Teisipäev, november 06, 2007

Tõnis Vindi kaks reaalsust

Tõnis Vindi personaalnäitus G-galeriis, 17.-27. oktoober 2007

Rahvusvaheline graafikakonverents Impact 5, mis toimus seekord Tallinnas, võttis oma kontseptsiooni aluseks Henri Bergsoni filosoofiast tuletatud “lõigutud aja” mõiste. Konverentsiga kaasnes terve rida näitusi, mida korraldajad on samuti üritanud oma probleemipüstitusega seostada. Neist kõigist satelliitnäitustest on “lõigutud aja” kontseptsiooniga kahtlemata kõige paremini haakunud Tõnis Vindi väljapanek G-galeriis, mis pakkus oma tõlgenduse aja probleemile, mõtestades ümber kategooria aeg(ruum).


Näitust juhatas sisse seinatekst tuntud looga hiina filosoof Zhuangzist (369-286 eKr), kes nägi ükskord unes, et ta on hoopis muretult lendav liblikas. Sellest asjast saadik et suutnud Zhuangzi enam aru saada – kumb tegelikult magab, inimene või liblikas, st kumb neist maailmadest võrdub tegelikkusega. Tõnis Vindi vastus sellele taoistlikule mõistatusele ilmselt oleks, et võimalikud on mõlemad maailmad, lihtsalt kahes erinevas reaalsuses, paralleelsetes koordinatsüsteemides.


Mõiste “paralleelsed maailmad” ei ole antud juhul seotud teiste planeetide tsivilisatsioonidega, ega ka mitte müstilise hingede maailmaga. Paralleelne maailm eeldab meie maailmaga sarnast reaalsust, mis hüpoteetiliselt võib eksisteerida kuskil meie maailmast sõltumatult, kusjuures samad sündmused võiksid seal areneda teisiti kui meil. Viimasel ajal on teaduslikes ringkondades kogunud populaarsust ning muutunud tõsiseltvõetavaks teooria paralleelsetest universumitest, mida on välja pakkunud kvantfüüsikud relatiivsusteooria ja kvantmehhaanika põhjal. Nende arvates on võimalik, et elame multiversumis või meta-universumis, kus võib olla mitmeid universumeid ning meie universumil võivad olla teisikud.[1]


Sarnast vaatepunkti esitas tegelikult ka XX s. teisel pool esile kerkinud võimalike maailmade teooria. Peale II Maailmasõda töötasid mitmed loogikateadlased (Saul Kripke, David Lewis jt) välja semantilisi süsteeme, kus tegelikku maailma vaadeldi ühena võimalikest. Võimalike maailmade teooria on mõjutanud ka teisi valdkondi – sellel põhineb Jorge Luis Borgese novellide maailm, näiteks “Hargnevate teede aed” sisaldab endas lahkneva aja mudelit. Borgese tegelased surevad reeglina mitu korda, muutes sündmuste kulgemise suunda: novelli “Teine surm” faabula ühes versioonis tapetakse peategelane lahingus, teises – oma voodis. Võimalike maailmade semantika mängib suurt rolli ka postmodernses poeetikas. “Balkani Borgese”, serbia kirjaniku Milorad Pavići “Kasaaride sõnastik” jutustab sellest, kuidas kasaarid valisid IX s. endale uue usu: kristlaste versiooni järgi võtsid kasaarid vastu kristluse, moslemite väitel – islami, juutide arvates – judaismi.[2]


Näitusel “Kaks reaalsust” läheneb autor võimalike maailmade probleemile nii teoreetiliselt kui praktiliselt, koondades selleteemalisi uurimismaterjale või mängides kahte paralleelset reaalsust läbi konkreetsetes töödes. Väljapanek koosneb kolmest osast, esimene neist põhineb Tõnis Vindi pikaajalistel ornamendi- ja märgisüsteemide uuringutel. Raamitud lehed autori enda poolt töödeldud pildimaterjali ja lühikeste seletavate tekstidega meenutavad võrdlustabeleid, kus kunstnik-uurija toob välja seoseid erinevatest kultuuridest ja visuaalsetest märgisüsteemidest pärinevate kujutiste ja kujundite vahel. Tõnis Vint otsib ornamentide ja visuaalsete kujundite seas struktuure, mis sisaldavad tema jaoks märke meie maailma duaalsusest, viiteid kaksiksüsteemile. Ta viib kokku topeltstruktuuril põhinevaid ornamente, mis pärinevad kreeta-mükeene, vana-hiina, keldi jt kultuuridest, aga ka näiteks mängu- ja ennustuskaarte, mille kujundus kasutab alates Napoleoni ajast peegelpilti.


Kahe reaalsuse kontseptsiooni on Tõnis Vindi arvates võimalik välja lugeda ka arhitektuurist. Antiigi amfiteatri põhiplaanis oli ruum jagatud kaheks – üks pool kuulus vaatajate maailma, teine aga esitavate fiktsioonide, teatrimüsteeriumite maailma. Pueblo indiaanlaste linnade plaanid olid ringikujulised, kuid ringist ehitati välja vaid ühe poole, eeldades, et teine pool jääb muu, nähtamatu reaalsuse valdusesse. Tõnis Vint viidab kohati ka teispoolsuse kui teise reaalsuse käsitlustele erinevates kultuurides, kus teispoolsust kujutatakse ette meie maailmamudeliga võrreldava reaalsusena. Pole juhuslik, et liblika kujund kaunistab šamaani trummi – erinevates traditsioonides seostatakse neid mõlemaid teise ilmaga. Kui šamaan suhtleb jumalate ja esivanematega, siis liblikas sümboliseerib sageli inimese hinge, olles kohati kas surnu kehastuseks või teispoolsuselt pärineva tarkuse vahendajaks.


Näituse teine osa kujutab endast Tõnis Vindi vabagraafikat, kus autor mängib läbi paralleelsete maailmade võimalusi, lisades kujutisele selle peegelpildi. Aluseks on kunstnik võtnud Tallinna (Revali) kaarte ja hollandi arhitekti Jan (Hans) Vredeman de Vriesi raamatut “Perspektiiv” (1604-05) illustreerivaid gravüüre. Mõlemal juhul kasutatakse töö ülesehituses mängukaartidega sarnast skeemi: kõik kompositsioonid koosnevad topeltkujutisest, motiivist ja selle peegelpildist. De Vriesi hommage
i puhul on aga see printsiip muudetud varieeruvamaks, maneristlikke perspektiivvaateid ühendatakse mitmel erineval viisil. Kujutist kaheks jagav sümmeetriatelg võib olla nii harjupärasemalt horisontaalne kui ka läbida lehte pisut ootamatult vertikaalselt, vastavalt sellele asuvad kaksikpildid kas teineteise all või teineteisest kõrval. Motiivi otsevaade võib olla paigutatud ülesse ja selle peegelpilt alla, ülaosaga allapoole, kuid võib ka vastupidi – üleval on tagurpidipilt ja all on otsevaade. Just nagu mängides kaleidoskoobiga.


Kujutistevahelist sümmeetriat nihestavad punased abstraktsed elemendid – ruudud, kolmnurgad, kettad ja pulgad, mida kunstnik on lisanud teineteist peegeldavatesse kujutistesse igal lehel. Geomeetriliste elementide integreerimine kompositsioonidesse on iseloomulik ka Tõnis Vindi varasematele töödele, näiteks tema 1970ndate psühhogeomeetrilistes pildiruumides tähistavad sellised struktuurid liikumist ja arengut püsiva kompositsiooni sees, mingis mõttes energia kogunemispunkte. Kõnealustes teostes ei ole värviliste aktsentide paigutus sümeetriline, nad elavad lehe kahel poolel erinevat elu. Selles avaldubki paralleelsete maailmade, kahe erineva reaalsuse printsiip – sündmused ei pruugi neis kokku langeda.


Võib-olla kõige üllatavam on näituse kolmas osa, mis kujutab endast videotööd – formaati, mis on täiesti uus Tõnis Vindi kunstipraktikates. Vaataja ees jookseb värvilistest geomeetrilistest struktuuridest koosnev pind, mis pidevalt transformeerub uuteks sarnases võtmes teostatud kompositsioonideks. Video aluseks on olnud kompositsioonid, mis on oma põhimõttelt väga sarnased Piet Mondriani neoplastitsistlikele maalidele – värvidest on kasutatud lisaks kolmele põhivärvile ka musta ja valget, kõik elemendid on asetatud vaid horisontaal-vertikaal telge mööda. Tõnis Vindi video, mis on filmitud kaameraga pilti piksliteks jagava režiimi peal, demonstreerib, kuidas ühest stabiilsest struktuurist on võimalik tuletada lõputu arv uusi.


Selline pidev nihestamine on sisuliselt kujundi dekonstrueerimine – lammutamisele järgneb uue põhimõtte järgi kokkupanemine. Väike punane ruut, mida kunstnik lisab vahel kompositsiooni pingestamiseks kaadrisse, muudab pidevalt oma vormi, võttes koguni võrdhaarse risti kuju, ning sel hetkel geomeetriline kompositsioon hakkab meenutama rahvaornamenti. Nii kaameratöö kui videos kõlav muusika on autori enda tehtud. Mõneti šamanistlikku akti meenutav on põrandale väljalaotud värviliste lehtede filmimine, kus mitme tunni jooksul liigutakse muusika saatel koos kaameraga mööda põrandat ja fikseeritakse erinevate fragmentide metamorfoosi.

Elnara Taidre,

kes kirjutab Tõnis Vindist oma magistritööd

(pildid ka Elnara ülespildistatud)


[1] Vaata näiteks: Tiit Kändler. Meid võivad ümbritseda paralleelsed universumid. – Eesti Päevaleht, 24. november 2006 (http://www.epl.ee/artikkel/363979) või http://en.wikipedia.org/wiki/Multiverse_(science).

[2] Baдим Руднeв. Энциклопедичecкий cловарь культуры XX векa. Аграф, Москва, 2001, lk. 390-391.


Kommentaare ei ole: