2x "Kärasi sessioonist"

Draakoni galeriis eksponeeriti 31.03.2008 - 12.04.2008 Tõnis Kenkmaa "Kärasi sessioon" . Artishokile laekus koguni kaks selleteemalist kirjutist + visuaalid otse autorilt!


Kõigepealt Anne Pergele artikkel:

Tõnis on mu ammune tuttav ja tahaks kõigepealt öelda, et tegemist on väga a)andeka b)südamliku ja c)ümbritsevasse süübiva inimese/kunstnikuga. Mõistagi ei näe Draakoni galeriis mitte teda ennast aknalaual pikutamas, vaid ikka tema töid, kuigi ka Tõnis ise on väga ilus ja vaatamist väärt.
Seekord mõtlesin ma, et võiks kõigepealt vaadata näitust ja alles siis näituse saatetekstist spikkreid otsida. Tavaliselt loen ma (mitte et ma 24/7 hängiks galeriides) valget A4-ja läbi ja alles siis hakkan pilte vaatama. Mis siis välja tuli?
Enne tekstiga tutvumist.
Galerii valgetel seintel ilutseb klassikaline vana-uus kunst. Installatsioonid, interaktiivsus ja pimedad videonurgad jäid seekord mängust välja. Kenkmaa ei pea vajalikuks oma lihtsaid, kuid suursuguseid ideid keerulisse, peenutsevasse vormi toppida, otsustades old school ja samas kindlasti cool´ide graafikule kohaste vahendite kasuks. Mis siis seintel ilutseb? Värvilised prindid, mis meenutavad mõneks arhitektuurikonkursiks valmistuva modernismi kindlameelse fänni proovitöid. Lisaks Le Corbusier´le meeldivad hüpoteetilisele arhitektile Barbid ja neoonvärvid. Tühermaale, väljasurevate külade äärde paigutas ta suured, kandilised, korraga kohmakad ja õhulised ehitised, mis satuvad vastuollu horisondil paistvate külahurtsikutega.
Kas Kenkmaa eesmärgiks on rääkida peitmisest ja enesepettusest? Kas külma ja kõleda väliskeskkonna eest soovitab ta pageda neooni palavasse embusesse ja vaadata koledaid vanu maju, paljaid puid ja muda vaid aknast? Siis kui sa elad suures kuubikus, mille elektrooniline aju tuletab sulle meelde, millal on aeg osta piima ja otsustab, millal on aeg kaminat süüdata, oled sa maailma eest kaitstud, peidus ja võid lasta „elul“ endast mööda voolata, ilma et sind häiriksid kerjused tänaval, Vabaduse sammas ja kodutud loomad. Keset „eimiskit“ paiknevas soojas kodukookonis elad muretult ja mugavalt. Nagu Noah oma laevas, president Kadriorus, Liis Lass Viimsis, mis siis, et akna taga laiub tühermaa ja hallus. Vaata aga Youtube´st videosid ja osta e-bay´st arvutimänge ja kõik on ilus.
Olles tekstiga tutvunud.
Ahah, ma ei pannudki liiga mööda. Kenkmaa arutleb oma töödes elu võimalikkusest maal, mitte peitmisest ja inimeste katsetest minimaliseerida kokkupuudet häiriva keskkonnaga. Linna tulnud inimene toob endaga kaasa kõike seda mille eest üritab pageda, uskudes, et õnne on võimalik ehitada vaid ühe konkreetse katuse all. Samamoodi mõtleb „maakas,“ et ilus elu algab siis, kui ta kolib linna. Moraal: iseenda eest ära ei jookse, Liis Lass&Co kangelased elavad mitte ajakirjade lehekülgedel vaid sinu peas. Kunstnik uurib, kuidas oleks võimalik säärast situatsiooni lahendada, linnainimesel integreeruda maaellu ja vastupidi. Roosad kandilised majad mängivad omamoodi skafandrit, mis aitab võõral planeedil hakkama saada.
Vaatsin hiljuti Discovery kanalit, kus üks zooloog rääkis, et savannis elavad loomad ei lase end häirida turistidega džiipidest, sest et džiibid ja turistid on lihtsalt täiesti arusaamatud asjad ja asuvad väljaspool antiloopide maailmapilti. Oma erinevusest ja võõrapärasusest tingituna, ei lämmata neoonelamud vanu asukaid, lubades uutel tulijatel/siseturistidel mõjuda pigem nähtamatu kui tüütuna.


ja nüüd Riho Kalli pühendusluuletus:

Mööda tasaseid põlde
mu hele keha käib.
Ma siin teist korda õlen,
ma saan kõhu täis!...

Sisenen me klaasist majja,
integreerun kuvarisse.
Hingelisem nälg las minna,
pealinna ankur sisse!

Hea on tulnud näitus välja
kevadiselt värske uudisena!
Tuleb lugejatel sealgi käia
Ida Virumaad uudistamas!

Ikka jõuab maale,
kus alati paistab päike,
veidi hiljem kõrghoane,
krundi pind nii väike!

Sealt, kus oli aiamaa
Põlvas minu akna all,
plekist turu leian ma!
Aiaiaiaiaiaiaaaahhhaa!!!
Konservi tikub lambatall...

Asi ongi pandud püsti!
Tule vaata sina ka!
Ja näitusel kõlab hästi
intervjuu koos muusikaga!