Taktikaline meedia (Tactical Media) on koondnimetus erinevatele kriitilistele kultuuripraktikatele, mida seovad teatud ühised omadused, eelkõige kultuuri- ja kunstikategooriate eiramine ning üldse skeptilisus artworldi suhtes. TM praktikud töötavad enamasti kollektiivselt ning püsivatele taiestele ja monumentidele eelistatakse ajutisi objekte ning lühiajalisi aktsioone, spetsialisti professionaalsusele amatööri paindlikkust. Autoripositsioonile pretendeerimise asemel jäädakse tihti anonüümseks, kasutatakse pseudonüüme või esinetakse rohkem või vähem fiktiivsete organisatsioonide sildi all. TM tegevuse puhul torkab silma eriline kiindumus tehnilise detournmenti (mõiste seletust vt allpool) ja meinstriimmeedia-ümberpööramise vastu. Tsiteerides Critical Art Ensemblet: „Taktikaline meedia kasutab igat käepärast meediat, mis võimaldab tekitada molekulaarseid katkestusi ja semiootilisi shokke, tõkestamaks autoritaarse kultuuri vohamist“. Niisiis, ei ole olemas sobilikke või mittesobilike väljendusvahendeid, on vaid tõhusad või mittetõhusad – see ongi TM „taktika“. Ja eesmärk – üldiselt võttes on TM praktikute tegevus sihitud igasuguste autoritaarsete võimustruktuuride ning tehnoloogia ja ressurssisde hierarhilise kontrolli vastu. Molekulaarne rünnak hierarhiseerivate süsteemide vastu, olgu need siis majanduslikud või kultuurilised.
Adbusters on tarbimikriitiline ajakiri, mille 1989 asutasid Kalle Lasn ja Bill Schmalz.
Aukartustäratava ligi 20 tegutsemisaasta jooksul on ajakirjast saanud üks tuntumaid ja vastuolulisemaid TM esindajaid. Kuna kanadalase Kalle Lasni juurd uletuvad Eestisse, on Adbustersist ka meie meedias suhteliselt palju juttu olnud.
Kalle Lasn
Ajakiri kuulutab kadu tarbimisühiskonnale ning propageerib peamise võitlusvahendina kultuuritõkestust. Üldtuntud on ajakirjas äratrükitud reklaamiparoodiad ehk ümberpööratud reklaamid, samuti avaldab Adbusters pilte tavareklaamidest, mida on kultuuritõkestuse meetodite abil „ümberpööratud“.
Adbusters on algatanud ka mitmeid globaalseid kampaaniaid, nagu TV-Turnoff-Week ja Buy-Nothing-Day (esime neist toimub muide üsna varsti, 21 – 27 aprillil, teine toimub iga aasta 24. novembril).
Adbusters on saavutanud märkimisväärse populaarsuse ja tiraazhi, kuid vastavalt on kasvanud ka skeptikute hulk, eelkõige on Adbustersit süüdistatud demagoogias, pinnapealsuses ning kohatises silmakirjalikkuses. On väidetud, et sisuline erinevus klantskaanelise Adbustersi ja mis tahes muu elustiiliajakirja vahel puudub, et Adbustersi näol on lihtsalt loodud bränd, mis müüb ennas läbi tarbimiskriitika. Eriti palju kõhklusi Adbustersi tõsiseltvõetavuse suhtes tekitas Blackspot brändi loomine 2004 aastal. Adbusters paiskas nimelt müügile kollektsiooni jalanõusid, mille „eripäraks“ oli brändingu väidetav puudumine, õigemini on jalanõudel firma logo koha peal värvilatakas – black spot. Väide, et Adbustersi musta lataka näol on tegemist antibrändiga, mis põhimõtteliselt erineb Nike swooshist, Adidase kolmest valgest triibust või Converse sinisest viisnurgast, on muidugi täiesti naeruväärne, kuid, arvestades et 2007 avas Adbusters ka kohvikuketi Blackspot Cafe, mille juurde käib samuti jutt, et too kohvikukett on tarbimiskriitiline, kuna loodud vastukaaluks Starbucksile ja teistele saamahimulistele kapitalistlikele vähkkasvajatele, tundub, et Kalle Lasn on kas täielikult korrumpeerunud või siis kaotanud igasuguse võime oma tegevust analüüsida.
Vabrik, kus pannakse kokku antikorporatiivseid ketse. Adbustersi kinnitusel on töökeskkond meeldiv ja töötajad õnnelikud.
Igatahes joonistub Adbustersi näitestl välja üks taktikalise meedia omadus – „ümberpööratud“ reklaamikeel hakkab ennast aja jooksul uuesti ümber pöörama, antireklaam kipub muutuma reklaamiks, tarbimisvastasus müügistrateegiaks.
2003 septembris kirjutasid Austria ajalehed, et Viini ajalooline Karlsplaz kujundatakse Nike korporatsiooni abil ümber Nikeplaziks. Antud muutusest teavitasid ohtrad voldikud avalikes kohtades, oli avatud netilehekülg www.nikeground.com ning Karlsplazile oli linnakodanike teavitamiseks püstitatud esinduslik kahekorruseline infopaviljon, mis kutsus kõiki linlasi projektiga lähemalt tutvuma. Kuna tegemist linnakodanike jaoks kahtlemata olulise muudatusega, oli kogu asjakohane informatsioon tehtud võimalikult kättesaadavaks: väljaku ümberehitamise plaani koos hiiglasliku Nike logo kujulise skulptuuri püstitamisega (skulptuuri ehitamiseks plaaniti muide kasutada ainult taaskasutatud materjale), Nike korporatsiooni kava investeerida Viini linna arengusse tohutuid summasid jne.
Selline plaan tekitas linnakodanikes siiski väga vastakaid tundeid, paljud olid nördinud, paljud pidasid niisugust asjade käiku ebasobivaks. Ilmusid vihased arvamusartiklid, linnavalitsuse postkast ummistati protestikirjadega. Edasi läks aga läks asi veelgi segasemaks – nii Viini linnavalitsus kui Nike korporatsioon eitasid kategooriliselt sellist kokkulepet, samal ajal jätkas infopaviljon Karlsplazil tegutsemist ning linlaste „pehmet“ ettevalmistamist eesseisvaks nimemuutuseks.
Lõplik selgus saabus kuu aega hiljem, kui rühmitus 0100101110101101.ORG teatas avalikult, et kogu aktsioon, infovoldikud, lõputu meediaspämm ning ehitis Karlsplazil on nende kätetöö ning nad lihtsalt kasutasid Viini oma suurejoonelise urbanistliku performancei läbiviimiseks. Ühtlasi avas rühmitus ööpäevaringse infoliini, jagamaks infot NikePlaz-projekti kohta (number muide oli või on 0664-1235555, kui keegi soovib, võib järele proovida, kas liin veel töötab).
Nike korporatsioon üritas seejärel rühmitust 0100101110101101.ORG hageda seoses korporatiivsümboolika copyraighti rikkumisega, kuid see kukkus kohtus läbi, osalt avaliku vastuseisu tõttu.
Lõpetuseks toon paar lõiku Alan Bieberi intervjuust kunstniketandemiga Eva ja Franco Mattes, kes moodustavadki rühmituse 0100101110101101.ORG.
AB: Miks Nike? Miks ikka ja jälle Nike?
01... : Me oleks võinud valida ka mõne teise brändi, kuid Nike oli nii sobiv, sest ta on nii tuntud.
AB: Kas Nikeplazi-aktsioon demonstreerib piirideta kunstnikuvabadust?
01... : Meie jaoks on kunst just piiride väljatoomine. Need asu kunagi seal, kus nad justkui peaks asuma. See, mida üldiselt peetakse provokativseks kunstiks, on meie meelest tihti eriti konservatiivne – kõik need „shokeerivad“ laibad, genitaalid... Nike on, vastupidi eriti banaalne ja igapäevane, ei mingit „ekstreemsust“ või „piiride ületamist“.
AB: Kas te olete tegelikult aktivistid, kes kasutavad kunsti turvalise kattevarjuna?
01... : Me ei ole ei kunstnikud ega aktivistid, me nimetaks ennast pigem vaatlejateks. Me lavastame paradoksaalseid situatsioone ja siis me istume mugavalt tugitooli ning vaatleme tagajärgi.
AB: Kas te arvate, et suudate oma kunstiga mõjutada poliitikat või sotsiaalset käitumist?
01...: Meil on sellest ükskõik. Meie peamine kohustus on olla kohusetundetu.
Neist katketest tuleb üsna häst välja nullindate kultuurijammijatele üsna iseloomulik nägemus endast ja oma tegevusest. See, et ühemõtteliselt ühiskonnakriitilisele eelistatakse ambivalentsemat provokaatoripositsiooni, et enda rolli nähakse ühiskonna toimimismehaanikate võimalikult ilmekas ilmsikstoomises, kasutades selleks ebatavaliste ja haruldaste kujundite – nagu ekstreemne vägivald või seksuaaltabud – asemel võimalikult banaalseid ning üldtuntuid märke.
YOMANGO
YOMANGO 2002 aastal Barcelonas asutatud shopliftingu-liikumine. Selle algatajaks oli kataloonias tegutsev hübriidne rühmitus Las Agencias, mis tegutses tõelise konglomeraadina - rühmituse juurde kuulusid oma meediaagentuur, oma disainiagentuur, oma rõivatööstus ja oma kiirreageerimisrühm avalike aktsioonide läbiviimiseks.
YOMANGO näol lõid nad kontra-lifestyle brändi. Liikumise aktsioonide hulka käis workshopide korraldamine, kus õpetati erinevaid shopliftingutehnikaid, samuti näidati, kuidas valmistada mitmeid shopliftinguks kasulikke vahendeid: käekotte, mille vooderdusest kaupluste alarmsüsteemi signaal läbi ei tungi, ohtrate salataskutega jakke jne.
„YOMANGO on tarbimiselustiil. Järgides YOMANGO mõtteviisi, on suurkorporatsioonidelt varastamine kodanikuallumatuse vorm, mis lubab meil adopteerida globaalse kapitalismi kõige võimsama strateegia – iha tarbida. YOMANGO tahab luua elustiili, mida kapital on võimetu tagasivallutama, sest see pöörab süsteemi elushoidvad reeglid radikaalselt ümber, muutes passiivsed konsumeristid aktivistlikeks konsumeristideks,“ selgitasid Las Agenciase liikmed.
YOMANGO launchimine toimus hulga „moeshõude“ saatel. Näiteks näppas grupp jomangoiste Bershka kauplusest hulga riideid ning smugeldasid need siis salaja Zara kaupluse riiulitele. Või siis viidi rõivad kauplusest märkamatult välja, pandi need endale selga ning jalutati alarmsüsteemide huilates kauplusesse tagasi.
YOMANGO levis üle maailma, nö tütarettevõtted tekkisid Argentiinas, Tshiilis, Mehhikos ja Saksamaal. Liikumise “näoks” sai näitleja Wynona Rider (teadupoolest jäi too celebrity vahele poest näppamisega), samuti reklaamis YOMANGO end sloganiga „Sinu stiil: riskantne, innovatiivne!“. Fenomen muutus niivõrd mõjukaks et 2005 otustasid Euroopa politseiorganisatsioonid hakata tegema koostööd, ohjamaks YOMANGO liikumist.
MANGO vs. YOMANGO, Penelope Cruz vs. Wynona Rider
Pisut YOMANGOLE sarnanev, kuid mõistetavatel põhjustel palju vähempopulaarne on ka shopdropping. Erinevalt YOMANGOst aga ei tegele shopdropperid kauplustest varastamisega, vaid smugeldavad kauplustesse sisse omatehtud kaupu, poetades kaupluseriiulitele kummalisi esemeid ja ebatavlisi pakendeid.
Ernst Bettleri juhtum
Lõpetuseks näide kultuurijammimise jammimisest.
Aastal 2000 avaldas väike eksperimentaalne NY disainiajakiri Dot Dot Dot intrigeeriva loo unustusehõlma vajunud Shveitsi disainerist Ernst Bettlerist.
Ammu, ammu, 50ndatel tellis Shveitsi ravimitootja Pfäfferli+Huber disainer Ernst Bettlerilt plakatiseeria. Juhtumisi oli Bettler teadlik asjaolust, et P+H oli sõja ajal seotud inimkatsetega saksa kontsentratsioonilaagrites. Kuid Bettler otsustas töö vastu võtta. Nagu ta hiljem ütles: „Ma tundsin, et ma suudan tekitada tõsist hävingut“. Ja tõepoolest, ta suutis. Nimelt tegi ta firmale neljast peavaluravimeid reklaamivast plakatist seeria, kus peal inimesed, kes hoidsid kätega peast kinni vms ning üle plakati jooksis tekst „Kopfschmerzen“ - peavalu. Eraldi vaadates olid need plakatid nagu plakatid ikka ja pahaaimamatu P+H lasi need valmis trükkida ja üles kleepida. Alles siis selgus plakativisuaalidesse peidetud sõnum – kõrvuti asetatuna moodustas iga plakat oma foto ja teksti kombinatsioonidega ühe tähe ning nee tähed olid N, A, Z ja I. Sellele järgnes skandaal, P+H natsi-minevik tuli päevavalgele, avalikkuse meelepaha oli armutu ning firma lõpetas oma tegevuse.
A nagu N-A-ZI
2001 avaldas Bettlerist loo Adbusters ning nimetas P+H „kampaaniat“ üheks kõigi aegade silmapaistvamaks disainisekkumiseks. Samal seisukohal olid ka mitmed teised erialaväljaanded. Bettleri plakatiseeria polnud mitte üksnes leidlik ja oma ajast ees olev, vaid see oli ka teadaolevalt kõige otsesemate tagajärgedega detournment-kampaania. Bettler leidis korraga koha disainiajaloo suurkujude hulgas ning tema plakat raiuti raamatutesse kui üks kõige ikoonilisemaid kogu ajaloos.
See kõik oli väga tore, kuni selgus, et kogu lugu on feik. Dot Dot Dotis avaldatud lugu oli loo autori Christopher Wilsoni väljamõeldis ning järgnevad autorid olid lihtsalt tsiteerinud sealset artiklit ega olnud vaevunud allika õigsust kontrollima. Niisugune pööre Bettleri kangelassaagas tekitas disainiringkondades ja kultuurijammijate hulgas parasjagu frustratsiooni ning ka Dot Dot Doti põhjendused oma naljale jäid ebamäärasteks. Võib oletada, et DDD tahtis teha väikese provokatiivse sigaduse, ega osanud oodatagi, et nende fiktiivne geriljadisainer nii edukalt iseseisvat elu alustab. Ja teised neelasid selle loo nii kriitikavabalt alla, sest Bettleri olemasolu oli nii väga vaja. Bettler kuulutas ette taktikalise meedia võidukäiku ja näitas, et ka väike readisainer suudab oma südametunnistuse häält järgides korda saata suuri asju ning seepärast sai Bettlerist kultuurijammijate prohvet ja kommertsdisainerite lunastaja.
Kokkuvõttes oli kõigil natuke kahju, osadel natuke piinlik ja küsimus taktikalise meedia tõhususest jääb endiselt õhku rippuma.
Tegelikkuses eksisteerinud Josef Müller-Brockmanni klassikaline poster, millel polnud küll kultuuritõkestusega midagi pistmist, kuid mis nähtavasti oli Christopher Wilsonile Ernst Bettleri teoste väljamõtlemisel eeskujuks.
TM näiteid Eestist
Kohvirecords / NPNK
Kohvirecords on kohalikul muusikaskeenel tegutsev sõltumatu pisileibel, mis on keskendunud elektroonilisele alternatiivpopile. Arvestades skeene väiksust, püsib see ettevõtmine mõistagi üksnes tegijate entusiasmil ning mingist kasumlikkusest rääkida ei saa. 2002 aga ilmusid Tallinna eksklusiivsematele reklaampindadele suured posterid, peal naeratav naisterahvas ning all Kohvirecordsi logo. Tekkis küsimus, et kuidas sai väike indileibel lubada endale nii suurt reklaamikampaaniat. Ega ei saanudki.
Asi algas sellest, et meediat haldav firma kleepis oma reklaampindadele kampaaniatevahelise aja täiteks kolla-punased naeratavad naisenäod. Kohvirecordsi tegijaid tabas aga inspiratsioonipuhang, kõigepealt helistas üks ajakirjanikku teeseldes meediafirmasse – jah, see oli pinnatäide. “Võõra reklaami solkimisega me riskima ei tahnud hakata.” (Peeter Sauteri intervjuus Villem Valmega, ajaleht KESKUS). Seejärel kujundati Kohvirecordsi sümboolikaga kollapunased posterid, trükiti ära ja öösel kleebiti naisenägude alla paremasse nurka. Eemalt vaadates või tõesti jääda mulje terviklikust kujundusest.
Meediat haldav firma oli aktsioonist küll häiritud, aga kokkuvõttes asi kohtuni ei jõudnud.
Aktsiooniga seoses räägiti Eesti pressis reklaamiskvottimisest.
NPNK
2005 kevadel ilmusid avalikesse kohtadesse salapärased plakatid kirjaga NPNK. Need tekkisid üleöö, ujutades üle kõikvõimalikud reklaam- ning mittereklaampinnad. Plakatid ei sisaldanud mingit selgitavat infot ja olid küll professionaalselt kujundatud, kuid teostatud alternatiivkultuuridele omaste lo-fi vahenditega. Samuti oli mitmel pool seintele joonistatud samasugune graffiti. Kampaania oli nii massiivne, et asja vastu hakkas tundma huvi meedia. Arutati, kes võiks olla selle taga ja mida ta sellega öelda tahab. Ametkonnad lubasid sellist linnaruumi risustamist mitte tolereerida, veelgi enam, munitsipaalpolitsei teatas, et nad on turvakaamerate abil tabanud kaks illegaalsete posterite kleepijat.
Selgus, et tegemist on seni vähe tuntud skvottijate kommuuniga, kes sel kombel endast märku annab ning linnavalitsuselt ja tegevustoetust palub. Kommuunil oli oma kodulehekülg, kus vähe juttu, aga see-eest palju pilte pidutsevatest noortest. Rotimaski taha varjuv kommuuniliider avaldas 2 videomanifesti, kus nõuti linnavalitsuselt ja ettevõtjatelt noorte tegevuse toetamist. Ajakirjanduse surve all linnavalitsuse esindajad lubasid neid ettepanekuid arutada.
Manifest nr 2
Paar päeva hiljem tuli siiski välja, et tegemist on Hansapanga reklaamkampaaniaga. Reaktsioon sellele paljastusele oli üsna terav, ajalehed avaldasid nördinud artikleid, räägiti ebaeetilisusest, mõned noorterühmad protestisid, Hansapank vabandas. Kuid kokkuvõttes saavutas kampaania tänu puhkenud meediakärale ülisuure märgatavuse ning valiti ka aasta turundusteoks.
Kohvirecordsit ja NPNKd seob see, et vähemalt osaliselt tegutsesid Hansapanga kampaania väljatöötamises samad inimesed, kes vabal ajal teevad Kohvirecordsit ning kindlasti oli Kohvirecordsi meediakaaperdus NPNK kampaania inspiratsiooniallikaks. Seega, näide sellest, et taktikaline meedia ning subkultuuride kaubastamine on tegelikult geneetilised kaksikud.
NOW / HERE
2004 korraldasid Berliini disainerid Serge Rompza ja Anders Hofgaard Kunastiakadeemia disainitudengitele workshopi, mille eesmärgiks oli katsetada erinevaid strateegiaid olemasolevas meedias parasiteerimiseks.
Muu hulgas organiseeriti väike sanktsioneerimata demonstratsioon Vabaduse kellade juures. Demonstrandid kandsid küll plakatiplagusid, kuid neil puudus igasugune sõnum, need olid täiesti tühjad. „Eesti seadus nõuab, et demonstratsioonid peavad olema võimudega eelnevalt kooskõlastatud. Me ei küsinud kelleltki luba, tõstetades süsteemi jaoks küsimuse, kas selline aktsioon on legaalne või illegaalne,“ selgitab Hofgaard aktsiooni oma kodulehel.
Selline demonstratsioon tekitas korravalveametkondades nõutust ja meedias huvi.
Pärast demonstratsiooni lubati tudengitel esineda ETV jutusaates „Koosolek“. Seal lõid nad tavapärase vestlusringi taustale oma paralleelse show, mis jäljendas esiplaanil toimuvat. Samal ajal toimus ka Kanal 2s vestlussaade, nii et ühel hetkel näitasid tudengid taustal sõnumit, milles paluti keerata telekad ETVlt Kanal 2 peale. Kanal 2st võis aga seepeale näha, kuidas Urmas Ott ja Enn Eesmaa on hädas stuudioakna taga kargleva demonstrandiga.
Workshopi korraldajate eesmärk oli näidata, et küsimus pole mitte selles, kui massiliselt mingit sõnumit levitada, vaid selles, kuidas seda teha, kuidas meediat kasutada. Seega oli tegemist äärmiselt eduka projektiga, kus minimaalsete vahenditega saavutati meediakajastused kõigis suuremates väljannetes.
KUMU/Hansapank
Institutsioonikriitikat aastast 2007. Siin on esindatud TM tüüpilised töövõtted: üldtuntud märkidega manipuleerimine, klisheelise reklaamikeele kasutamine ja lõpeks on plakatil ka fiktiivne autor – kollektiivne persoon nimega Elfride Jelinek (kui ma ei eksi, varjab ennast Elfride Jelineki nime taga Valie Export Society, mille taga varjavad ennast omakorda Killu Sukmit, Kadi Estland ja Mari Laanemets). Efekti saavutamiseks jääb aga puudu visuaalsest usutavusest, samuti oli kampaania väikesemahuline ning ei kasutanud absoluutselt ära meinstriim-meediat. Plakat jäi inside-jokeks, mis küll ärritas KUMU juhtkonda, kuid mingit laiemat diskussiooni ei tekitanud.
Vabaduse-plakatid
Kõige värskem näide. Ühel heal päeval ilmusid tänavatele posterid kirjaga VABADUS, järgmisel heal päeval olid need juba kadunud. Ma ei saa öelda et need plakatid oma ninnunännu-interaktiivsusega – kirjuta või joonista siia plakatile oma ettekujutus vabadusest – mulle väga imponeerinud oleksid, kuid asja päästis plakatite kiire mahavõtmine munitsipaalpolitsei poolt ning väärteomenetluse algatamine. Ähvardavate sanktsioonide tõttu olid nii kampaania algatajad kui plakatid trükkinud trükikoda sunnitud hakkama oma identiteeti varjama. Linnavalitsuse teateil pole plakatite autoreid ega üleskleepijaid veel tabatud, kuid abi loodetakse turvakaamertate lintide läbivaatamisest (kesklinna asevanem Kaia Sarnet SLÕhtulehele).
Seega võib aktsiooni igati õnnestunuks lugeda. Nüüd on meil siis põrandalused trükikojad, kus salaja, vanglaid trotsides, kirjutatakse lendlehele sõna VABADUS.
Eestimaa põrandaalused aastast 1922
Margus Tamm
