Toeta avalikku pöördumist:

http://www.vabadusesammas.co.ee/

Allkirja andnud taotlevad:

1. Praeguse ebaprofessionaalse ja põhjendamatult kalli lahendusega monumendi püstitamise protsessi peatamist ning loobumist kavatsusest avada see 28. novembril 2008;
2. Vabaduse platsile mitte ainult Vabadussõja monumendi vaid laiema tähendusega Vabaduse monumendi püstitamist;
3. Vabaduse monumendi lahenduse leidmiseks uue konkursi korraldamist, mille tingimused kooskõlastaks ning parima lahenduse valiks erialaspetsialistidest kompetentne komisjon;
4. Vabaduse väljakule plaanitava Vabadussõja võidusamba asemel 1950. aastal barbaarselt hävitatud Vabadussõja monumendi taastamist ning pidulikku avamist Kaitseväe kalmistul. Sinna on maetud sadu Vabadussõjas võidelnuid ning seal asub Vabadussõja juhtide memoriaal. Otsus taastada Kaitseväe kalmistu 1940. aasta seisus, koos monumendiga aastast 1928, võeti valitsuse poolt vastu juba 1995. aastal, kuid on senini täitmata.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Intervjuu utoopia uurijatega

Indrek Grigori intervjuu filmi "The Making of Utopia" autorite Oliver Kochta Kalleineni ja Tellervo Kalleineniga. (Küsimine/ vastamine toimus e-maili teel.)


If I understand correctly “The Making of Utopia” is a follow up to the “Summit of Micronations”? How did you come across this theme? What are the most fascinating sides of those little formations?

We heard first about The Principality of Sealand and we also had visited Ladonia on an early journey. While micronations expressions of an idea, a construct or a concept, they are very little rooted in the daily live of people. Very few people actually live a daily life in the micronations (as far as this is possible). Our interest in the communities in Australia was very much based on the wish to see how people have turned a utopian dream into a daily reality, and how much the vision and this reality clash.


I found two aspects which were common to all the communities in the film. Even though they where populated by families, they where all founded by a single man. Which is in consonance with the history of utopia in general – a single man`s dream.
Life in utopia is not paradise but hard work. This again is in contradiction to the romantic dream of harmony.
Would you shortly position the Australian communities in context of utopia building (history) in general.

(1) With respect to the four communities portrayed the situation is not so simple. Of course, in setting up a community someone has to take the initiative. In case of Moora Moora this was Peter Cock and his wife Sandra. But the actual vision of the place was worked out by a group of seven people, so it was in no way a single man's dream. With Dharmananda and Bodhi Farm both places were set up by a larger group of friends. In both places there were two very strong charismatic persons that had a very strong vision for the place, but it is interesting to note that Dharmananda and Bodhi farm expelled those members when the community realized, that those visions were not in support of the whole community.

Besides, there are many examples of communities founded by women.

(2) There is anyway no life in utopia; since this implies the notion that utopia would be a static place. We understand the term Utopian Community rather in the sense that people have the intention to live together a life that is slightly or sometimes radically different (and hopefully better) from life in the rest of the society. It is pretty obvious that this means hard work, as much as you have to work hard to make a relationship to function.


What did you expect to find in those Australian communities and what did you find? And which aspects of their experience did you try do capture in the film? What is your film about? What was the question you were trying to answer?

The main point was to find out, how much the utopian dream clashed with the daily reality. How much the original vision was compromised. We wanted to portray communities that are successful (acknowledging that it is hard to define success), because one hears much more often about the failed experiments.


How much do those communities differ from a modern eco village to which they oppose themselves or from say an apartment community?*
*(A house where there is more than 5 apartments, (but at least 2) must (can) by Estonian law form a community, which decides how much is the rent, what they do with the gathered money (repair the roof), who-when cleans the staircase and so on.)

I am not sure that the communities in our film would oppose themselves to a modern eco village, in fact the eco village movement grew out of the communitarian movement of the 70s and they share many features. The difference might be that the communities in our film are not only talking about ecological sustainability but also about sustainability of the human relationships within the community.
That those communities are quite different from an apartment community is already apparent from your description of those entities, since you say that they are enforced by Estonian law and governed by those laws. The communities in our film came together voluntarily to experiment with a different way of life, often in direct conflict to the state law.


Why did you decide to use the musical theme again rather than making a documentary? Which are the benefits of working with a fictional plot?

I think we made a documentary film, but the methods we used are maybe less rigid than in more established forms of documentary film making. We have been inspired by the documusicals by Brian Hill. (see attachment, which will also answer your second question in a much better way than I can do it)

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kas me sellist Eestit tahtsime?!

Kas me sellist Eestit tahtsime?!
Rael Artel Gallery 13.02 - 08.03.2008

Flo Kasearu "Eesti skulptuur" (aktsiooni dokumentatsioon 2007)

Katrin Sarapuu "Kuradi kapitalism"

Flo Kasearu "Mulgi reisid" (2007)

Kristina Norman "Monoliit" (2007)

Tanja Muravskaja "Ema" 2008

Flo Kasearu "Keep in Touch" (2008)

Merilyn Püss, Katrin Sarapuu "Tere Tulemast" (2008)

Eva Labotkin "Naine ja Põld" (2008)

Taavi Piibemann "Peategelased" (2007)

Pildistas Indrek Grigor

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Ingraafika, näituste avamise ralli 12. jaanuar 2008

Kõigepealt tuleks arved teha klaariks eelmise aasta draamadega, mille kurikuulsusel üritati sel aastal edasi draivida.
Kui teised Big Performance osad olid välja mängitud tõesti koostööle, muusika ja performance toimisid koos, siis Cnopt ja RAM olid mõlemad jätnud koduse töö tegemata – C kavatses laval esitada lihtsalt ühte oma varem juba (loomeliitude peol) esitatud perfokat ning ka RAM kavatses teha ka lihtsalt seda, mida nad alati teinud on, kooris laulda. Tundub, et kumbki pool polnud aru saanud ürituse kui terviku tähendusest. Kuid see oli üksnes üks osa kümneosalisest suuretendusest ja kokkuvõttes võinuks BP plussi jääda, aga õnnetuseks jõudis just see intsident meediasse ja kogu tähelepanu koondus ürituse kõige ebahuvitavamale etteastele. Meedial on kalduvus haarata kinni klisheedest ja tuttavlikest kujunditest ning kultuurimeedia pole siin mingi erand. Klisheesid pakkus antud keiss kõigile soovijatele. NG vastased kunstiväljalt said väita (tehes demagoogilise üldistuse ühest sündmusest kogu üritusele), et NG on kamp ruraal-anarhiste, kes pole võimelised millekski konstruktiivseks; NG sai väita (samastades demagoogiliselt skandaali ja skandaalse kunsti), et nad on radikaalsed; pööbel (kes polnud ise üritust näinud) sai veelkord kinnitust, et moodsat kunsti ei tasu tõsiselt võtta. Kokkuvõttes suubus paljulubav ja ambitsioonikas ettevõtmine kuhugi tüütusse keskpärasusse ja käibeklisheede nämmutamisse.

Selle pika sissejuhatuse valguses oli huvitav jälgida selleaastase InGraafika ettevalmistusi. Kõigepealt algatati kevadel võidukalt järgmise Big Performance töögrupp ja toimusid isegi mõttetalgud Diverse Universe raames. Siis tühistati üritus ootamatult Andrus Kallastu kui eestvedaja poolt, kuna Kulka ei eraldanud raha. Mis oli mõnevõrra nõrk – kui Kulka ei toeta, siis üritust ei toimu. Kahe suure ürituse vahele, mis Pärnus samaaegselt toimuvad, ei tekitatud enam mingit suurema potensiaaliga statemendi-laadset ühisosa. Ja vaatamata sellele, et NG reklaamis end bänneriga eelmise aasta „kulminatsioonist“ ja Pärnu Nüüdismuusika Päevad Andrus Kallastuga eesotsas püüdsid antud intervjuudes skandaalsuse-sildist vaikselt taganeda, oli buss, mis Tallinnast Pärnusse vuras, tühjem kui tükil ajal.

Kurjale (kurvale) sissejuhatusele vaatamata suutis InGraafika paari näitusega täieliku elamuse pakkuda. Rainer Vilumaa märkis oma Sirbi artiklis, et sel aastal asustati ainult väga mainstream kohti nagu Pärnu Linnagalerii, Kontserdimaja, Kunstimaja jne (ja ei ühtegi ghetto-space`i) ning teeb sellest ettevaatliku järelduse, et NG on etableerunud. Loomulikult on, ei mingi kahtlust, samas eksponeeritavas see silmaganähtavaid muutuseid kaasa pole toonud. Õnnelik etableerumine, sellisena nagu sa oled. Ja kui sõnum on lõpuks läbi surutud, siis jäävad üle ainult rohkem ja vähem nutikad vormimängud. Eriti hästi oli selle koha pealt tehtud NG näitus Pärnu Linnagaleriis „Reaalsuse uurimiskeskus“ - rühm ise sisenes koos publikuga ruumi, kus oli hulk harilikke koolitahvleid. Kriidid kätte ning publiku silme all valmisid NG firmamärgid-skeemid kõikvõimalike nähtuste kohta – kultuuri ja mittekultuuri ja piireületava kultuuri suhted, kunstiteose komponendid, NG logo, mehe areng, performance moodustumine jpt nähtused. Kuigi skeemid ise on välja töötatud juba aastate eest, oli nende didaktiline vormimine performanceks-näituseks igati nutikas käik. Vt ka tahvlilauad 10 käsuga, tõe raiumine kivisse, manifestid, etableerumine.

Teine suurem üllataja oli end Chaplini keskuses samuti perfokaga avatud USA külalisgrupi “Cannonball press“ näitus. Kaugemalt tulnud, keda buss esimese asjana just sellele avamisele tõi, sattusid vastamisi trükigrafomaanidega, kes olid ühtlaselt katnud kõik galerii seinad. Suureformaadilised tööd koosnesid tegelikult eraldi lehtedest, millele trükitud eri stiilides tekste ja kujundeid. Performatiivse (ja kõige tugevama osa) moodustasid aga erinevad graafilised olendid – hiiglaslike peadega üleni täistrükitud tüübid, kes siis kohati seintega ühte sulandudes galeriis ringi liikusid. Nagu elluastunud trükikunst. Ingraafika teadustaja peakate arendas selle idee kõige tugevamini, otse abstrakstioonini välja, olles moodustunud ainult nelinurksetest trükitud kõlarikastidest.

Lisaks sai Ingraafikal näha veel paari rohkem või vähem trendikat näitust. Liivi Tantaali kureeritud tradistiooniline EKA tudengite näitus jäi meelde eelkõige absurdse avakõne poolest, tööd ise...olid igati normaalsed, maitsekad (või maitsekalt halvamaitselised), popikad ja täis erinevaid elustiili-viiteid. Tubli annus infantiilset trahsglamuuri tundub hetkel vabades kunstides õppivate alternatiivtibide põhiline enseväljendusvahend olevat, ja why not.
Oma ülesastumise tegi ka uus rühmitus Stiilne viisnurk (inglisekeelne nimetus väärib eraldi väljatoomist: Stylish Pentrgramm). Isikukoosseisult on tegemist siinse kunstimaailma absoluutse supergrupiga, 90ndate boybandi formaadi reinkarnatsiooniga – koos asutavad üles Hanno Soans, Jasper Zoova, Kiwa, Andres Lõo ja Martin Pedanik. Väljapanek ise koosnes mõnest suurtest must-valgetest paljundustest, kus oli seisis näiteks tühjal maastikul gaasimaskiga tüüp. Saatetekst toetus Zhizhekile – eks me kõik armastame Zhizhekit – ja oli ülisegane. Soovi korral kindlasti ka ülikontseptuaalne. Muide, Sirbis ilmus H Soansi poolt ka lühike teadaanne rühmiuse moodustamise kohta, nii et meediakünnise ületamisega tõenäoliselt probleeme ei tule. Eks Linnagalerii näitusel saab näha. Üldiselt on golden boys ju kõik oma teed läinud ja omavahel rühmituseks põimumine tundub a) inside-joke kunstimaailma pihta b) lihtsalt vanade võitluspartnerite tandemi ülessoojendamine.
Näituseks liitumise mõte levis ka grand old man`ide seas. Raul Meelelt-Leonhard Lapinilt oli üsna kummaline väljapanek ja Raul Meele avasõnad rääkisid siiralt omavaheliselt armastuse-vihkamise suhtest, mida oli inimlikult päris huvitav kuulata.

Võrreldes eelmise aastaga jäi aga puudu üldisest festivalitundest – et sa saad osa millestki suurest ja sünergilisest. Oli lihtsalt nagu suurüritustel (ülevaatenäitustel) ikka – mõned asjad meeldisid, mõnede kohta sai konstanteerida, et okei jne. Aga seda vaibi ei tekkinud ja järgmiselt aastalt ei oskagi enam midagi oodata. Eks hakkavad tekkima küsimused, et kuidas formaat värskena hoida – traditsioonist üksi ei piisa ja etableerumisega on see lugu, et kui enam ei viitsi suurema kõlapinna nimel pingutada, uut magnetit toota, siis hakkab tööle kahetsusväärne hoiak – kõik teavad, et üritus on, aga kohel ei viitsi keegi minna. Ning nii saab ring täis ja järele jääb jälle oma väike seltskond (NG + tütarettevõtted + mõned välkaritest perekonnatuttavad). Iseenesest oleks aga vabalt potensiaali ulatuslikumaks valgustuslikuks tegevuseks.

nägi Maarin

puust ette ja punaseks - NG Pärnu Linnagaleriis

KahurikuuliPress

Andrus Kallastu ja Al Paldrok RM-LL nt avamisel
Kallastu

avakõne by Raul Meel

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

TÜ maalikunsti õppetooli vilistlaste näitus „Jubilar“

link (7:04)
Intervjuu Peeter Krossmanniga näituse "Jubilar" avamisel 06.02. 2008 (Näitus Jubilar oli avatud 06.02-18.02. 2008 Tartu Kunstimajas)
Vahendas Indrek Grigor











MÖLISE VASTU:

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back