Paralleelmaailmad

Viibides juhuslikult Londonis, jõudis minuni info Sandra Jõgeva perfoka toimumisest ühel kesklinna väljakul. Loomulikult läksin kohale, jõudsin varem ja ootasin kuni nad oma tehnika olid üles saanud. Kohal olid rezhisöör Margit (kes teeb Sandrast Eesti elulugude jaoks dokumentaali; perekonnanime kahjuks ei tea), Kaarel Sammet ja Sandra. Perfoka atribuutideks olid tool, mikrofon ja kaamera. Sandra istus toolil ning tema kõrval seisis Kaarel, kes tõlkis Sandra teksti jooksvalt inglise keelde.
Kõigepealt teavitas Sandra esialgselt plaanitud perfoka ärajäämisest tehnilistel põhjustel ja teatas, et see toimub hoopis augustis Pariisis. Okei. Aga kuna nad on juba kohale sõitnud, siis tuleks ju midagi teha, eriti kuna koha peal on olemas profifilmitehnika, Londoni linn ja Margit, kes teeb filmi. Ja nüüd ta tahaks keerata olukorra ümber, nii et Margit astuks kaamera tagant kaamera ette. Kas Margit on nõus? Jah. Okei. Järgnevalt toimuski lühiintervjuu ettevalmistatud küsimuste põhjal, mis kulges umbes laadis: miks sa teed just minust dokumentaali? ma arvan, et sa oled üks huvitavamaid noori kunstnikke ja et sind tihti mõistetekase valesti ning pealiskaudselt. et samas kui vaatama hakata, on sinu töödes palju rohkem kui esialgu paistab. Ühesõnaga, selline varjamatu auto-isikukultuse olukorra kehtestamine. Küsimused puudutasid veel portreteeritava enda rolli vastutust (on vastutus), kas seda dokumentaali on raskem teha kui algul paistis (on küll), kas sulle endale meeldib kaamera ees olla (ei meeldi) jne. Natuke oli ka eelneva võtteprotsessi suhtes arveteklaarimist - Sandrale tundus, et dokumentalist on vähese empaatiaga portreteeritava suhtes, jäädvustades teda ka siis, kui ta on väsinud või halvas tujus (Margit püüab endas empaatiat arendada). Siis sai see väike lõik läbi ja võis laiali minna.
Ühesõnaga, perfokas kukkus läbi ning selle asemel toimunud ümberpööratud intervjuu oli huvitav ehk vaid Margitile ja tema dokumentaalile (kus võib olla julge samm teha vaatlejat vaatlusalune), aga kunstilisest seisukohast oli tegemist täieliku ebaõnnstumisega ja muljet ei teinud paremaks varjamatu nartsissism oma isiku suhtes. Sandra kommentaar, et õnneks ei olnud siin mingit suurt vastutust ka, Kulka raha saigi küsitud vaid filmivõteteks Londonis (ja faktoloogiliselt tõepoolest filmiti), tekitas natuke kõhedust ja kõneleb eelkõige sellest, et kui pole tunnistajaid (Eesti scenelt), siis võib ka vabalt asjad ära jätta. Kus on kunstniku vastutus ja professionaalne nõudlikus enda suhtes? Seda enam, et tagasi olles sattusin lugema Sandra blogist tema enda vaadet asjale (loe siit) ja tundsin end ausalt öeldes solvatuna. Asjad olid täiesti ümberpööratud, suuremaks kirjutatud ning loomulikult polnud poole sõnagagi mainitud, et perfokas ebaõnnestus.
Välismaal esinemist saab alati keerata tunnistajate puudumisel enda kasuks, sest fakt on, et sa oled saanud just selleks raha ja käinud tõesti välismaal. Kahjuks on Eestis üsna mitmeid kordi sellist käitumist ette tulnud, et eelkõige on eesmärk saada Kulkalt reisiraha, projekti võib teha üle jala või siis üldse ära jätta ja lihtsalt linnad hängida. Hiljem võib rääkida lihtsalt seda, mis endale kasulik ja ega keegi ju seda kontrollida ei saa.

Maarin