Taktikaline meedia (Tactical Media) on koondnimetus erinevatele kriitilistele kultuuripraktikatele, mida seovad teatud ühised omadused, eelkõige kultuuri- ja kunstikategooriate eiramine ning üldse skeptilisus artworldi suhtes. TM praktikud töötavad enamasti kollektiivselt ning püsivatele taiestele ja monumentidele eelistatakse ajutisi objekte ning lühiajalisi aktsioone, spetsialisti professionaalsusele amatööri paindlikkust. Autoripositsioonile pretendeerimise asemel jäädakse tihti anonüümseks, kasutatakse pseudonüüme või esinetakse rohkem või vähem fiktiivsete organisatsioonide sildi all. TM tegevuse puhul torkab silma eriline kiindumus tehnilise detournmenti (mõiste seletust vt allpool) ja meinstriimmeedia-ümberpööramise vastu. Tsiteerides Critical Art Ensemblet: „Taktikaline meedia kasutab igat käepärast meediat, mis võimaldab tekitada molekulaarseid katkestusi ja semiootilisi shokke, tõkestamaks autoritaarse kultuuri vohamist“. Niisiis, ei ole olemas sobilikke või mittesobilike väljendusvahendeid, on vaid tõhusad või mittetõhusad – see ongi TM „taktika“. Ja eesmärk – üldiselt võttes on TM praktikute tegevus sihitud igasuguste autoritaarsete võimustruktuuride ning tehnoloogia ja ressurssisde hierarhilise kontrolli vastu. Molekulaarne rünnak hierarhiseerivate süsteemide vastu, olgu need siis majanduslikud või kultuurilised.
TMi kujunemise kontekst
TM esilekerkimist on seostatud mitmete 90ndatel toimunud sündmustega. Esiteks tõi idabloki kokkuvarisemine kaasa pettumuse traditsioonilises, ühiskonna revolutsioonilist muutmist taodelnud vasakpoolsuses. Kadus usk liberaalse süsteemi põhimõttelise muutmise võimalikusesse – 90ndatel kuulutati ajaloo lõppu, liberaalne kapitalism nautis hegemoonilist seisundit ning selle vastane aktivism vaakus sügavas ideoloogilises kriisis. Kuivõrd ühtegi teist arvestatavat jõudu peale liberaalse kapitalismi enam ei eksisteerinud, ei jäänud ka aktivistidel tegelikult muud üle, kui ammutada samast allikast, püüda turumajandushegemoonia kasvule vastu astuda tema enda vahenditega.
Teiseks oluliseks asjaoluks oli uue sotsiaalse klassi – loovklassi – jõuline esilekerkimine. Samal ajal kui postindustriaalne ettevõtlus hakkas aina enam panustama innovatsioonile, elas kunstiturg 90ndatel läbi sügavat kriisi, lisaks kärbiti paljudes riikides kultuuri rahastamise programme ning ka institutsionaalne artworld sattus aina suuremasse sõltuvusse erakapitalist – näiteks Saatchi ning Young British Art või siis Sorose fondide tegevus endises idablokis. See ei tulnud ametliku artworldi autoriteedile muidugi kasuks. Tekkis hulk inimesi, keda artworld ühel või teisel põhjusel enam täielikult siduda ei suutnud ja kes siirdusid erasektorisse, eelkõige reklaami ja meediasse. Selliste inimeste kirjeldamiseks on kasutatud mõisteid flexible personality või siis uusboheemlased (Airi-Alina Allaste). Nad osalesid aktiivselt kultuuriväljal, kuid pidasid samas oluliseks ka tööalast toimetulekut. Uusboheemliku elustiili võib kokku võtta sooviga ühendada kodanlikku elukvaliteeti ning boheemlikku spontaansust.
Uusboheemlased olid mobiilsed, liikudes eri väljadel, shiftides kõrge ja madala, alternatiiv- ja meinstriimkultuuri vahel, muutes oma tegevusega need piirid küsitavaks. Ühelt poolt aitas see muidugi kaasa kõikvõimalike subkultuuride kaubastumisele, teiselt poolt koondas see uusboheemlaste kätte enneolematult eklektilise kogumi oskusi ja teadmisi, mis tekitasid uusi seoseid, avasid uusi võimalusi eneseväljenduseks ning loominguliseks separatismiks. Kapitalistlikus elukoolis omandatud know-howd asuti rakendama isiklike, kultuuriliste, subkultuuriliste või poliitiliste eesmärkide ja tõekspidamiste huvides. Tunnetati, et turumajanduse karmis konkurentsis väljatöötatud kommunikatsioonimeetodid on universaalselt tõhusad ja neid saab soovi korral rakendada ka vastassuunas, pöörata valitseva süsteemi vastu. Kuivõrd 90te ja nullindate kultuurikriitikat läbib umbusk institutsionaalse artworldi suhtes, selle tõhususe ning adekvaatsuse suhtes (näiteks ütles legendaarne graffitykunstnik Banksy intervjuus ajakirjale Times: „Artworld...see on naeruväärne. Ma ei tea ühtegi teist valdkonda, kus nii paljuga öeldaks nii vähe.“), polnud uutel kultuurimänguritel palju kõhklusi, loobumaks kunstigaleriide steriilsest vaikusest ning nad suunasid oma tegevuse otse avalikku ruumi.
K Founadationi plakat
K Foundationi plakat, mis tehtud pärast nende kuulsat aktsiooni, kus endised popmuusika-staarid põletasid 1 000 000 naela oma raha (eileõhtuse vahetuskursiga teeb see 19 948 000 EEKi)
Pakuksin välja väikese loetelu TMi iseloomustavast arsenalist:
Anonüümsus-
Siia alla käivad varjunimed, fiktiivsete persoonide loomine, abstraktsete organisatsioonide või rühmituste sildi all tegutsemine. Üks põhjus on muidugi, et oma identiteeti varjates välditakse seaduserikkumistest tulenevaid sanktsioone. Teiseks saab tahtlikku anonüümsust võtta vastureaktsioonina individualismi-kultusele. Tsiteerides Saksa rühmitust Autonome a.f.r.i.k.a-gruppe: „Pole kokkusattumus, et kollektiivsete persoonide loomise idee tuleb just kunstiväljalt, kus kodanlik idee „silmapaistvatest isiksustest“ on eriti juurdunud.“ Anonüümsus ei tähenda TM jaoks seega mitte ebainimlikkust, näotust, masinlikkust, vaid hoopis võimushetest korrumpeerumata kollektiivsust ja kogukondlikkust.
Detournment -
kontseptsioon on üle võetud Situatsionistlikult Internatsionaalit.
Põhimõtteliselt tähendab detournment dominantse süsteemi vahendite ärakasutamist tema enda vastu. Nagu juba ülal mainitud, ei põlga TM ära ühtegi meediat. Vastupidiselt institutsionaalsele kõrgkultuurile, tunneb TM suurt tõmmet just massimeediakanalite vastu, üritades massimeedia edastatavat infovoogu nutikate käikudega nihestada või ümber pöörata. Tegemist on asümmeetrilise võitlustaktikaga, kus vastase totaalne füüsiline ülekaal, mis otsese konfrontatsiooni puhul lämmataks igasuguse vastuhaku, muudab ta seda haavatavamaks hit-and-run tüüpi aktsioonidele.
Sarnased mõisted on ka kultuuritõkestus (culture jamming), geriljakomminikatsioon (guerilla communication), meediahäkkimine (media hacking) ning postkolonialismiuuringutest pärinev hübriidse vastupanu (hybrid resistance) mõiste.
Illegaalsus-
TM balansseerib seaduslikkuse piiril, seda aegajalt provotseerivalt ületades. Peamiselt riivab TM tegevus copyrighti õigusi. TM vastuargumendiks on, et tegelikult on hoopis copyright kuritegelik, nagu ka avaliku ruumi jagamine eraomandina kaitsatavateks meediapindadeks. TM järgi peaks avalik ruum tähendama, et see on avatud igaühele kasutamiseks, samuti peaksid seda olema avalikku ruumi ülesseatud sümbolid ja sloganid. Nagu ütleb Franco Mattes rühmitusest 0100101110101101.ORG: „Luba ei pea küsima. See on väga oluline! Sul peab olema õigus kasutada sümboleid, ideid, muusikat, sloganeid, logosid jne, kui need moodustavad osa avalikust ruumist.“
Isegi kui copyrighti õigusi on selgelt rikutud, võtavad „kannatanud“ ettevõtted asja kohtusse viies suure riski, kuivõrd sellised protsessid tekitavad sündmuse ümber veelgi rohkem meediatähelepanu ning avalik arvamus kipub sellises Taaveti ja Koljati heitluses olema loomulikult TM poolel. Nii et isegi kui ettevõte kohtus võidaks, maksaks ta selle eest oma maine langusega.
Kameeleon-identiteet -
TM kasutab tavaliselt peavoolumeedia stiili, eeldades, et nii on kontakt ümbritseva maailmaga tugevam. Vastavalt projektile muudetakse oma visuaalseid väljendusvahendeid, kasutatakse erinevaid meediaid jne. Selles osas erineb ta oma eelkäijatest, olgu nendeks konstruktivistid, punkliikumine vms, kes kõik rajasid endale äratuntava visuaalse identiteedi ja märgisüsteemi. Subkultuursed getod, omamaailmad ja utoopiad on TM jaoks ummik, mida üritatakse iga hinna eest vältida. Miski ei tohi olla püsiv, sest maailm ei püsi samuti paigal, sihtmärk on pidevas liikumises.
Semiootilised shokid -
Kasvades otsapidi välja turukapitalismist, on ka TM puhul äratuntavad selle geenid. Nii nagu kommertsreklaam, tegeleb ka TM peamiselt märkidega, eelistades argumenteerimisele, üldse igasugusele artikuleerimisele, sümbolite sugestiivset jõudu. Tsiteerides veelkord CAEt, kes omakorda tsiteerib Roland Barthes-i: „Kas poleks mõttekam märke moonutada, selle asemel, et üritada neid hävitada“. TM meedia tüüpvõtteks on kaaperdada võimalikult tuntud bränd ning muuta siis selle tähendust.
Tegemist on klassikalise shokitehnikaga - miski, mis esmapilgul näib tuttavlikuna, osutub täpsemal vaatamisel millekski teiseks, võõraks.
Minu poolest võib selles märkide ümbertöötlemises leida paralleele ka viimase kümnendi recyclingu-buumiga.
Apple Computersi ikooniline "Think Different"- kampaania, mille kaaperdas Saatana Kirik
Tegutsemine avalikus ruumis -
TM tegevus on keskendunud avalikule ruumile. Ning üks üldisi tähendusi, mis alati TM aktsioonide kohal lehvib, on nö avaliku ruumi tagasivallutamine.
Avalik ruum peaks esmapilgul tähistama midagi, mis on kõigi kodanike ühisosa, neutraalne pind. Kuid TM nägemuses on linnaväljakust saanud peamine võitlustander, kus toimuvad katkematud meemisõjad ning selles võitluses domineerivad ebaisikulised kapitalistlikud konglomeraadid, kes on avaliku ruumi märkamatult erastanud ning oma infokanaliks muutnud. TM provokatsioonid ning nendele järgnevad valulised reaktsioonid riiklike asutuste ja suurettevõtete poolt, kes tunnevad, et nende copyrighti on rikutud, neilt pole luba küsitud vms, teevad kui mitte muud, siis tõmbavad tähelepanu sellele, kuivõrd on avalik ruum tegelikult võimusuhetest läbipõimunud, kuivõrd palju reegleid ja piiranguid see kehtestab.
Graffiti Research Labi mobiilne meediaüksus
Võrgupõhine organiseerumine -
TM peamiseks organiseerumis- ja suhtluskeskkonnaks on internet.
Sellel on omad selgelt praktilised põhjused: globaalne levi, kerge kättesaadavus, väga nõrk seadustega reguleeritus jne. Teiseks sobib netikeskkond oma olemusliku risoomse struktuuriga kokku TM omase hierarhiatevastasusega. Kui reaalses ruumis eksisteerivad ressursid, s.h. ruum ise on piiratud ning organisatsiooni ehitamiseks vajalike ressusrsside omandamine ja haldamine toob paratamatult kaasa võimusuhted ja hierarhiliste struktuuride tekke, siis virtuaalruumis on võimalik sellist protsessi vältida või vähemalt edasi lükata.
Niisiis moodustab virtuaalkeskkond TMle suurepärase intellektuaalse tagala, kust suunata oma aktsioone reaalsesse ruumi.
TM kriitika
Üldiselt on TM kultuuriuurijate poolt tunnustatud kui üks uuenduslikumaid ja viljakamaid suundumusi, mis viimase 15 aasta jooksul esile kerkinud on. 90ndate ja nullindate avangard. Samas leiavad paljud, et TM aeg on nüüdseks läbi ning vaatamata kasvavale populaarsusele on see jõudnud sisulise kriisini.
Peamisi kriitikaid on kokkuvõttes, et TM oli liialt mõjutatud 90ndate liberaalmajanduse ülivõimsusest ja ajaloo lõpu retoorikast. See tähendab, et TM küll kritiseeris valitsevaid süsteeme, kuid tundub, et ka ise ei uskunud samas suurte süsteemide asendamise võimalikkusesse ning sel puudus konstruktiivne plaan. Taktika taga puudus strateegia (peale strateegia vältida strateegiaid). TM oli omas ajas äärmiselt radikaalne ning värskena mõjuv, kuid selles olid juba eos sisseprogrammeritud omad piirangud. Olemasolevat maailma võeti ainuvõimaliku ja lõplikuna, uute tekstide loomise asemel tegeleti üksnes olemasolevate märkide ümbertõstmisega ning ennast artikuleeriti peamiselt antiteeside kaudu.
Tagantjärgi tarkusena võib tõesti öelda, et liberaalkapitalistlik süsteem polnud nii tugev kui veel kümmekond aastat tagasi näis, seega, loobumine uue parema maailma konstrueerimisest, pikkade artikuleeritud programmide asemel üksnes lühikeste irooniliste remarkidega piirdumine oli võibolla liiga kergekäeline järeleandmine. Hübriidne vastupanu suutis olemasolevaid võimustruktuure küll karikeerida, kuid ei suutnud neid sisuliselt millegagi asendada.
Ka on TM silmnähtavalt läbikukkunud mõnedes omaenda eesmärkides.
Näiteks võib kahelda TM efektiivsuses – see tekitas küll kindlasti palju elevust ja ka meediadiskussioone, kuid ei saa öelda, et võitlus avaliku ruumi privatiseerimise vastu, meediavabaduse pärast või korporatsioonide vastu vms, kokkuvõttes erilisi tulemusi oleks andnud (Adbusters on küll väitnud, et suitsetamisvastase teadlikkuse kasv on nende anti-sigaretireklaamide teene, aga see väide tundub sügavalt ülepaisutatud). Kuid just efektiivsuse puudumine on see, mida TM heitis ette institutsionaalsele artworldile.
TM etableerumine – olgu näiteks Adbustersi laienev äritegevus, TM suurkujude sagenevad esinemised kunstitemplites, kasvav hulk rohkem või vähem keskpäraseid imitaatoreid – on küll ootuspärane, kuid räägib siiski mõningasest sisemisest väsimisest ning mugandumisest. Etableerumisega silmitsi seismine on tekitanud TM praktikute hulgas vastakaid arvamusi, osad ei näe selles probleemi, uskudes, et nad suudavad etableerumist üle mängida, investeerides selle läbi omandatud ressursid uutesse radikaalsetesse projektidesse; teised tõmbavad hädapidurit, kutsudes üles seniste taktikate kriitilisele läbivaatamisele ja tegevuse ümberkorraldamisele ning kolmandad on oma tegevuse lõpetanud, kuulutades TM surnud projektiks.
Allakäik. Graffiti Research Labi hiljutine esinemine MoMas.
Adbusters on tarbimikriitiline ajakiri, mille 1989 asutasid Kalle Lasn ja Bill Schmalz.
Aukartustäratava ligi 20 tegutsemisaasta jooksul on ajakirjast saanud üks tuntumaid ja vastuolulisemaid TM esindajaid. Kuna kanadalase Kalle Lasni juurd uletuvad Eestisse, on Adbustersist ka meie meedias suhteliselt palju juttu olnud.
Kalle Lasn
Ajakiri kuulutab kadu tarbimisühiskonnale ning propageerib peamise võitlusvahendina kultuuritõkestust. Üldtuntud on ajakirjas äratrükitud reklaamiparoodiad ehk ümberpööratud reklaamid, samuti avaldab Adbusters pilte tavareklaamidest, mida on kultuuritõkestuse meetodite abil „ümberpööratud“.
Adbusters on algatanud ka mitmeid globaalseid kampaaniaid, nagu TV-Turnoff-Week ja Buy-Nothing-Day (esime neist toimub muide üsna varsti, 21 – 27 aprillil, teine toimub iga aasta 24. novembril).
Adbusters on saavutanud märkimisväärse populaarsuse ja tiraazhi, kuid vastavalt on kasvanud ka skeptikute hulk, eelkõige on Adbustersit süüdistatud demagoogias, pinnapealsuses ning kohatises silmakirjalikkuses. On väidetud, et sisuline erinevus klantskaanelise Adbustersi ja mis tahes muu elustiiliajakirja vahel puudub, et Adbustersi näol on lihtsalt loodud bränd, mis müüb ennas läbi tarbimiskriitika. Eriti palju kõhklusi Adbustersi tõsiseltvõetavuse suhtes tekitas Blackspot brändi loomine 2004 aastal. Adbusters paiskas nimelt müügile kollektsiooni jalanõusid, mille „eripäraks“ oli brändingu väidetav puudumine, õigemini on jalanõudel firma logo koha peal värvilatakas – black spot. Väide, et Adbustersi musta lataka näol on tegemist antibrändiga, mis põhimõtteliselt erineb Nike swooshist, Adidase kolmest valgest triibust või Converse sinisest viisnurgast, on muidugi täiesti naeruväärne, kuid, arvestades et 2007 avas Adbusters ka kohvikuketi Blackspot Cafe, mille juurde käib samuti jutt, et too kohvikukett on tarbimiskriitiline, kuna loodud vastukaaluks Starbucksile ja teistele saamahimulistele kapitalistlikele vähkkasvajatele, tundub, et Kalle Lasn on kas täielikult korrumpeerunud või siis kaotanud igasuguse võime oma tegevust analüüsida.
Vabrik, kus pannakse kokku antikorporatiivseid ketse. Adbustersi kinnitusel on töökeskkond meeldiv ja töötajad õnnelikud.
Igatahes joonistub Adbustersi näitestl välja üks taktikalise meedia omadus – „ümberpööratud“ reklaamikeel hakkab ennast aja jooksul uuesti ümber pöörama, antireklaam kipub muutuma reklaamiks, tarbimisvastasus müügistrateegiaks.
2003 septembris kirjutasid Austria ajalehed, et Viini ajalooline Karlsplaz kujundatakse Nike korporatsiooni abil ümber Nikeplaziks. Antud muutusest teavitasid ohtrad voldikud avalikes kohtades, oli avatud netilehekülg www.nikeground.com ning Karlsplazile oli linnakodanike teavitamiseks püstitatud esinduslik kahekorruseline infopaviljon, mis kutsus kõiki linlasi projektiga lähemalt tutvuma. Kuna tegemist linnakodanike jaoks kahtlemata olulise muudatusega, oli kogu asjakohane informatsioon tehtud võimalikult kättesaadavaks: väljaku ümberehitamise plaani koos hiiglasliku Nike logo kujulise skulptuuri püstitamisega (skulptuuri ehitamiseks plaaniti muide kasutada ainult taaskasutatud materjale), Nike korporatsiooni kava investeerida Viini linna arengusse tohutuid summasid jne.
Selline plaan tekitas linnakodanikes siiski väga vastakaid tundeid, paljud olid nördinud, paljud pidasid niisugust asjade käiku ebasobivaks. Ilmusid vihased arvamusartiklid, linnavalitsuse postkast ummistati protestikirjadega. Edasi läks aga läks asi veelgi segasemaks – nii Viini linnavalitsus kui Nike korporatsioon eitasid kategooriliselt sellist kokkulepet, samal ajal jätkas infopaviljon Karlsplazil tegutsemist ning linlaste „pehmet“ ettevalmistamist eesseisvaks nimemuutuseks.
Lõplik selgus saabus kuu aega hiljem, kui rühmitus 0100101110101101.ORG teatas avalikult, et kogu aktsioon, infovoldikud, lõputu meediaspämm ning ehitis Karlsplazil on nende kätetöö ning nad lihtsalt kasutasid Viini oma suurejoonelise urbanistliku performancei läbiviimiseks. Ühtlasi avas rühmitus ööpäevaringse infoliini, jagamaks infot NikePlaz-projekti kohta (number muide oli või on 0664-1235555, kui keegi soovib, võib järele proovida, kas liin veel töötab).
Nike korporatsioon üritas seejärel rühmitust 0100101110101101.ORG hageda seoses korporatiivsümboolika copyraighti rikkumisega, kuid see kukkus kohtus läbi, osalt avaliku vastuseisu tõttu.
Lõpetuseks toon paar lõiku Alan Bieberi intervjuust kunstniketandemiga Eva ja Franco Mattes, kes moodustavadki rühmituse 0100101110101101.ORG.
AB: Miks Nike? Miks ikka ja jälle Nike?
01... : Me oleks võinud valida ka mõne teise brändi, kuid Nike oli nii sobiv, sest ta on nii tuntud.
AB: Kas Nikeplazi-aktsioon demonstreerib piirideta kunstnikuvabadust?
01... : Meie jaoks on kunst just piiride väljatoomine. Need asu kunagi seal, kus nad justkui peaks asuma. See, mida üldiselt peetakse provokativseks kunstiks, on meie meelest tihti eriti konservatiivne – kõik need „shokeerivad“ laibad, genitaalid... Nike on, vastupidi eriti banaalne ja igapäevane, ei mingit „ekstreemsust“ või „piiride ületamist“.
AB: Kas te olete tegelikult aktivistid, kes kasutavad kunsti turvalise kattevarjuna?
01... : Me ei ole ei kunstnikud ega aktivistid, me nimetaks ennast pigem vaatlejateks. Me lavastame paradoksaalseid situatsioone ja siis me istume mugavalt tugitooli ning vaatleme tagajärgi.
AB: Kas te arvate, et suudate oma kunstiga mõjutada poliitikat või sotsiaalset käitumist?
01...: Meil on sellest ükskõik. Meie peamine kohustus on olla kohusetundetu.
Neist katketest tuleb üsna häst välja nullindate kultuurijammijatele üsna iseloomulik nägemus endast ja oma tegevusest. See, et ühemõtteliselt ühiskonnakriitilisele eelistatakse ambivalentsemat provokaatoripositsiooni, et enda rolli nähakse ühiskonna toimimismehaanikate võimalikult ilmekas ilmsikstoomises, kasutades selleks ebatavaliste ja haruldaste kujundite – nagu ekstreemne vägivald või seksuaaltabud – asemel võimalikult banaalseid ning üldtuntuid märke.
YOMANGO
YOMANGO 2002 aastal Barcelonas asutatud shopliftingu-liikumine. Selle algatajaks oli kataloonias tegutsev hübriidne rühmitus Las Agencias, mis tegutses tõelise konglomeraadina - rühmituse juurde kuulusid oma meediaagentuur, oma disainiagentuur, oma rõivatööstus ja oma kiirreageerimisrühm avalike aktsioonide läbiviimiseks.
YOMANGO näol lõid nad kontra-lifestyle brändi. Liikumise aktsioonide hulka käis workshopide korraldamine, kus õpetati erinevaid shopliftingutehnikaid, samuti näidati, kuidas valmistada mitmeid shopliftinguks kasulikke vahendeid: käekotte, mille vooderdusest kaupluste alarmsüsteemi signaal läbi ei tungi, ohtrate salataskutega jakke jne.
„YOMANGO on tarbimiselustiil. Järgides YOMANGO mõtteviisi, on suurkorporatsioonidelt varastamine kodanikuallumatuse vorm, mis lubab meil adopteerida globaalse kapitalismi kõige võimsama strateegia – iha tarbida. YOMANGO tahab luua elustiili, mida kapital on võimetu tagasivallutama, sest see pöörab süsteemi elushoidvad reeglid radikaalselt ümber, muutes passiivsed konsumeristid aktivistlikeks konsumeristideks,“ selgitasid Las Agenciase liikmed.
YOMANGO launchimine toimus hulga „moeshõude“ saatel. Näiteks näppas grupp jomangoiste Bershka kauplusest hulga riideid ning smugeldasid need siis salaja Zara kaupluse riiulitele. Või siis viidi rõivad kauplusest märkamatult välja, pandi need endale selga ning jalutati alarmsüsteemide huilates kauplusesse tagasi.
YOMANGO levis üle maailma, nö tütarettevõtted tekkisid Argentiinas, Tshiilis, Mehhikos ja Saksamaal. Liikumise “näoks” sai näitleja Wynona Rider (teadupoolest jäi too celebrity vahele poest näppamisega), samuti reklaamis YOMANGO end sloganiga „Sinu stiil: riskantne, innovatiivne!“. Fenomen muutus niivõrd mõjukaks et 2005 otustasid Euroopa politseiorganisatsioonid hakata tegema koostööd, ohjamaks YOMANGO liikumist.
MANGO vs. YOMANGO, Penelope Cruz vs. Wynona Rider
Pisut YOMANGOLE sarnanev, kuid mõistetavatel põhjustel palju vähempopulaarne on ka shopdropping. Erinevalt YOMANGOst aga ei tegele shopdropperid kauplustest varastamisega, vaid smugeldavad kauplustesse sisse omatehtud kaupu, poetades kaupluseriiulitele kummalisi esemeid ja ebatavlisi pakendeid.
Ernst Bettleri juhtum
Lõpetuseks näide kultuurijammimise jammimisest.
Aastal 2000 avaldas väike eksperimentaalne NY disainiajakiri Dot Dot Dot intrigeeriva loo unustusehõlma vajunud Shveitsi disainerist Ernst Bettlerist.
Ammu, ammu, 50ndatel tellis Shveitsi ravimitootja Pfäfferli+Huber disainer Ernst Bettlerilt plakatiseeria. Juhtumisi oli Bettler teadlik asjaolust, et P+H oli sõja ajal seotud inimkatsetega saksa kontsentratsioonilaagrites. Kuid Bettler otsustas töö vastu võtta. Nagu ta hiljem ütles: „Ma tundsin, et ma suudan tekitada tõsist hävingut“. Ja tõepoolest, ta suutis. Nimelt tegi ta firmale neljast peavaluravimeid reklaamivast plakatist seeria, kus peal inimesed, kes hoidsid kätega peast kinni vms ning üle plakati jooksis tekst „Kopfschmerzen“ - peavalu. Eraldi vaadates olid need plakatid nagu plakatid ikka ja pahaaimamatu P+H lasi need valmis trükkida ja üles kleepida. Alles siis selgus plakativisuaalidesse peidetud sõnum – kõrvuti asetatuna moodustas iga plakat oma foto ja teksti kombinatsioonidega ühe tähe ning nee tähed olid N, A, Z ja I. Sellele järgnes skandaal, P+H natsi-minevik tuli päevavalgele, avalikkuse meelepaha oli armutu ning firma lõpetas oma tegevuse.
A nagu N-A-ZI
2001 avaldas Bettlerist loo Adbusters ning nimetas P+H „kampaaniat“ üheks kõigi aegade silmapaistvamaks disainisekkumiseks. Samal seisukohal olid ka mitmed teised erialaväljaanded. Bettleri plakatiseeria polnud mitte üksnes leidlik ja oma ajast ees olev, vaid see oli ka teadaolevalt kõige otsesemate tagajärgedega detournment-kampaania. Bettler leidis korraga koha disainiajaloo suurkujude hulgas ning tema plakat raiuti raamatutesse kui üks kõige ikoonilisemaid kogu ajaloos.
See kõik oli väga tore, kuni selgus, et kogu lugu on feik. Dot Dot Dotis avaldatud lugu oli loo autori Christopher Wilsoni väljamõeldis ning järgnevad autorid olid lihtsalt tsiteerinud sealset artiklit ega olnud vaevunud allika õigsust kontrollima. Niisugune pööre Bettleri kangelassaagas tekitas disainiringkondades ja kultuurijammijate hulgas parasjagu frustratsiooni ning ka Dot Dot Doti põhjendused oma naljale jäid ebamäärasteks. Võib oletada, et DDD tahtis teha väikese provokatiivse sigaduse, ega osanud oodatagi, et nende fiktiivne geriljadisainer nii edukalt iseseisvat elu alustab. Ja teised neelasid selle loo nii kriitikavabalt alla, sest Bettleri olemasolu oli nii väga vaja. Bettler kuulutas ette taktikalise meedia võidukäiku ja näitas, et ka väike readisainer suudab oma südametunnistuse häält järgides korda saata suuri asju ning seepärast sai Bettlerist kultuurijammijate prohvet ja kommertsdisainerite lunastaja.
Kokkuvõttes oli kõigil natuke kahju, osadel natuke piinlik ja küsimus taktikalise meedia tõhususest jääb endiselt õhku rippuma.
Tegelikkuses eksisteerinud Josef Müller-Brockmanni klassikaline poster, millel polnud küll kultuuritõkestusega midagi pistmist, kuid mis nähtavasti oli Christopher Wilsonile Ernst Bettleri teoste väljamõtlemisel eeskujuks.
TM näiteid Eestist
Kohvirecords / NPNK
Kohvirecords on kohalikul muusikaskeenel tegutsev sõltumatu pisileibel, mis on keskendunud elektroonilisele alternatiivpopile. Arvestades skeene väiksust, püsib see ettevõtmine mõistagi üksnes tegijate entusiasmil ning mingist kasumlikkusest rääkida ei saa. 2002 aga ilmusid Tallinna eksklusiivsematele reklaampindadele suured posterid, peal naeratav naisterahvas ning all Kohvirecordsi logo. Tekkis küsimus, et kuidas sai väike indileibel lubada endale nii suurt reklaamikampaaniat. Ega ei saanudki.
Asi algas sellest, et meediat haldav firma kleepis oma reklaampindadele kampaaniatevahelise aja täiteks kolla-punased naeratavad naisenäod. Kohvirecordsi tegijaid tabas aga inspiratsioonipuhang, kõigepealt helistas üks ajakirjanikku teeseldes meediafirmasse – jah, see oli pinnatäide. “Võõra reklaami solkimisega me riskima ei tahnud hakata.” (Peeter Sauteri intervjuus Villem Valmega, ajaleht KESKUS). Seejärel kujundati Kohvirecordsi sümboolikaga kollapunased posterid, trükiti ära ja öösel kleebiti naisenägude alla paremasse nurka. Eemalt vaadates või tõesti jääda mulje terviklikust kujundusest.
Meediat haldav firma oli aktsioonist küll häiritud, aga kokkuvõttes asi kohtuni ei jõudnud.
Aktsiooniga seoses räägiti Eesti pressis reklaamiskvottimisest.
NPNK
2005 kevadel ilmusid avalikesse kohtadesse salapärased plakatid kirjaga NPNK. Need tekkisid üleöö, ujutades üle kõikvõimalikud reklaam- ning mittereklaampinnad. Plakatid ei sisaldanud mingit selgitavat infot ja olid küll professionaalselt kujundatud, kuid teostatud alternatiivkultuuridele omaste lo-fi vahenditega. Samuti oli mitmel pool seintele joonistatud samasugune graffiti. Kampaania oli nii massiivne, et asja vastu hakkas tundma huvi meedia. Arutati, kes võiks olla selle taga ja mida ta sellega öelda tahab. Ametkonnad lubasid sellist linnaruumi risustamist mitte tolereerida, veelgi enam, munitsipaalpolitsei teatas, et nad on turvakaamerate abil tabanud kaks illegaalsete posterite kleepijat.
Selgus, et tegemist on seni vähe tuntud skvottijate kommuuniga, kes sel kombel endast märku annab ning linnavalitsuselt ja tegevustoetust palub. Kommuunil oli oma kodulehekülg, kus vähe juttu, aga see-eest palju pilte pidutsevatest noortest. Rotimaski taha varjuv kommuuniliider avaldas 2 videomanifesti, kus nõuti linnavalitsuselt ja ettevõtjatelt noorte tegevuse toetamist. Ajakirjanduse surve all linnavalitsuse esindajad lubasid neid ettepanekuid arutada.
Manifest nr 2
Paar päeva hiljem tuli siiski välja, et tegemist on Hansapanga reklaamkampaaniaga. Reaktsioon sellele paljastusele oli üsna terav, ajalehed avaldasid nördinud artikleid, räägiti ebaeetilisusest, mõned noorterühmad protestisid, Hansapank vabandas. Kuid kokkuvõttes saavutas kampaania tänu puhkenud meediakärale ülisuure märgatavuse ning valiti ka aasta turundusteoks.
Kohvirecordsit ja NPNKd seob see, et vähemalt osaliselt tegutsesid Hansapanga kampaania väljatöötamises samad inimesed, kes vabal ajal teevad Kohvirecordsit ning kindlasti oli Kohvirecordsi meediakaaperdus NPNK kampaania inspiratsiooniallikaks. Seega, näide sellest, et taktikaline meedia ning subkultuuride kaubastamine on tegelikult geneetilised kaksikud.
NOW / HERE
2004 korraldasid Berliini disainerid Serge Rompza ja Anders Hofgaard Kunastiakadeemia disainitudengitele workshopi, mille eesmärgiks oli katsetada erinevaid strateegiaid olemasolevas meedias parasiteerimiseks.
Muu hulgas organiseeriti väike sanktsioneerimata demonstratsioon Vabaduse kellade juures. Demonstrandid kandsid küll plakatiplagusid, kuid neil puudus igasugune sõnum, need olid täiesti tühjad. „Eesti seadus nõuab, et demonstratsioonid peavad olema võimudega eelnevalt kooskõlastatud. Me ei küsinud kelleltki luba, tõstetades süsteemi jaoks küsimuse, kas selline aktsioon on legaalne või illegaalne,“ selgitab Hofgaard aktsiooni oma kodulehel.
Selline demonstratsioon tekitas korravalveametkondades nõutust ja meedias huvi.
Pärast demonstratsiooni lubati tudengitel esineda ETV jutusaates „Koosolek“. Seal lõid nad tavapärase vestlusringi taustale oma paralleelse show, mis jäljendas esiplaanil toimuvat. Samal ajal toimus ka Kanal 2s vestlussaade, nii et ühel hetkel näitasid tudengid taustal sõnumit, milles paluti keerata telekad ETVlt Kanal 2 peale. Kanal 2st võis aga seepeale näha, kuidas Urmas Ott ja Enn Eesmaa on hädas stuudioakna taga kargleva demonstrandiga.
Workshopi korraldajate eesmärk oli näidata, et küsimus pole mitte selles, kui massiliselt mingit sõnumit levitada, vaid selles, kuidas seda teha, kuidas meediat kasutada. Seega oli tegemist äärmiselt eduka projektiga, kus minimaalsete vahenditega saavutati meediakajastused kõigis suuremates väljannetes.
KUMU/Hansapank
Institutsioonikriitikat aastast 2007. Siin on esindatud TM tüüpilised töövõtted: üldtuntud märkidega manipuleerimine, klisheelise reklaamikeele kasutamine ja lõpeks on plakatil ka fiktiivne autor – kollektiivne persoon nimega Elfride Jelinek (kui ma ei eksi, varjab ennast Elfride Jelineki nime taga Valie Export Society, mille taga varjavad ennast omakorda Killu Sukmit, Kadi Estland ja Mari Laanemets). Efekti saavutamiseks jääb aga puudu visuaalsest usutavusest, samuti oli kampaania väikesemahuline ning ei kasutanud absoluutselt ära meinstriim-meediat. Plakat jäi inside-jokeks, mis küll ärritas KUMU juhtkonda, kuid mingit laiemat diskussiooni ei tekitanud.
Vabaduse-plakatid
Kõige värskem näide. Ühel heal päeval ilmusid tänavatele posterid kirjaga VABADUS, järgmisel heal päeval olid need juba kadunud. Ma ei saa öelda et need plakatid oma ninnunännu-interaktiivsusega – kirjuta või joonista siia plakatile oma ettekujutus vabadusest – mulle väga imponeerinud oleksid, kuid asja päästis plakatite kiire mahavõtmine munitsipaalpolitsei poolt ning väärteomenetluse algatamine. Ähvardavate sanktsioonide tõttu olid nii kampaania algatajad kui plakatid trükkinud trükikoda sunnitud hakkama oma identiteeti varjama. Linnavalitsuse teateil pole plakatite autoreid ega üleskleepijaid veel tabatud, kuid abi loodetakse turvakaamertate lintide läbivaatamisest (kesklinna asevanem Kaia Sarnet SLÕhtulehele).
Seega võib aktsiooni igati õnnestunuks lugeda. Nüüd on meil siis põrandalused trükikojad, kus salaja, vanglaid trotsides, kirjutatakse lendlehele sõna VABADUS.
Eestimaa põrandaalused aastast 1922
Margus Tamm
