OLEMATUSE (TALUMATU) KABAREE

Ei kasuta metafoore,
tõde kindaisse ei koo me,
spikreid tegema ei vaevu,
miski kõrgem veel meid paelub.

Miip „Stressis geeniused“

Artworld‘i hea tava ning kirjutamata reeglistiku kohaselt on kolm aastat natuke liiga pikk eemalviibimine näitustemaastikult. See ei kehti muidugi staažikate popkunstnike kohta, kes pole kunagi silma paistnud ettekirjutustest hoolimisega. Ning miks peaks „hea tava“ kedagi üldse huvitama? Kiwat huvitab see kindlasti kõige vähem. Peaasi, et endal huvitav on. Ja väga hea. Viimased kolm aastat on seda Kiwale ka olnud. Kujutava kunsti asemel on ta tegelenud rohkem heliga, kokku pannud raamatuid (Kangelasema toitepiim), korraldanud üritusi (Olematute Bändide Festival, AGF’i esinemine Tartus, Cabaret Derrida, jne) ning rännanud hommikumaades. Ja lõpuks isikunäitus. Selles vabavormilises tekstis tuleb juttu aga peamiselt kunstist ja kabareest.

Mõni aeg tagasi avas Kiwa oma isikunäituse „High on nothing“ Artdepoo galeriis. Pelgalt selle näituse põhjal julgen väita, et Popkunstnik Kiwas ei ole surnud. Kiwa tööd oleksid nagu suurema paduvihma üle elanud- värv on maha pestud, kuid vormid on endiselt selged ning teemad on ikkagi suhteliselt kiwalikud. Popefekt on ennast koomale tõmmanud ning jaganud pinda minimalistlikuma (less is more) suunaga. Töödes on läänelikke allusioone, popkultuurilisi nähtusi (Laura Palmer) ning post-sovjetlikku kultuurilist alateadvust (kosmonaudiskafander).

Ma jagaksin (vägivaldselt) näituse seinte põhjal kaheks: vasaku seina homage ning parema seina ascii-tehnikas pildid. Lisaks veel otseseinas otseselt popile viitavad taiesed: hõbedane skafander olematute bändide nimeliste aplikatsioonidega (discopunk suicide; miip inside) ning kaks suure(ma)formaadilist pilti. Üks neist kajastab A-täheta alfabeeti, teisel üksteisele suunatud mikrofon ning kõrvaklapid, mida (teen ettepaneku) võiks Walter Benjamini „The Work of Art at the Age of Mechanical Reproduction“ illustreerimise juures kasutada.

Homage‘is Malevitšile on Kiwa tabanud esimese unistusi - tehnika produtseeribki suprematistlikku ideed - masina abiga jõuame miskist eimiskisse - kõiki värve sisaldav must kaotab ennast ühikuid pidi ruumis eimiski, tühja valgeni välja. Protsess on nähtav, see toimub lineaarselt, tasapinnaliselt, hõõguvalt. Malevitš lõpetas kubofuturismi seal, kus talle ilmutas ennast must ruut. Mustast ruudust sai lõpuks valge ruut (valgel taustal) - suprematistlike ideede ülim väljendus. Masina mütoloogiasse usuvad nii Kiwa kui Malevitš - viimase puhul saab rääkida teadlikust suprematistlikust/supremoralistlikust maailmavaatest, mida saadab kindel filosoofia. Kiwa, üles kasvanuna hilisemas maailmas, omab tehnikaga rohkemat kokkupuudet (TTR, Internet, Benjamin, jne). Tal ei ole vaja maalida, ta võib ka printida. Ja üleüldse - kui vaadata asja teistpidi, st lõpust algusesse, siis mis seal vahet on, kas meeleline kogemus saadakse maalides või printides. Malevitš oli väidetavalt pikalt šokeeritud oma tööst. Kiwa (või ükskõik kes) võib olla vähemalt sama šokeeritud kui leiab printerist plaanitud musta ruudu asemel hoopis valge (lehe). Millegi puudumine (trükivärvi) võib (järkjärguliselt) viia täiesti uue ja tahtmatu tulemuseni. Musta ruudu kadumisega jõuab Kiwa oma meelisteemasse - olemine ja olematus.

Paremal seinal rippuvad ascii-tehnikas tööd võtavad kokku autoripositsooni - need on popilikud, plakatlikud; palju tsiteerimist. Derrida, Pärt, Laura Palmer, random väike tüdruk, … Kiwa kasutab ascii-tehnikat: pildi moodustavad tähed, numbrid, tekstikatked, märgid. Kui objektivaatlus kõrvale jätta leiab tööst kaugeleulatuvamaid ideid - mis on objekti taga või missugust sisu omab tähejada.

Üks nononaudi skafandril olev aplikatsioon kandis kirja MIIP INSIDE. Miip on tagurpidi piiM ning juba pikemat aega moodne sõna. Lisaks on Miip Kehra kristlik tüdrukutebänd, kes esimest korda (väljaspool koguduseruume?) selle teksti lugejate jaoks astus üles „Kangelasema toitepiima“ esitlusel Kumus, 2006. aastal. Viimati esitasid tüdrukud oma psühhedeelset (muumimamma teritab kirvest) loomingut moodsatel kabareedel Tallinnas ja Tartus. Dadaistide Cabaret Voltaire‘ist inspireeritud kaasaegne Cabaret Derrida oli sisulises järjekorras etteastetega üritus, kus kohtusid luule, visuaal, heli, mood. Üritused toimusid nii Tallinnas Kultuurikatlas (25.04.08) kui Tartus Sadamateatris (30.04.08).

Kabaree algas Erkki Luugi sissejuhatava kutsungiga Rahvusvahelisele Teaduskonverentsile ning lõppes Suure Pauguga (mis väidetavalt purustas kuulmekilesid), esinesid (mitte ainult): Kap Bambino (hüsteerias prantslanna), Kania Tieffer (hüsteerias belglanna), Robyn Fox klaveril ning Miibi kõrval teinegi (vist ka mittekristlik) tüdrukutebänd (tegelikult on seal ka üks mees) Plixid (Nõost), kelle hittloo refrään sõnadega „mina lähen vanni, na-na-na“ mõjus sama absurdselt kui kogudusepoppi viljevate tütarlaste helilahendused Erkki Luugi tekstidele.

Väljasurnud klubikultuuri võiks üle võtta moodne kabaree, kus puudub eraldusjoon publiku ning artistide, kunsti ja peo vahel. Igasugune olev (esinejate nimed) võiks muutuda olematuks (tühikud nimede asemel) ning lahjadest või kangematest narkootikumidest tekkivate hallutsinatsioonde asemel mängida laserkiir kärbseseeneekstaatilist rütmi. Cabaret Derrida, Cabaret Deleuze, Cabaret Deconstruction.

Tekst ja pilt: Kati Ilves