(näituse flaiku)

Mõni sõda on lihtsalt ilus

Jaanus Samma personaalnäitus Vaalas, 24. jaanuar - 12. veebruar. 2008

Jaanus Sammat, Eesti Kunstiakadeemia graafika magistranti, veetlevad absolutistlikud monarhid, tulirelvad, troopikavööndi taimestik, neoonsed toonid, heroiliste vahepaladega eksootiline muusika ja vabamüürluse sümboolika, kusjuures kõik mahub ühise nimetaja – ”Sõda” – alla. Just sellist pealkirja kannab Jaanus Samma isikunäitus, mis avati 24. jaanuaril 2008 Vaal Galeriis. Jaanus Samma kunst on väljapeetud ning üksikasjadeni viimistletud. Ta oskab osavalt läbi näha erinevaid võimalusi, mida graafikal pakkuda on, kasutades mitmeid erinevaid tehnikaid, nagu litotrükk ja fotograafia, teisalt on tema näituse võtmeteoseks aga hoopis skulptuur. Eelmistest personaalnäitustest on teada graafiku veelembus, tema esteetilisse sõnavaraasse kuuluvad lisaks veel basseinid ja purskkaevud ning fototikandite luksuslikkus (näitus “Purskkaev & rõdu”, 2006). Jaanus Samma on mitmel tasandil aktiivne noor kunstnik (sealhulgas graafikatriennaali noortenäituse ”Marinistide klubi” kaaskuraator). Tema uus näitus toob uued tuuled ja teemad.

Seekord üllatab Samma vaatajat näituse ruumipoeetilise lahendusega, kus võib eristada mitmeid hübriidseid kihte, mille avastamine jääb galeriikülastaja rõõmuks või vaevaks, kuidas kellelegi. Samuti on näitusel multisensoorne/sensuaalne dimensioon, mis ühendab mitte vaid silmale kauneid siiditrükki, litograafiat ning graafilisi lehti, vaid lisades ka kõige viimistluseks auditoorse ja olfaktoorse glasuuri, mis kokkuvõttes loob isuäratava intersemiootilise komplekti. Kõike lahti ei seletata ja selleks pole ka vajadust. Samma sobitub hästi kaasaegsete noorte kunstnikega, kelle jaoks on olulised nii klassika kui kaasaegsus, nii ikoonilisus kui innovatiivsus, ühendades nii põhja kui lõuna, sõja ja rahu. Tõepoolest – ka sõda võib olla ilus, nagu mõni näituski võib olla lihtsalt ilus, tout court.

Jaanus Samma on ennast täiendanud muuhulgas ka ühes Prantsusmaa tunnustatud graafikakõrgkoolis École superieure Estienne des Arts et Industries graphiques. Osalt ehk ka seetõttu võib näituselt leida omavahel põimuvaid frankofoonseid assotsiatsioone. Teostest õhkub lõunaeuroopalikku soojust ja teatud mastaapsust. Loomulikult võib sõjateemaatikas tõmmata mitmeid erinevaid paralleele, näiteks kasvõi kahe eneseteadliku ja ilutseva sõjakindrali näol – üks neist ambitsioonikas noor ja teine etableerunud vana. Või siis on ühendav seos vabamüürlaste ja delfiinide omavaheline koalitsioon.

Teisalt võib näituses täheldada teatud eklektilisust, kuna kahe kompositsiooni poolest väga erineva sõjatandri vahele on praktilises mõttes olnud raske silda luua. Siiski aitab seekord kapituleerumisohust välja imponeeriv betoonkahur, mis on kui näitust kokkusiduv sõlm. Küsimuste pareerimiseks kirjeldab autor oma esteetilist maailmavaadet järgnevalt: ”Kui panna kokku rammus kreemikook ja Jean-Luc Godardi "Mépris", siis on tulemuseks täitsa omamoodi esteetiline tunnetus”. Vahest just selline intertektsuaalne vihje juhatab vajaliku algkoodini, et mõista näitust, kus ühte sulanduvad kaunid staarid, haarav teema ja tehniline balanss.

Tiina Põllu

rõdu:
(pildid J. Samma ise)
tänud Ellule!