pühapäev, mai 25, 2008

Kunstiakadeemia uue maja toetuseks

29. mail otsustab valitsus, kas kinnitada eelnõu, mille kohaselt EKA uue maja ehitamiseks on ette nähtud riigipoolse toetusena täpselt 0 krooni. Aktiviseerunud on muidu suhteliselt omaette tegutsevad akadeemia liikmed ning 27. mail korraldatakse uue maja toetuspäev.

Minu jaoks on EKA uus maja eelkõige märk. Töökeskkond loomulikult ka, aga ikkagi eelkõige märk. Kõigepealt julge ja manifesti-laadne otsus jääda samale kohale kesklinnas - täiesti harukordne võimalus olla linna südames ja tekitada juba oma kohalolekuga kerget nihet downtownikeske keskmes. Tallinn ei ole nii suur linn, et peaks linnasüdamest kaugemale minema rahu ja vaikust otsima, ateljeed on ju nagunii eemal. Võimalus omada tugipunkti kesk õitsvat kapitalismi, kujutab endast suurt potensiaali kunstnikele. Õõnestada süsteemi seestpoolt. Arvestades kaasaegse kunsti suhteliselt madalat mainet laiemate rahvahulkade seas (ükskõik millise kunsti-teemalise artikli kommentaarium), tulebki jääda oma krundile ja olla pinnuks silmas ning loodetavasti jõuab lõpuks igale tüübile, kes pillab mingis kontkstis vihje Jaan Toomiku surematule teosele, kohale, et ühiskonnas on olemas ka muud jõud peale tarbimise jms subkultuuride.
EKA uus maja on võimalus näidata ühiskonnale eeskuju, püstitades hoone, mis on märgiline arhitektuurimonument linnaruumis. Minu jaoks on kõige olulisem uue avaliku ruumi tekkimine maja külje alla ja kuigi ka seda lahendust on võimalik kritiseerida (meil pole siin Manhattan, kus Mies van de Rohe Seagram Building tekitas sensatsiooni, astudes sammukese tagasi ja vabastades enda alt tüki linnaruumi avalikuks kasutamiseks) siis - vaatamata Tallinna väiksusele on meil siin suur probleem avalike ruumidega - inimesed kasutavad neid ainult läbimiseks, neisse ei tulda hängima ja niisama aega veetma. EKA väike väljak aga pakub loodetavasti tänu oma olemasolevale "klientuurile" aktiivselt toimiva ruumi, kus inimestel on hea viibida ka kauem.
Ja lõpuks töökeskkond. Toon välja ühe punkti (amortiseerunud elektrisüsteemide jms kõrval, mida saate lugeda altpoolt). Olukord, kus teatud osakonnad asuvad hoopis teises linna otsas, ei soodusta kuidagi stuudiumi vältel sünenergia tekkimist. Mina olen käinud Raja täneval näiteks täpselt 1 korra, I kursusel skulptuuripraktika tõttu ja rohkem ei ole käinud isegi mitte sellepärast, et see asub ebamugavalt kaugel, vaid kuna see on teine, minu jaoks kinnine osakond. Mul ei ole mingit alibit sinna luusima minna. Ja ma ei tunnegi eriti noori skulptoreid või õpin neid tundma siis, kui nad tulevad magistratuuri näiteks IDKsse. Kahju. Mulle meeldis EKA arh konkursil ühe projekti lähtepunkt-idee, et kõik osakonnad asuvad majas nö segipaisatult, et selleks, et minna kuhugi, pead sa läbi terve hulga teisi osakondi ja oled sunnitud märkama, mis seal toimub ja kes seal liigub. Loodetavasti õhutab uus, spiraalne maja ka omavahelist läbikäimist, majasisest liikumist.

Ühesõnaga, see, kui valitsus ei toeta uue maja ehitamist, on eelkõige statement, räägitagu mis tahes. On kohutavalt kurb mõelda, et kõigi otsustuste taga on mingid poliitilised mängud, mis toovad musta hobusena esile hoopis muud projektid ning see tülikas ja masside hulgas ebapopulaarne kunst saab jälle kotti.

Ja veel üks murepunkt - miks ei ole sõna võtmas teisi kunstiinstitustioone-liite? Äkki oleks nüüd see hetk, kus võtaksid sõna ja teeksid omapoolsed statemendid EKA kui kasvulava peal draivivad Kumu, Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Keskus ja Kunstnike Liit? Jällegi, suhteliselt kurb tõdeda, aga ei paista seda ühisrinnet ka kunstimaailma enda sees. Äkki ei meeldinud projekt? Äkki ei meeldi rektor/prorektor/noored kunstnikud? Äkki on lihtsalt kiire oma tegevustega ja ei jõutagi märgata, mis toimub?

Maarin

----------------------------------------------------------------------------------------
natuke segaseks jäänud, aga EKA uut maja toetav vabade kunstide üliõpilaste kunstiprojekt:




Pressiteade

Alates 16. maist 2008 on Eesti Kunstiakadeemia Gonsiori tänava poolsel fassaadil eksponeeritud EKA vabade kunstide osakonna magistrantide ühisprojekt – suur tänava reklaamplakati formaadis kunstisõnum: MÕISTUS, TULE KOJU!
Samuti nagu suuri reklaampindu on võimatu mitte märgata, on ka meie kunstiteos rahvale paratamatult kättesaadav/vaadeldav. Eesmärk on provotseerida, tekitada dialoog Tallinna linnakeskkonnaga, mis on muutumas üha kommertslikumaks.
Kutsume kõiki linnaruumis liiklejaid absurdihuumori võtmes üles kasutama ajusid, asjade üle järgi mõtlema. Me kutsume aju koju, tagasi EKAsse! Sest EKA on ju haridusasutus, ajudega töötamise maja ja üksus, mitte ärikeskus, raha, tarbimise ja lolluste koht.
Mängime aju ja koera sümboolikaga, kes on kaugematele aladele luusima läinud. Koer on truu loom, kas ta tuleb tagasi?
EKA uue maja konkursi võitnud hoone, ArtPlaza, on samuti väga sümboolne kujund. Omamoodi sümboliseerib see kogu viimase aja linnaruumi arengusuunda - ikka otsustab see, kellel on raha ja võim. Põnevaks teeb asja veel uudis, et uue maja ehitusse minek on seatud rahade puudumise tõttu kahtluse alla.
Surmtõsist teemat iroonia, huumori ja absurdiga lahata tundub meile mõnus ja mõjus lahendus. Loodame, et tänaval patseerijad arvavad samamoodi. Kui kaugele on avalikkusel viitsimist kaasa mõtelda, on samuti huvitav eksperiment. Eks näeb. Leiame siiski, et tegemist on mitmetasandilise tööga, kus võib piirduda nii lihtsalt humoorika visuaali sisse ahmimisega,
kui ka süveneda pikemalt probleemi nii EKA osas kui linnaruumi üle laiemalt.


Osalejad:
Britta Benno, Eleriin Ello, Eike Eplik, Saskia Järve, Jaanika Okk, Berit Talpsepp, Ilmar Kurvits, Maris Vahter.

----------------------------------------------------------------------------------------
toetuspäeva info:

Eesti Kunstiakadeemias 27. mail, teisipäeval alates kell 14.00:


EKA sisehoovis alates kell 14.00 laat (sissepääs Tartu mnt-lt)

Tühjendame oma riiulid ja kapid, sest kolides on seda nagunii vaja teha.
Ootame kõiki müüma kunsti, loomingut ja ülearuseid asju. Viimane aeg on nende eest endale enne suve natuke raha teenida. Kõik, kes soovivad laadast osa võtta, palun teatage enda soovist meiliaadressil: yesindus@artun.ee.
Laadal mängivad plaate dj-d, kohapeal värskendav jook ja suupisted.

EKA peasissepääsu ees alates kell 14.30 loengud

Kõnelevad: EKA uue maja konkursi võitnud arhitektid Taanist, büroodest EFFEKT ja SEA (Karsten Gori ja Sinus Lynge), EKA õppejõud (Mart Kalm, Katrin Kivimaa jt), üliõpilased. Kõik on oodatud kaasa rääkima ning mõtisklema EKA uue maja teemadel.
Kõnelejaid modereerib Mihkel Karu.

Õhtul alates kell 21.00 esinevad EKA aulas:

NEH e Noored Eesti Hääled
Dj-d Daria and Cool

----------------------------------------------------------------------------------------
loe edasi: ametlikud pöördumised:

Kas Eesti tahab jäädagi allhankeriigiks?

Milline on meie keskkonna kujundajate kasvulava?

„Ei ole loojaid ja ettevõtjaid, on ühiskonna kujundajad.“ (Berk Vaher)

Mullu soovis EKA-sse õppima asuda 1047 noort, kelle unistus on pühendada elu loomingule, kujundada meie homset keskkonda. Ammu on selge, et parema, põhjanaabritega võrdväärse arhitektuuri-, vabade kunstide, disaini- ja kunstikultuurialase hariduse tagamiseks on vaja
õigeid ja soodsaid tingimusi. Palju kõlapinda ja tunnustust pälvinud Disainiaasta projekti raames ilmnes, kuivõrd eesti ettevõtjad ja tootjad janunevad võimekate disainerite know-how järele, sest on arusaadud, et just esteetiliselt läbimõeldud tooted ja lahendused omavad eeliseid turustamisel (odava masstoodangu ees). Need riigid, kus disaini ja kunsti osatakse ka ettevõtluses väärtustada, on selgelt ekspordimahtudes esirinnas. Eestil võiks ju siis ka kunstnikest, disaineritest, arhitektidest tolku olla. EKA korraldatud Disainiaasta lõpus Tallinna Tehnikaülikooliga ühiselt rajatud Eesti Disainikeskus jätkab selles vaimus tööd.

Ärgem unustagem, et Kunstiakadeemia on Eesti ainus avalik-õiguslik ülikool, kus antakse kõrgaharidus bakalaureuseastmest doktorikraadini arhitektuuri-, disaini- (sh graafiline, moe, tekstiili, tootedisain jt), vabade kunstide ja kunstikultuuri erialadel. EKA lõpetajad asuvad tööle meie Montonisse, Baltikasse, Thulemasse, Aquatori, DDB-sse. Saab julgelt väita, et enamuse meie keskkonnast ja olmest kujundavad EKA-s hariduse omandanud professionaalid. (Kui väiklane on netikommentaaridest sageli üleskargav väide, et EKA võrsed tegelevad vaid ekskrementide anumasse paigaldamisega.)

Mis on EKA eelised rahvusvaheliselt – unique selling point – õppejõudude ja üliõpilaste suhtarv. Veel vähesed ülikoolid maailmas saavad uhkeldada sellise personaalse mentorlusega nagu EKA, kus õppetöö toimub väikestes gruppides, kuhu kuuluvad hoolikalt valitud andekad tudengid. Üksikutes kõrgkoolides mujal loevad auditooriumitele loenguid väljareklaamitud kuulsad professorid. Tavapäraselt asendavad neid magistrandid või õppetöö assistendid, rääkimata sellest, et tudengitel on nime asemel number. EKA on haruldane koht, kus nimekad kunstnikud ja professorid juhendavad üliõpilasi indidviduaalses kontekstis. Selle eelise märkis ära rahvusvaheline akrediteerimiskomisjon, kes andis EKA-le 2007. aastal institutsionaalse täisakrediteeringu.

See on teada, et Eesti Kunstiakadeemia administratiiv- ja õppehoone füüsiline keskkond on meie avalik-õiguslikest ülikoolidest kõige kehvemas seisukorras. Jutt ei käi sellest, et juurde oleks vaja üht lisa hoonet, töökoda, galeriid, teadusmaja või laborit, vaid sellest, et kogu Kunstiakadeemia peahoone on amortiseerunud ning valitseb tohutu ruumipuudus. Kaasajastumise taktis on EKA administratiivpersonali hulk kasvanud. Lisatud on IT osakond, välissuhete „osakond“, üliõpilasnõustaja, üliõpilasesindus jt üksused. Ruumi kitsikuses ei leitud uutele osakondadele muud kohta kui trepi korruste vaheplatvormid, kuhu on paigaldatud ca 2x3-meetrise läbimõõduga klaasboksid/kontorid. Üliõpilasesindus, kuhu kuulub ca 10 liiget, on sunnitud koosolekuid pidama sellises kitsikuses, istudes laudadel, süles või suisa püstiseistes. Mitmed töökojad ja õpperuumid paiknevad keldris ning meenutavad hiljuti telepildis kajastatud Puiatu eriinternaatkooli kartsa, kuid EKAs toimub analoogsetes ruumides vabatahtlik õppe- ja
loometöö. Hirm on siinkohal mainida mitmeid Päästeameti poolt ülikooli juhatusele tehtud ettekirjutusi, kus on kirjas, et „õppehoone elektrijuhtmestik on suures osas hoone ehitamise algusajast pärit (1960-ndad)“, sest mis juhtub kui valitsus ei eralda uue õppehoone ehituseks raha – kas Kunstiakadeemial lubatakse sellistes tingimustes edasi toimida? (Peale elektrijuhtmete pärinevad 1960-ndatest ka enamus hoone seadmeist ja sisekonstruktsioonidest.) Seni on haldusjuht suutnud Päästeametilt armu saada, klausliga, et kohe-kohe hakatakse uut hoonet ehitama…Eesti Kunstiakadeemia uue õppehoone rajamise vajadusest on räägitud
ligi 20 aastat.

Ülikool on kogu iseseisvusperioodi vältel väga kitsastes tingimustes kannatlikult ning mõistvalt oodanud oma järjekorda riigipoolse rahastuse taotlemiseks kuni teiste avalik-õiguslike kõrgharidusasutuste infrastruktuuride arendused on põhiosas rahuldatud.
2005. aasta sügisel saavutati Haridus- ja Teadusministeeriumiga põhimõtteline kokkulepe, et EKA uue õppehoone rajamine on (järgmine) prioriteet ning selle finantseerimiseks eraldatakse Euroopa Struktuurifondidest 400 miljonit krooni. 2007. aastal vähendas haridusminister algselt lubatud rahastust 250 miljonile kroonile tulenevalt kõrgkoolide õppe- ja töökeskkonna infrastruktuuri kaasajastamise määruse tingimustest. Viimasele rahastamise lubadusele tuginedes algatas EKA nõukogu ruumiprogrammi väljatöötamist arhitektuurikonkursi läbiviimiseks. EKA õppehoone rajamist toetas ka Rektorite Nõukogu ning pidas seda Eesti ülikoolide infrastruktuuride investeeringute kavas prioriteetseks. Lähtuvalt ülalnimetatud kokkulepetest ning toetusest jätkas EKA uue õppehoone projekti arendamist. Paika pandi optimaalne ruumiprogramm, alustati läbirääkimisi naabritega Tartu mnt 5 krundi planeeringu
osas, mille tulemusel ostis EKA 35 miljonit maksva naaberkinnistu.

2007. aasta 18. oktoobril kuulutas EKA koostöös Eesti Arhitektide Liiduga välja avaliku rahvusvahelise arhitektuurikonkursi Tallinna südalinna, Tartu mnt. 1/5 alale rajatava uue õppehoone ideekavandi leidmiseks. Konkurssi rahastasid Kultuurkapital (1 milj krooni),
Tallinna linn (500 000 krooni) ning EKA (1 milj krooni). Rahvusvaheline zhürii hindas konkursi taset kõrgeks. Väljavalitud ideekavandi Art Plaza autoriteks osutusid Taani arhitektid büroodest EFFEKT ja SEA, kes on saavutanud mitmeid riiklikke ning rahvusvahelisi preemiaid väga kõrgel tasemel.

8. mai, 2008 Valitsuse kabineti istungil esitatud eelnõu kohaselt ei eraldata EKA jaoks 2,3 miljardist kõrgharidusele määratud tõukefondide eelarvest ühtegi krooni.

Arvestades juba tehtud kulutusi projektile (ruumiprogrammi väljatöötamine ja optimeerimine, kinnistu ost, arhitektuurikonkursi korraldamine) ning kõikide osapoolte varasemat poolehoidu EKA uue õppehoone projektile, on antud eelnõu põhjendamatu ning vastuolus HTM ja Rektorite Nõukogu eelnevate seisukohtadega.

Miks majanduslikult raskel ajal pudistada raha mitteprioriteetsetele objektidele? See ei ole ju üheski kontekstis mõistlik. Samal ajal kui Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ja Kultuuriministeerium tegelevad agaralt loomemajanduse elustamisega, üritab Haridus- ja
teadusministeerium seda juba eos suretada.

Järgmine Euroopa tõukefondide taotlusvoor viiakse läbi 2013. aastal, mis lükkaks EKA hoone rajamise teadmata tulevikku. 2011. aasta kultuuripealinna sihtasutuse juhataja Mikko Fritze sõnul “tuleb lisaks lennukatele ideedele” rajada Tallinna midagi püsivat, “mille mõju jääb kestma”. Mis oleks veel püsivam kui Eesti kunstihariduse ja visuaalkultuuri keskus Tallinna südalinnas?

Solveig Jahnke
Avalike suhete juht
Eesti Kunstiakadeemia

Kunst koolita?

Palju on vaieldud selle üle, kas ülikool peaks üldse paiknema linna südames. Meie oleme veendunud, et peab küll. Kunstiakadeemia on oluline lüli kesklinna kultuuriasutuste võrgustikus. Linnakeskkonna muudavad nauditavaks rikkalikud kihistused. Ühiskonnas on kuulda palju nurinat selle üle, kuidas avalikku ruumi jääb Tallinnas aina vähemaks. Kesklinn peaks olema linna keskus, kuid meie „keskust” täidavad tuima klaasfassaadiga büroohooned ja kaubanduspinnad. Kunstiakadeemia uus projekt soovib luua kihistusi ja avalikku kultuuriruumi juurde: avalikku ruumi, milles viibida tingimata midagi tarbimata.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) praegune õppehoone kerkis mitukümmend aastat tagasi, nõukogude ajal, kunstiüliõpilaste tööjõu abiga. Vahepealse aja jooksul on kursused kasvanud suuremaks ning ka õppekavad on uute kunstivoolude taktis märkimisväärselt teisenenud.
Kunstiakadeemia jaoks ei tähenda ruumipuudus vaid seda, et üliõpilastel ja õppejõududel pole piisavalt ruumi töötamiseks, vaid samuti pole ruumi uuele tehnikale ja seadmetele, mis uute
õppeainetega kaasas käivad. Seega, teatud mõttes õppetöö seisab, oodates paremaid aegu paremate õppetingimuste loomiseks, kuigi tegelikult oleks võimalik teiste Euroopa kunstiülikoolidega võrdselt pikkade sammudega edasi minna.

Kunstiakadeemia uus hoone ei oleks ainult ülikool, see ei oleks pelgalt loomeinimeste koosolemise paik, vaid ka vaimne kunsti keskus kogu linnale. Uue hoone projekt rõhutab linna ja kunsti suhtlemise olulisust. Hoone juurde ei kuuluks mitte ainult avalik „kunstide väljak”, vaid ka raamatukogu, teatrisaal, konverentsiruumid ja galerii, mis püüavad tuua kunsti linnale lähemale.

Ei ole selge, millised on EKA võimalused ja alternatiivid, juhul kui uus maja jääb raha puudusel ehitamata. Õppetöö kindlasti jätkuks vanades oludes ning argistele ruumi- ja remondiprobleemidele suudetaks leida järjekordseid ajutisi lahendusi. Kunstiakadeemia on
väike ülikool – kõigest tuhatkond üliõpilast. Meie nurinat ei ole tihti kuulda, üheti sellepärast, et meid on vähe, kuid ka sellepärast, et meie jaoks on vaim olnud alati olnud olulisem kui vorm. Lihtsamaid remonditöid teevad üliõpilased oma stuudioruumides enamasti omaalgatuslikult ise, kuid langema kippuvat krohvi ei ole mõtet igavesti katta seinamaalingutega.

Oodata ei saa igavesti, millalgi tuleb edasi liikuda. Juba praegu paiknevad mitmed Kunstiakadeemia osakonnad ruumi puudumise tõttu peahoonest kaugel ning tundub tõenäoline, et kui olud peahoones ei parane, jaguneb kool veelgi. Kui Kunstiakadeemia kesklinnast vaikselt
hääbub, kaob üks oluline kihistus linnast, tehes ruumi järgmiste linlaste jaoks tähenduseta tornidele. Kunstiakadeemia uus hoone poleks vaid maja, vaid ka monument, sümbol ja sündmus.

Eesti majandussituatsioon on muutunud. On mõistetav, et sellest tingitult tuleb kõigil teha kompromisse, kuid seda enam tuleks ju kaaluda hoolega läbi kõik tehtavad valikud, seada kindlad prioriteedid, olemaks veendunud, et kõik langetatavad otsused on mõistlikud ja tulevikku vaatavad. Paratamatult tekitab kurvastust mulje ja hirm, et Eesti jaoks kunstiülikool piisavalt prioriteetne ei ole.

Kaidi Õis, EKA arhitektuuri eriala magistrant

__________________________
„Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu.” – Anton
Hansen Tammsaare

Kas me tahame näha tulevikku ilma kunstita? Kunsti on muuseumites, galeriides, kodudes ja vaataja silmades. Aga kuidas saab kunst tekkida, kui pole olemas noori, kes on kunsti tulevik? Noor ei kao ja ka kunst ei kao, aga noortele, kes tegelevad kunstiga, on ilmtingimata vajalik kodu, kus areneda ja elada kunsti sees. Meie praegune kodu on meile armas, kindlasti meenutatakse praegust hoonet veel aastakümneid, kuid nüüd on aeg muutusteks. Me vajame uut kodu,
milles saaks sündida ja kasvada kunst ning head mõtted. Praegune hoone ei täida hetkel ning tulevikus täidab see veelgi vähem meile sobivat funktsiooni – keskkond on aegunud ning vajab hädasti uuendust! Meie areng on osa kõigi arengust ja pidurdada seda kardetavasti lubadusega, mis jääb täitmata, on meile valus ja teie poolt tagurlik! Kui on toetatud ja kaasaelatud suurele sündmusele nagu seda oli meie uue maja konkurss, siis miks tekitada meis tühje lootusi, välja käia ilusad summad võitjatele ja teha suuri sõnu, kui need ainult sõnadeks jäävadki? Kas ka pürgimus Tallinnal saada tulevikus kultuuripealinnaks on muutunud või hoopis ununenud? Leian, et meie uus hoone, oleks just üks keskuseid, millele kultuuripealinnaks olemine tulevikus võiks toetuda. Toetagem kunsti ning siinkohal meie uue maja unistust, mis võiks muutuda reaalsuseks.

Sandra Nuut, EKA kunstiteaduse I kursus


__________________________
Probleem ei seisne minu meelest EKA käesoleva maja halbades tingimustes: jah, loomulikult on mitmete töökodade varustus puudulik, kõigil on ruumiga kitsas, kõik osakonnad võiksid olla ühe katuse all, muidugi võiks kõikidel kursustel olla oma ruum – aga tegelikult kannab EKA vaimsust paljus just see kodune ebakorrapära, juhuslikkus, kaootilisus – lagunev puumaja, pudenev krohv. Sellega ei ürita ma aga sugugi väita, nagu peaks uue hoone plaanidest loobuma. Vastupidi. Kuid kaalutlused, millega selle vajadust on põhjendatud, on tükati nihkes olnud. Jah, me peame nendes tingimustes veelgi vastu – juhul, kui on, mida oodata.

EKA praegust maja on läbi pea sajandipikkuse aja korduvalt ümber ehitatud ja kohandatud – selge see, et pidevas kasutuses olev tehnika ja varustus aasta(kümne)tega aegub. Mida sellises olukorras teha? Ehitada uus maja, kus kõige äramahtumisele on algusest peale mõeldud, või püüda veelkord ümber korraldada olemasolevat ruumiprogrammi – mis on targem, sh. majanduslikult? EKA osakonnad on üle linna laiali, tudengid ei tunne teineteist kohati nägupidigi. Loomulikult on see suurte ülikoolide puhul tavaline. Aga EKA ei ole suur ülikool – EKA suurimaid trumpe arvukate teiste kõrgkoolide ees on kompaktselt ja teineteisega lähedases kontaktis töötav tudengkond, isiklik suhtlus õppejõududega, teatav intiimsus – võimalus olla kursis teiste
erialade tegemistega, mis ei rahulda pelgalt uudishimu, vaid pakub palju ka teiste valdkondade jaoks. Pidevalt püütakse olukorra parandamiseks leida juurde ruume mujalt (peamaja ise on juba maksimaalses kasutuses), mis tähendab teatud osakondade järjekindlat lahkukasvamist peamajas toimuvast ja omaette „saarekeste” moodustumist – ning eraldatus ei ole arenguks kunagi soodne.

Andes EKA-le võimaluse realiseerida konkursi võitnud projekt ei panustata üksnes Eesti juhtiva kunstikõrgkooli tulevikku: üks (ja vaieldamatult kaalukaim) aspekt on see, et linnaruumi seisukohalt läbimõeldud uusehitusi ei kerki Tallinna just tihti – miks peaks selle asemel investeerima paljude teiste EKA praeguse maja suguste kõrgkoolihoonete „viimastesse hingetõmmetesse”. Muidugi läheb uue hoone rajamine oluliselt kulukamaks vana putitamisest – aga tasub järele mõelda, kas ka aastate lõikes. Panustada järjepidevalt millegi laguneva „pilpa peal hoidmisse” (selleks et uuendused peatselt tükkis hoonega koost lammutada) ei tundugi nii mõttekas kui enda kokkuvõtmine, arvukate tagasilöökide kiuste, ja vastupidamine usus, et varsti läheb paremaks.

Kristina Jõekalda, EKA kunstiteaduse eriala magistrant

__________________________

on jälle tunne, et see kõik on juba olnud.
mõned käitumised hetkeolukorras on nii inimlikud.

kindel ja ehk mugavgi on kesta ja toimetada edasi senisel moel...
teha samu tegusid, mõelda samu mõtteid...
kahtlemata saaks ju hakkama, oleks vast õnnelikki...

ent kui tahe olla ja teha ja anda on suurem ühiskonna ja linnaruumi
kitsast riiulist, hakkab seest kriipima...

tahaks joosta õue ja näidata, et ka teisiti saab:
et saab teha rohkem
ja saab anda ümbritsevale keskkonnale seda, mis sealt on
(pahatahtlikkusest, hoolimatusest) kadunud ja/või kaotatud
ja et selle käigus ei muututa linnaruumiliselt lärmakaks ja laiavaks

tahan, et keskkond mu ümber elaks, mitte ei võtaks ruumi!
mulle meeldib, et see on saavutatav ja käeulatuses



Tarmo Miller, EKA arhitektuuri eriala magistrant

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Uus maja on vajalik ja tast tuleks palju rõõmu paljudele inimestele. Aga kunstiharidus ei tohiks olla riigi prioriteet, sest on palju tõhusamaid viise inimeste õnne ja heolu edendada (ja ma ei pea silmas kaubanduskeskuseni viiva tee laiendamist).

Andy War ütles ...

Ok. Aga mis on siis need tõhusamad viisid? Mulle isklikult pakub kunst küll õnne ja heaolu. Minu arusaamist mööda on hea kunsti näol tegemist kõrgeima klassi meelelahutusega, mis pakub elamusi, mida teised distsipliinid või populaarkultuur pakkuda ei suudaks.