ja veenvam, kui tavapärane hamburgerimüüjate kallal näägutamine.
Margus Tamm
---------------------------------------
PS! COMING SOON !
Valitud palad mõlemalt biennaalilt. Kusjuures eriti eksklusiivsed on Ateena biennaali fotomälestused, kuivõrd pildistamine ja filmimine oli seal keelatud.
Istanbuli biennaali ja Ateena biennaali näitel.
Kaasaegses kunstis on poliitiline kunst praegu selgelt jälgitav trend, lausa sotsiaalne tellimus ning kunstnikelt nõutakse pidevalt "julgust käsitleda aktuaalseid teemasid". Paraku mõjub enamik "päevakajalisi" ja "poliitilisi" näitusi kuidagi jõuetult ja väljapressitult ning iseloomustus “just another poliitilise kunsti näitus” toimib juba tühja trendijälgimise sünonüümina.
Samas ei ole ühtegi põhjust, miks peaks kunst(nik) peaks vältima päevakajalisi teemasid. Sest mis mõtet on teha ajatut või "oma ajast ees olevat" kunsti, kui inimkond homme hukka saab. Kui kunstnik omab poliitilisi seisukohti, siis miks ta ei peaks neid väljendama. Kui ta jälgib meedia vahendusel järjekindlalt ja murelikult näiteks sündmusi Iraagis, siis oleks ju tema poolt kummaline ja silmakirjalik väita, et kunstnikuna teda sellised probleemid ei huvita.
Nii Istanbuli biennaal kui Ateena biennaal on igati trendikad kunstisündmused - mõlemad biennaalil on ambitsioon olla poliitilne manifest. Kunstimaailma-sisesed probleemid on kõrvale jäetud, eelkõige püütakse kõnetada ühiskonda laiemalt, valgutakse välja valgest kuubist, skvotitakse tööstus-, kaubandus- ja elmispindu, kuraatorid räägivad globaalsest kriisist, kunstnikud otsivad lahendusi olukorras, kus ajalugu ei lõppenudki ära, maailm on väike ja õudne, turumajandus ei stabiliseeri, demokraatiaga on midagi valesti jne.
Kõigepealt, Istanbuli Biennaal NOT ONLY POSSIBLE BUT ALS ONECESSARY. OPTIMISM IN THE AGE OF GLOBAL WAR
IBl oli väga palju sellist poliitiliselt "otseütlevat" kunsti, mida näeb viimasel ajal kunstigaleriides aina rohkem. Üldiselt võib välja tuua kaks peamist suunda:
a) Olukorras, kus riikide ja rahvaste, poliitikute ja majandustegelaste irratsionaalne ja ennasthävitav käitumine torkab aina enam silma, on osad kunstnikud võtnud endale rolliks olla "mõistuse hääl". Sellest sünnivad tunde kestvad dokumenteerivad, kaardistavad jms uurimuslikud skriiningud, seinu katvad graafikud ja tabelid. Maailma hullusele vastatakse faktide hoolsa kogumise ja range katalogiseerimisega. Suurema objektiivsuse taotlusel on enamasti loobutud nähtavast kunstnikupositsioonist, kehastutakse uurijaks/teaduriks.
b)Teine grupp kunstnikke on otsustanud, et segastel aegadel tuleb väljenduda selgelt ja keerutamata, öelda tõtt näkku. Et sõnum oleks üldarusaadav ja jõuaks kõigile kohale, kasutatakse tuntud märke - firmade logod, riiklikud sümbolid jne. Suurema löövuse huvides rakendatakse reklaamitehnikaid, vaenlase kuju (korporatsioonid, ameerika sõdurid) joonistatakse selgelt välja, ambivalentsus ja eneseiroonia - mis võiks sõnumit nõrgestada - on välistatud. Valitsusi ja korporatsioone rabatakse nende endi relvadega - demagoogia ja propagandaga.
Kuigi sellised taktikad võivad tunduda esmapilgul mõistlikud ja tõhusad, kukuvad nad oma maailmaparandamismissioonis järjekindlalt läbi. Dokumentaalne info kaotab kuhjudes tähendust ning muutub müraks. Püüdes väljenduda primitiivselt ja tõhusalt, saadakse esimesega poolega üldiselt hakkama, teisega enamasti mitte. Ikka ja jälle on tulemuseks poliitiliselt korrektsed shokeerimispüüded ja käibetõdede korrutamine.
Kokkuvõttes on Istanbuli biennaalil muidugi ka häid ja väga häid töid, kuid tervikuna ei paku biennaal ei alternatiive ega uusi lahendusi, sest tegijad on valinud oma taktikaks mustvalge vastandumise - justkui polekski olnud kontrakultuuri läbikukkumisi ja enesepettust täis ajalugu või poleks nad iial kuulnud vastandite ühtsusest. IBi häda on, et ta kardab valida tundmatuid radu ja põrutab juhmi järjekindlusega mööda hästi sissesõidetud teed rappa. Kramplik õige poole valimine, ainult heade ja õiglaste mõtete väljaütlemine mõjub lõpuks sama võltsilt kui hambapasta-reklaam. Sellist kunsti on raske uskuma jääda, tööd mõjuvad tellitute ja kunstlike konstruktsioonidena. Need ei muuda midagi, ainult taastoodavad olemasolevat. Parempopulistliku propaganda asemel pakutakse lihtsalt vasak- ja öko-populismi, reality-showde asemel dokumentaalifilme.
Iseenesest võiksid ju vastuolud kunsti ja poliitikatehnikate vahel anda huvitavaid tulemusi, see võiks olla intriig, võiks tekitada huvitavaid eksperimente ja mutantvorme. Kuid ka see võimalus on jäetud kasutanmata, kunst ja poliitika on kokku pandud, nende vastuolud on ületatud kõige viljatumal viisil - kunst on taandatud üksnes illustratsiooniks või garneeringuks, mis rudimendina lohiseb statistika, sotsioloogia, urbanistika, propaganda jm ühiskonna kõnetamiseks "sobivamate" distsipliinide sabas.
Ateena biennaal DESTROY ATHENS
Ateena biennaali korraldajad alustavad oma kontseptsiooniteksti samuti tõdemusega, et maailm on mähkumas hirmu ja segadusse ning see on olukord, kus kunst peab üritama ühiskonda kõnetada. Kuid nad on otsustanud teha seda teisiti kui Istanbuli biennaal. Ateena biennaali kuraatorid nendivad, et kunstimaailm on viimasel ajal väga palju energiat pühendanud sellele, et omandada mõnede teiste distsipliinide omadusi, kuid nad ei oleks selles suhtes väga entusiastlikud. Seevastu on neil palju rohkem usku kunstikeelde endasse - nad usuvad kunsti jätkuvasse võimesse kõnelda asjadest nii nagu teised ei suuda, puudutada seda, mida teised ei tohi ja mis peamine - erinevalt näiteks poliitikast või teadusest on DESTROY ATHENSI kuraatorite arvates kunstil säilinud võime luua "suuri jutustusi". Seega, leiavad nad, on suured narratiivid rohkem kui kunagi varem kunsti pärusmaa. Hirmutavale kaosele vastavad nad storytellinguga.
Niisiis, tõestamaks seda üldises kunstipildis vägagi radikaalsena kõlavat seisukohta (suured narratiivid kui kunsti sisemine tugevus) on Ateena biennaal üles ehitatud kui üks pikk lugu, mis on jaotatud sümboolselt kuueks päevaks, igal päeval on oma alapealkiri. Jutustamisel on abiks võetud arhitektid, kes on näituseruumid kindlalt ära organiseerinud - vaataja liigub mööda etteantud rada ning taiesed satuvad tema ette ettenähtud järjekorras.
Ka Ateena biennaalil on palju plakatlikku poliitilisust, näiteks terve sein täiskleebitud AdBustersi antireklaamplakateid jpm, kuid need tööd on paigutatud jutustuse esimesse päeva "Especially Bad Day for Prophecy", mis toimib kuraatoritepoolse iroonilise viitena, et see on see punkt, kust tuleb hakata edasi minema.
Liikudes ühest ruumist teise, läbides sümboolseid päevi, hakkab tööle näituse oma sisemine loogika, nii et peaaegu ükski töö ei mõju juhusliku või ülearusena, samas ei ole "loo käik" ise liialt ettearvatav. Nii nagu tõelises loojutustuses, on näitus kulgev, see ei jää ühe koha peale kerima. Ei teki olukorda, kus vaataja leiab ennast näiteks hulga ühetaoliste videote keskelt, sest ta on sattunud sektsiooni, kuhu on koondatud videod teataval aktuaalsel teemal.
Jutustaja suveräänsus annab kuraatoritele vabaduse teha ootamatuid ja humoorikaid käike või tuua näitusele töid, mis ei vasta nii täpselt ettekirjutatud sotsiaalsele tellimusele ja hetkenormidele. Eriti puudutab see viienda päeva "The Bombing of Akropolis what Litreally Shocked Us" väljapanekut, kus leidub sellist ekstreemset ja põhjendamatut vägivalda, mida ei saaks endale lubada institutsionaliseerunumad aka "vastutustundlikumad" suurnäitused nagu näiteks Veneetsia biennaal. Esimese näiteks oleks aga aukohal eksponeeritud Pablo Picasso pisike kritseldus Akropoli ja rahutuviga. Väga punk.
See ei tähendada, et Ateena biennaal oleks sotsiaalselt vastutustundetu, vastupidi, seal lihtsalt ei piirduta Istanbuli biennaali kombel vanade vigade laisa kordamisega. Ka ei püüa nad iga hinna eest etendada positiivset kangelast, olla “head”. Ateena biennaal soovib vägagi ühiskonda kõnetada, rääkida tõsistel teemadel, kuid kuraatorid tunnistavad endale ausalt kunstimaailma seniseid läbikukkumisi ning neil on piisavalt julgust, et proovida teistsuguseid taktikaid. Selle asemel et pidada lõputuid tuuleveskilahinguid märkidega, püüavad nad kaevuda liberaalse süsteemi seeneniidistikuni. Riigipead on ümbervalitatavad, brändid on ümbernimetatavad, aga süsteem, mille läbi sellised protsessid toimuvad, on palju püsivam ja seega ka palju reaalsem sihtmärk. "Suure jutustuse" esitatav väljakutse on mõõtmatult tõsisem ja veenvam, kui tavapärane hamburgerimüüjate kallal näägutamine.
Margus Tamm
---------------------------------------
PS! COMING SOON !
Valitud palad mõlemalt biennaalilt. Kusjuures eriti eksklusiivsed on Ateena biennaali fotomälestused, kuivõrd pildistamine ja filmimine oli seal keelatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar