ARTISHOK: Don’t tell MoMa

Paralleelsetest kunstimaailmadest LOWBROW-liikumise näitel

Margus Tamm

Kui paljusid kunstivoole tead sina?
Kaasaegse kunsti kronoloogia netiteatmiku about.net andmetel.

LOWBROW

Lowbrow on ameerika undergroundist võrsunud kunstisuund, mille juured on tikikultuur, 60tel tekkinud hot-rod skeene, põraandaalused koomiksid, psühhedeelia, 70te punkliikumine, graffiti, tattoo-kunst. Selle keskus on California, eriti Los Angeles. Ühtsemaid jooni hakkas see omandama, kui Robert Williams asutas 1994 ajakirja Juxtapoz. Ühtlasi tekkis hulk sõltumatuid galeriisid, mis eksponeerisid Lowbrow kunsti. Autoreid ühendas algselt, et nad olid seotud tänavakultuuridega ning viljelesid sellist kunsti, mida „ametlikes“, või nagu nad armastavad öelda, „meinstriimgaleriides“ ei näidatud. Nii kestis see veel kümmekond aastat, Lowbrow levis, valgudes koos Juxtapozega Ameerika piirest välja, muutus ülemaailmselt mõjuvõimsaks fenomeniks. Lowbrow tekitas oma subkultuursed staarid, galeriidevõrgu, fännid, imiteerijad, kollektsionäärid. Tekkisid juurde veel mõned ajakirjad, räägiti põlvkonnavahetusest, rahvusvaheliseks muutumisest, mistõttu algne Lowbrow mõiste jäi kitsaks ning kasutama hakati nimetust pop-sürrealism. Ja seda kõike ilma, et ametlik artworld neid tunnustanud või õieti märganudki oleks.

Big Daddy Roth
Lowbrow vanaisa

Robert Williams
Lowbrow isa

Tuntumaid Lowbrow kunstnikke

Mark Ryden

John John Jesse

Joe Coleman

taustal Gary Panter

Lowbrow on ka ise algusest peale, alates oma trotslikust nimevalikust (lowbrow tähendab madalat kultuuri, vastandiks kõrgkultuur ehk highbrow) käitunud justkui artworldi sohilaps, ebaõiglaselt eemale tõugatu, alavääristatu. Sesugunene demonstratiivne enesesalgamine varjab harilikult suuri ambitsioone ja nii ka siin. Mõnede asjaosaliste meelest on Lowbrow Ameerika kaasaegse kunsti tiitli tegelik õigusjärgne pretendent. Tegemist on iseenesest huvitava mõttekäiguga, variatsiooniga Ameeriklaste Euroopa-hirmust, igipõlisest kartusest, et Vana Maailma aristokraadid püüavad oma endist asumaad ühel või teisel viisil taasanastada. LA Weekly kolumnist Doug Harvey võtab selle lühidalt kokku: „Natsi-Saksamaa tekitatud Euroopa progressiivsete modernistide väljaränne Ameerika kultuurikeskustesse tõukas kõrvale regionalismi ja Ash Can koolkonna äärmiselt illustratiivse kunstitraditsiooni, mis oma empaatilisusega nö keskmise ameeriklase suhtes ei sobinud kokku külma Euroopaliku elitismiga. Clement Greenbergiga eesotsas hakati senist Ameerika kunsti alavääristama kui kitshi”. Niisiis, tõelised Ameerika kunstnikud suruti alamasse klassi, käsitöölisteks või tänavakunstnikeks ja “Ameerika kunsti” tiitli hõivasid Euroopast saabunud vaimuaristokraadid.

3 x Mark Ryden

Olgu ebaõiglaselt mahasalatud õigusjärgsuse ja Eurooplaste rekonkistaga kuidas on, ametlikku kunstimaailma näeb enamik popsürrealiste igatahes millegi võõra, dekadentliku ja lausa kuritegelikuna. Kui Lowbrow vanem põlvkond, „asutajad isad“ ei kipu ennast väga teravalt manifesteerima, olles rahul oma loodud alternatiivsüsteemiga või oodates kannatlikult ametliku tunnustuse saabumist (näiteks suutis 2006 aastal 2. Pictoplasma konverentsil esinenud Lowbrow suurkuju, ülipopulaarne, tuhandele fännile esinev Tim Biskup rabada ettekandega, kus ta võrdles enda töid ... Pablo Picasso omadega, leides, et „näete, väga vahet ju polegi“), siis nö teise põlvkonna lõubrõulased, ehk popsürrealistid on juba tunduvalt ambitsioonikamad.

Tim Biskup. Pablo Picasso. Tõepoolest.

Ametlikku kunstimaailma nähakse peaaegu et kriminaalse organisatsioonina, kus levib korruptsioon, traditsioonilised väärtused – nagu manuaalne meisterlikkus – on jalge alla tallatud ning kunstist on saanud kasumitööstus, kus kõik väärtused on üksnes tinglikud ning kus kuulsuse- ja rikkusemiraazhist ärapetetud kunstnikud lasevad kuraatoritel ning ärimeestel endaga vabalt manipuleerida. Terrance Lindall: „Kunst on muutunud millekski muuks. Massimeelelahutuseks, investeeringuobjektiks. Ma ei ütle, et seal poleks kedagi, kes ei teeks tõelist kunsti selle enda pärast, mitte raha või kuulsuse pärast. Aga neid on vähe. Ja laiema ühiskonna jaoks on kunst surnud.“. Lowbrowga sarnaseid ideaale jagav UKs 1999 asutatud Stukistide Internatsionaal näiteks tunnustab modernismi kuni dada ja sürrealistideni, kuid edasist arengut peab dadaistlike ideede väärtõlgenduseks, kust on kadunud dada algne spirituaalne sisu. Häälekamad popsürrealistid leiavad, et artworld on jõudnud pankrotini, vohavad akadeemilised tekstid ei suuda enam täita hingelist tühimikku, kuningas on alasti. Mandunud kontseptuaalne kunst peab varisema, et teha teed uuele, spirituaalsele kunstile, mis on tulnud, et juhtida inimesi vaimsele tervenemisele.
Kõlab nagu talurahvasõda, raskolnikud ja kalvinistid. Priviligeeritud eliit ei ole enam legitiimne, sest on moraalselt mandunud, usult leige ning rahvast võõrdunud.

Robert Williams

Huvitav on see, et kuigi popsürrealistide argumendid tunduvad lihtsustatud ja nende süüdistus, et nö „päriskunstnikud“ teevad kunsti ainult raha ja kuulsuse pärast, ilmselgelt eluvõõras, levis põhimõtteliselt sarnane kriitika samal ajal ka artworldi enda sees. 90tel nõrgenes artworldi autoriteet üldiselt, sellest tõukus mitmeid suundumusi, olgu või näiteks taktikaline meedia. Institutsionaalse artworldi adekvaatsuses ja tõhusus langes seestpoolt lähtuva kriitika alla, prooviti leida uusi võimalusi, uuendamaks kontakti reaalsusega. Kunstimaailm tundus paljudele kunstnikele liiga enesekeskse ja isoleerununa, loobuti kunstigaleriide steriilsest maailmast ja suunduti tänavatele, pöörati rohkem tähelepanu kunsti sotsiaalsele aspektile, kontaktile laiema publikuga, kogukonnaga. Sõna “kunstnik” ise hakkas tunduma liialt snobistlik, mitmed avalikus ruumis tegutsevad performanceikunstnikud tundsid selle kasutamisel ebamugavust ja eelistasid vähem kõlavaid tiitleid. Samuti hakati rõhutama amatööri, Levy-Straussi kirjeldatud „meistrimehe“ rolli, kes tegutseb oma keskkonnas, kasutades osavalt ära seal leiduvat ning lähtub ümbruskonna orgaanilistest vajadustest, mitte akadeemilise hariduse loodud süsteemidest, esile kerkis DIY liikumine. Akadeemilise maailma sees toimus kõrge ja madala kategooriate hägustumine, subkultuuridesse ning massikultuuri hakati suhtuma vähem üleolevalt.

Samaaegne Lowbrow/popsürrealism on vastupidise suunaga liikumine. See kasvas tänavakultuurist, iseõppijate hulgast ning võttis sihiks saada tunnustatud kui tõeline kunst.

Todd Schorr

Seda eesmärki siiski päris hästi saavutatud pole. Vaatamata tohutule populaarsusele ja suurele liikmeskonnale, vaatamata sellele, et kogu nullindate popkultuur on tugevasti popsürrealismi nägu, et Juxtapozist on saanud Art Newsi järel Ameerika enimmüüvamaid kunstiajakirju, hoolimata asjaolust, et viimastel aastatel on ka mõned nö ametlikud kunstiinstitutsioonid hakanud ettevaatlikult soetama üksikute Lowbrowga seotud kunstnike töid, on Lowbrow staatus artworldi silmis jatkuvalt kahtlane. Enamik Lowbrow kunstnike pole saavutanud “ametlikku” tunnustust, liikumine ise tervikuna ei ole ennast kunstiajalukku sisse kirjutanud, enamgi veel, paljudd kriitikud peavad kahtlaseks, kas Lowbrowd üldse saabki legitiimseks kunstiliikumisest nimetada.
Anonüümseks jääda soovinud „LA artworldi insider“ ajalehele LA Weekly: „Nad mässavad mõnede kunsti popkultuuri kohta käivate ideede vastu. Aga need ideed pärinevad 50test. Nad loovad oma identiteedi, vastandudes millelegi, mis oli juba algusest peale paroodia ja nad eiravad vahepeal möödunud 50 aastat kunstiajalugu.“
Üks põhjusi, miks Lowbrow püsis nii kaua outsaiderina, on, et Lowbrow keskendub figuratiivsusele ja literatuursusele, kusjuures eriliselt rõhutatakse tehnilist (manuaalset) virtuoossust – need kõik on sellised aspektid, mida 80te ja 90te kunstimaailmas just eriti ei hinnatud.

2 x John John Jesse

Skeptikud rõhutavad ka, et Lowbrow pole suutnud toota kriitilisi tekste. Tavapärane argument on, et kriitiline kirjutis peab kõigepealt tulema liikumise enda seest ja alles siis saab laiem (kunsti)kriitikute ring sellega suhestuda. Seni kuni Lowbrow-liikumine ennast ei artikuleeri, ei saa teda ka erialaselt käsitleda.
Tegelikult, täpsemal uurimisel selgub, et see väide pole päris tõene. Kaasaegsed popsürrealistlikud, visionäärsed - või kuidas iganes nad ennast kirjeldavad – kunstinikerühmitused pole tekstidega sugugi kitsid. Lausa vastupidi, mõnedelt kodulehtedelt võib leida kümnete lehekülgede kaupa arutlusi kunstist, kunstniku rollist, institusionaalse kunsti kriitikat.
Stiilinäide: Alex Grey visionäärse kunsti manifestist:
„Iga kunstiteos kehastab tema looja visiooni ja samal ajal ilmub kui kollektiivse mõistuse killuke. Kunstiajalugu näitab, kuidas edukad visioonid voolavad läbi maailma kunstnike. Kunstnikud pakuvad maailmale oma hingede ilu ja valu, see on otsekui kingitus kollektiivsetele avatud silmadele, see on ravim. Meie avatus tehnoloogilistele uuendustele ja sakraalsete kunstide erinevatele vormidele annab 21 sajandi hakul kunstnikule võime luua enneolematult universaalset spirituaalset kunsti.“
Niisiis, ei saa öelda, et tekste ei oleks, pigem on probleemiks, et need tekstid, neis esitatav argumentatsioon on selline, millega kaasaegsel kunstidiskursusel pole midagi peale hakata. Neil puudub ühine keel akadeemilise artworldiga. Osalt on see kindlasti tingitud asjaolust, et enamik pop-sürrealiste on iseõppijad, ega valda akadeemilist leksikat ja argumentatsiooni. Teisalt tundub see olevat ka popsürrealistide teadlik valik. Rahvusvahelisse Sürrealistide Ühendusse kuuluv De Es Schwertberger: „John Beinart ( International Surreal Art Collective asutaja) tellis mult essee visionäärse kunsti kohta. Esimese teksti, mille ma kirjutasin, lükkas ta tagasi, kuna tema meelest oli see liiga intellektuaalne, ta tahtis et ma kirjutaksin isiklikumalt.“. Seega, „intellektuaalsust“ või intellektuaalitsemist välditakse ka teadlikult, tõenäoliselt peetakse seda omaseks vihatud ametlikule artworldile. Selle asemel eelistatakse esoteerilisi manifeste. Kui akadeemiline kunstimaailm peab universaalseks keeleks analüütilist argumentatsiooni, siis popsürrealistide jaoks on universaalseks keeleks spirituaalne tõekuulutus.
Popsürrealist Maura Holden: „20s sajand balsameeris, paljastas, kiskus laiali ja pommitas maatasa küsimuse kunsti spirituaalsusest. Praegu on paljud loovisikud loonud omaenda religiooni. Visionäärne kunst ei vaja teooriat, et end müüa.“
Mõned artworldist pärinevad mõtteavaldused on popsürrealistide hulgas siiski populaarsed – näiteks kunsti surm ja autori surm. Kuid neid tõlgendatakse kontekstiväliselt ja otsesemalt kui iial artworldi enda sees. Ja ka lahendused on siin talupojamõistuslikult sirgjoonelinsed - kui kunst on surnud, siis järelikult tuleb see asendada elusa kunstiga, kui autor on surnud, siis tuleb see asendada elusa autoriga. Ning neid jagub Lowbrows küllaga. Vaadates Lowbrow kunstnike biograafiaid, siis on need värvikad ja vitaalsed: endised tänavalapsed, rokkarid, narkodiilerid. Kui vaadata fotosid, siis need räägivad ekstsentrilisusest, erilisusest. Need inimesed on kutsutud kunsti tegema, nad oleks võinud jääda autovarasteks ja elupõletajateks, kuid sisemine palang viis neid edasi. Kunst päästis nad ja nüüd päästavad nemad oma kunstiga maailma. Manuaalne kunstimeisterlikkus on auväärne, sest see on midagi, mis on kaasa sündinud, kaasa antud. See, mida enamikul pole. Märk. Akadeemiline kunstnik on spetsialist ja karjerist, amatöörist tänavakunstnik on pühendunu. Ja see on see, mis loeb.

Joe Coleman

Ambitsioonikates outsiderites ning väikestes hereetilistes kogukondades pole artworldi jaoks iseenesest midagi uut. Uus on see, et eri subkultuuridest lähtuvad või üksitegutsenud outsiderid on 90test alates koondunud suuremateks kogukondadeks (nad kasutavad muide ka ise endi kohta mõnikord sõna „hõimud“). See oli eeelkõige seotud kommunikatsioonivahendite omastamisega. Märgiline roll oli ajakirjal Juxtapoz, kuid põhiline mass tuli ja tuleb interneti kaudu toimivatest ühendustest. Kui varem sünnitasid liikumisi ükses akadeemiad ja kultuurikeskused, algelised miniatuursed infoühiskonnad, kuhu pääsemine iseenesest oli juba suur privileeg, mis jäi enamusele kättesaamatuks, siis globaalse võrgu levikuga suudavad koonduda ka perifeeriad. Väikese meedia võidukäik tekitas kvalitatiivselt uue olukorra, senised marginaalid osutusid ühtäkki ametlikest kunstiinstitusioonidest sõltumatuks konkureerivaks suurjõuks. De Es Schwertberger: „80tel 90tel ei omanud fantastiline realism artworldis kohta, kuid selle „asutajad isad“ lõid omaenda kunstimaailmad ja olid edukad omaenda standardite järgi.“ Ametliku kunstimaailma kõrvale tekkis niisiis mitmeid paralleel-kunstimaailmu koos oma alternatiivsete kunstiajalugudega. Näiteks kirjeldab De Es Schwertberger kaasaegse kunsti arengut: „Sürrealismist arenes fantastiline realism, see arenes new age mõjul transformatiivseks kunstiks, millest hetkel tõuseb jõuliselt esile planetaarse kunsti liikumine.“

Gary Baseman

Koos netikultuuri arenguga on viimastel aastatel lisandunud hulgaliselt visuaalkultuuri-blogisid ja pildipanku, kus huvilised koguvad ning levitavad kõikvõimalikku pildimaterjali. See on midagi sellist, mis mõned aastad varem toimus muusikafailidega ja mis nüüdseks on muusikatööstuse survel mõnevõrra pidurdunud. Visuaalkultuur on siin veidi erinevas seisus, popmuusikatööstus oli enne neti levikut juba väga organiseerunud, muusika oli copyrightitud. Visuaalkultuuril sellist tõkendit pole, enamik netis levivast kunstist on jäänud kapitaliringlusest seni kõrvale, on omandiõigustega kaitsmata ning on seega vabalt leviv. Kui vaadata selliste pildiblogide sisu, siis rõhuva enamuse moodustabki mitteakadeemiline kunst, Lowbrow-laadsed atraktiivsed, catchyd pildid, visuaalsed hitid, mis on ka laiemale publikule arusaadavad. Maura Holden: „Üks huvitavaid asju kaasaegses kunstis on, et see on täis staare, kes on nähtavad küberruumis, aga neid ei tunnusta kunstitööstus.“
Taasühendudes piktorialismiga jm figuratiivsete traditsioonidega, avades oma visuaalse sõnastiku irooniavabalt kogu popkultuuri-ikonograafiale, sobitudes eBay-põlvkonna ostjapotentsiaaliga, on Lowbrow loonud midagi enneolematut – massilise tarbijabaasi kunsti jaoks. Olgu siis kasvõi dekoreeritud välgumihklite, plaadiümbriste, tatoode, dekoreeritud lumelaudade või siis edevate lelude – õigemini küll kollektsionääridele mõeldud limied edition urban vinyl nukkude – kaudu.

Tatoo, lmelaud ja pliiatsiteritaja

Lowbrow kronoloogia

Alguseks peetakse 70te lõpu Californiat, eriti Los Angelese subkultuure. Mõned, näiteks Kristen Anderson tõmbavad alguse juba 60sse, underground koomiksi ja hot-rod skeene tekkimise aega. Üheks olulisemaks mõjutajaks peetakse Ameerika koomikikunstnikku Big Daddy Rothi, kelle käe all õppis koomikseid joonistama ka rida tulevasi lõubrõulasi.

1979 otsustas üks väike Los Angelese koomiksikirjastus anda välja Robert Williamsi pildialbumi, raamatu nimeks sai „Lowbrow art of Robert Williams“. Williams põhjendab, et ükski autoriteetne kunstiinstitutsioon poleks näidanud sellist kunsti, mida tema tegi. Sellest ajast hakkas ringlema termin Lowbrow.

1994 asutas Williams ajakirja Juxtapoz.

2005 otsustas seattle galerist Kristen Anderson välja anda pildialbumi. Ja siis selgus, et mitmed tema väljavalitud kunstnikud ei soovi enam Lowbrow tiitli all esineda. See trotslik tiitel tundus neile juba liiga väheatraktiivne või lihtsalt aegunud. Igatahes nimetas Anderson oma raamatu Pop Surrealism: The Rise of Underground Art. Anderson: „Põhimõtteliselt võib popsürrealismi pidada L jätkuks. Lowbrow pildimaailm oli veidi hämaram, ohtlikum ja provokatiivsem kui uue laine popsürrealistlik kunst, mis on kergemini mõisteav ja vaatajasõbralikum, samuti palju massilisem“. Samal aastal ilmunud albumi Weirdo Deluxe koostaja Matt Dukes Jordani meelest on Lowbrow ja popsürrealism sama asja kaks nimetust ning neid pole võimalik omavahel eristada.
On avaldatud ka arvamust, et Lowbrow terminit võiks kasutada, tähistamaks popsürrealismi California alaliiki.

Kristen Anderson

Hetkel võib öelda, et Lowbrow on mõnevõrra identiteedikriisis. Samal ajal kui Lowbrow naudib populaarsust, finantsedu ning artworldi ettevaatliku tunnustust, või vähemalt leppimist, hakkab tema kredibiliteet mässulise peksupoisina kokku kuivama. Populaarsus on kaasa toonud wannabeed ja imiteerijate hordid, popsürrealistlikust pildikeelest on saanud emo-popparite meinstriim ja tõeks on osutumas skeptikute arvamus, et popsürrealistlik kunst ei liigu mitte lubatud vaimsuse, vaid visuaalse populismi suunas. Juxtapoze asutaja Robert Williams ise ütleb päris teravalt: „Kui me alustasime Juxtpoziga, tahtsime me teha kohta outlaw-kunsti jaoks, kunsti jaoks, mida mujal ei näidata. Aga pärast 3-4 aastat see ammendus. Outlaw-kunsti enam polnud. Kogu see tiki- ja suurte silmadega kräpp – lihtsalt hulk illustraatoreid otsib endale tegevust, kuna nad on arvutite pärast töö kaotanud.“
Ka ei eristu Lowbrow enam nii selgelt ametlikust artworldist, kus kaua põlatud transendentaalsus teeb võimsat kombäkki ning mõned artworldis läbilöönud kunstnikud võiksid tööde poolest kuuluda ka Lowbrowsse, näiteks Loretta Luxi kummastavad lasteportreed.

2 x Ray Caesar

Loretta Lux

Seonduvaid liikumisi:

1994 mõtles ameeriklane James Seehafer oma tööde kirjeldamiseks välja termini Massurrealism, üldjoontes tähendas see segu popkunstist ja sürrealismist. Praeguseks on olemas väikesearvuline kunstnikegrupp, kes nimetab ennast massürrealistideks.

1999 loodi UKs liikumine Stuckism. Asutajad olid Billy Childish ja Charles Thomson. Nad propageerisid figuratiivset maalikunsti, vastandudes Saachi kontseptualismile. Nende manifest kuulutas kadu „kontseptualismile, hedonismile ja ego-kunstniku kultusele“. Nad saatsid Briti National Gallery juhatajale oma „Remodernismi“ manifesti ja avaliku kirja, kus nõudsid kunstilt suuremat vaimsust ning lubasid tuua kunsti tagasi spirituaalsuse, personaalsuse ja kontakti rahvaga. Juhataja vastas napilsõnaliselt, et tal puudub huvi selliseid tekste kommenteerida. Stuckistid on jätkanud kaasaegse institutsionaalse kunsti kritiseerimist, korraldavad regulaarseid proteste Turner Prize vastu, kritisseerivad raugematu innuga YBA kunstnikke, stukismi Ameerika harud on lisanud veidi rohkem laiemat poliitilist touchi, korraldades Bushi-vastaseid aktsioone jne. Vaatamata küllaltki tagasihoidlikele kunstilistele saavutustele on liikumine loonud globaalse organisatsioonidevõrgu, stukistid on kuulutanud endaga seotuks üle maailma ca 120 (!) allharu või tütarrühmitust.

2004 koondus grupp Ameerika kunstnikke nimetuse alla Unpop Art. Liikumisse kuulub mitmeid neofashistidega seotud tegelasi, näiteks kurikuulus multitalent Boyd Rice. Unpopi eesmärgiks on “esitada ebapopulaarseid ideid populaarses vormis”.

2004 toimus Berliinis esimene Pictoplasma konverents. See koondab üle maailma character designiga tegelejaid, festivali käigus toimuvad seminarid, skriiningud, avatakse kümneid näitusi ning korraldatakse omalaadseid performanceid. Character design on nullindatel esile kerkinud laiapõhjaline populistlik visuaalkultuurisuund, mis ühendab endas disaini, animatsiooni, illustratsiooni, aga ka installatsiooni ja performanceikunsti. Character design liikumine on Lowbrowga tihedalt seotud, respekteerides seda kui ühte enda eelkäijat ja olulisimat mõjutajat. Ka on mõned Lowbroga alustanud kunstnikud, näiteks Tim Biskup proovinud kätt character disainiga.

2006 asutas Austraalia kunstnik Jon Beinart International Surreal Art Collective, SAC on avaldanud hulga esoteerilisi esseid, oma kunsti kirjeldatakse eelkõige kui “visionäärset”. Oma esisisadeks loetakse Hieronymos Boschi, Byronit, Dalid, H. R Gigerit, Escherit jt.

Aga funism? Tõsi, artikli alguses olevas tabelis troonib värskeima ismina funism. Funismist pole eriti rohkem teada, kui et 2002 levis USA kunstiakadeemiate newslistides kellegi Mr. Sal Marino üleskutse kõigile liituda äsjaasutatud kunstivooluga. Mr. Marino tingimused polnud kuigi kõrged, tema eesmärk oli koguda võimalikult palju liikmeid, vastutasuks pakkus ta kohta kunstiajaloos.

Iseloomulikke tunnuseid:

90te Lowbrow
Äratuntavad on mitmete Ameerika subkultuuride mõjud.
Hinnatud on manuaalne meisterlikkus, tehnilise teostuse täpsus ja detailideni viimistletus. Pildipinna detailne läbimaalimine on kohati lausa maniakaalne, meenutades outsider-kunsti.
Visuaalne stiil on “retro”. Pildid meenutavad vanu lasteraamatuillustratsioone.
Armastatakse kujutada Ameerika pop-ikoone alates Abe Lincolnist kuni Charles Mansonini, Jeesus Kristus kaasaarvatud.
Ohtralt leidub viiteid Ameerikas levinud paranoiateooritele ja pseudoteadustele. Omavahel põimuvad kristlus, illuminaadid, sci-fi, okultism ja natsisümboolika.
Pildid on väga literatuursed, kuid see jutustus on skisoidne. Tuttavad objektid on omavahel absurdsetes ühendustes, sissepikitud literatuursed vihjed hargnevad kõikvõimalikes suundades laiali.
Lemmikvõte on vastandite ühendamisel saadav efekt – Lowbrow maailm on üles ehitatud vastandkooslustele: see on ühtaegu armas ja ähvardav, tuttavlikult retro ja samas võõristusttekitavalt irratsionaalne, infantiilne ja vägivaldne, samaegselt irooniline ja siiras. Psühhootilised lapsed, deemonlikud mänguasjad.

Nullindate globaalne populaarkunst
Nullindate netis vohav globaalne populaarkunst on tekkinud eelkõige Ameerika Lowbrow ja Jaapani mangakultuuri põimumisel.
Visuaalne keel on infantiilne, aga mitte tingimata retrovõtmes, pigem sci-fi või siis fantasy haldjamaailm.
Pildid on tehniliselt meisterlikud, hüperrealistlikud ja läbitöötatud, samas puudub paljudele lõubrõulastele omane visuaalide ühtlane kuhjamine, eelistatakse ülirangeid kompositsioone nagu tsentraalne või sümmeetriline kompa. Samuti imiteeritatakse klassikaline formaate nagu portreemaal, anatoomiline joonistus vms.
Pildid on literatuursed, jutustus on mõnikord üsna kergestiloetav, baseerudes arhetüüpsetel muinasjuttudel (Alice Imedemaal, Punamütsike) või üldtuntud populaarkultuuri-süzheedel.
Konkreetseid persoone-popikoone kujtatakse vähe, nende asemel on aga fetish-ikoonid – koolitüdruk, bämbi-kitseke, medõde, white rabbit, pandakaru.
Kristlik sümboolika ei mängi erilist rolli, küll aga new age spiritism, must maagia ja sci-fi.
Lemmikvõte on jatkubvalt vastandite ühendamisel saadav efekt, kuid – tõenäoliselt peamiselt Jaapani hentai mõjul on juurde tulnud pornograafia ja bondage. Tüüpiline kooslus on lapsed, loomad ning äärmuslik vägivald ja seks.

Populaarkunsti areng vormilise totaalsuse suunas
Lowbrow, popsürrealism – pildid, vähemal määral objektid, eelkõige dekoreeritud tarbeesemed, tätoveeringuid kandvad fännid.
Character design – objektid, lelud kollektsioneerimiseks. Väljamõeldud tegelaskujud, leludeseeriad, mis omandavad kultusobjekti staatuse.
Character design + Pictoplasma festival – kultuslelud, totaalselt kujundatud keskkonnad, kostüümid, characteriteks kehastumine, „characterite“ riituselaadsed performanceid.

Nullindate nilbed nunnud