Toomas Kuusing ja Heikki Leis "Vastasseis" 15.03.-02.04. NG Kunstikonteineris


Intrigeeriva pealkirjaga näitus sisaldab endas kahe näiliselt totaalselt erineva kunstikoolkonna produkti sõbralikku ühistööd.
Toomas Kuusing on Nongrata liige ja esindab n.ö. Edela Eesti Anarhiste, Heikki Leis on aga Tartu Kunstikooli lõpetanud diplomeeritud skulptor. Näitusele on kunstnikud esitanud vastavalt linoollõike suurendusi ja joonistusi. Näituse pealkiri lausa sunnib neid kahte võrdlema - kes on parem, kes on lahedam jne. Ma pole kunstikriitik - hoidku jumal selle eest. Kirjeldan lihtsalt.
Kuusing lõikab linooli nagu vana mees, aga ta teeb seda niimoodi kui ei keegi teine. Tema teoste sisu on absurdsem ja psühhedeelsem kui teisel ainsal eesti linoolispetsil Peeter Allikul. Tema teostes pole esmapilgul haisugi kontseptualismist. Või mis see kontseptualism üldse oligi?
Tehniline vilumus võimaldab tal teha koopiaid kasvõi keskaegsete meistrite töödest. Aga need pole enam lihtsalt koopiad vaid suured, värsked "in-your face" kaasaegsed kunstiteosed, mida kõik- isegi kunstikauged kodanikud oma elutoaseinale tahaksid. Mina ka.
Graafiliselt meisterlikult teostatud metsa taustal pargipingil istuvad ülikonnastatud kaamlid, kes teatavad kiilaspäisele ärihai välimusega gigolole: "Meie enam ei vea". Töölisklassi mured.
Mida ta kurat sellega öelda tahab? Toomase piltides võid ennast ära kaotada ja hulluks minna. Aga see hullus on kuidagi nauditav.
Kaks siga malet mängimas. Õieti on need vist ikka inimesed, kellel seamaskid pähe seotud. Neid vaatleb hobusemaskis tegelane kõver piip suus, seljas Havai stiilis suvesärk. Jabur, kas pole? Aga see pole veel kõik. Nurgas istub veel setu pearätiga vanamutt ja loeb piiblist Neljandat
Moosese Raamatut ja tema kohal on repro Kuusingu enda hitt-teosest "Maaomanikud", kus inimfiguurid on lagedal väljal rinnuni maasse istutatud. Maaomanike kõrval on suur kapp (mille sees kunstniku maailmavaadet arvestades on kindlasti homod) ja kapi küljes on linnumajake, kus mulle tundub, et elab kägu. Sürr. Võitlev ateism? Lihtsalt absurd? Ega Toomas ise ka ei ütle.

Räägime teisest kunstnikust. Heikki Leisi maailm ei ole nii sürrealistlik ja must valge, kui Kuusingul, rohkem hallikas vist. Tema joonistused on selged, sügavamõttelised ja realistlikud. Stiililiselt ja kujutatu poolest mõnevõrra sarnased Ilmar Kruusamäe töödega, kuid coolimad, popilikumad ja noortepärasemad - mis on ka tegelikult loogiline. Pika habemega malemängija. Vastasmängijat pole näha. Kuulda on kella tiksumist. Seierid ei liigu. Aeg läheb. Diip.
Mõttelise igavikukujundi moodustavad kaksikportreed Heikki Leisi vanematest. Kunstniku isa - muhe taat - suured klapid peas möirgab kaasa laulda kindlasiti mõnele kaheksakümnendate popphitile. Ema - glamuurne vanadaam- on tõstnud sõrme suule ja ta prilliklaasidelt peegeldub klapistatud taat, kes saab poolnaljatava hoiatuse kuss olla. Romantiline ülistus armastusele, üksteisemõistmisele.
Veidi igavamad tööd kujutavad tavalisi inimesi ühissõidukis. Õhuline pilvetramm sõidutamas kaduvikku, järgmine peatus kosmos.
Leis on romantik. Kuusing aga.. Kuusing aga... Antropomorfne elukas?
Kokkuvõtteks tahaks tsiteerida klassikuid: "See pole kunst, see on su oma fantaasia."
Kuni teise aprillini on võimalus kõigil selles ise veenduda.

PS. Pilte ei lisa. Neid näeb näitusel.

NG Kunstikonteiner - alternatiivne vaatepunkt.


www.hot.ee/artcontainer