OH KUI HÄSTI TEHNIKA ON NOORTEL KÄPAS
Sally Stuudio "Muinasjutt" Tartu Lastekunstikooli galeriis 3. -- 30. juuni 2008
Teismeeast vanuse poolest juba ammu eemal olevad inimesed imestavad, ohivad ja löövad kahte kätte kokku, kuna noored oskavad arvutit nii hästi. Ja telekapulti. Ja muusikakeskust. Isegi elektripliit. Nii et tehnilist taipu tänapäeva noortel enamasti ikka jätkub, kui nad just mingid raamatukoidest anakronistid pole.
Aga noored üldse on tehniliselt väga head tavaliselt, seda ka ülekantud tähenduses. Võtted, liigutused ja meetodid ammu varakult selged. See sai ka väga hästi selgeks kui vaadata 3. -- 30. juuni Tartu Lastekunstikooli galeriis üleval olnud Tallinna lastekunstikooli elik Sally Stuudio näitust “Muinasjutt”.
Tartu (pehmelt öeldes) konservatiivses kontekstis mõjus lausa shokeerivalt Tallinna noorte mänglev adekvaatsus kaasaja kunsti võtete ja peamiste ideede käsitsemisel, samuti tallinlik mastaabitunnetus ja efektsusmanipulatiivsus. Tahate meedia”kriitilist” kunsti, aga palun: Stina Rattasepp kuhjab teile laua peale enneolematu kuhja ja valiku kodumaiseid naiste- ja kõmuajakirju ning laseb telekast uudist sellest, kuidas “peaminister” Hunt olevat end avalikult täis joonud ja ripsutanud tiiba Seitsmena Kitsetallega.
Tahate näha kõva tööd ja vaeva suures plaanis – no muidugi Katrin Nele Mägeri õnnestunud katse kirjutada kogu “Pöial-Liisi” muinasjutt hiiglaslikult seinale.
Ehk soovite mediteerida – oh jaa, Liine Toomse ja Sandra Kaabeli “Sandman”, kus te saate hämaras kabiinis istuda liivale ja vahtida tõtt veidi zenilikult tukkuva Unematiga.
Või huvitavad teid aktuaalsed ja aktiivsed teemad: Kristiina Laasiku sünge installatsioon “Vapper tinasõdur” marsimuusika, kirstu ja selles hukkuvate mängusõduritega mõjub täiesti vastavalt.
Aga ega ainult moodsaid formaate ei viljeleta, vana üllas maalikunst on täiesti olemas. Igitrendikat popideoloogilist transavangardistlikku egaomaali? Elisabeth Sau “Autoportree Lumivalgekesena”.
Leidub siin ka mitu kummardust Tartu Ülikooli Maaliosakonna (mille on lõpetanud näituse kuraator Jane Remm) koolkonnale: Hans-Peter Isanda kahene seeria “Elu nagu muinasjutus” ning Kairit Rosenbergi “Tuhkatriinu”.
Aga kuna teemaks on muinasjutt, siis ei jää me ilma ka priitpajoslikult stiilsest fantaasiamaalist, seda viljelevad tehniliselt meisterlikult Hannes-Martin Eenmaa ja Kadri Käver.
Tõesti, puht-tehniliselt pole näitusele midagi ette heita, vastupidi, väljapanek on vormiliselt lausa suurepärane. Samas jääb ikkagi midagi puudu. Täpselt ei saagi aru, mis aga ikkagi. Tõesti, tundub, et inimese personaalne areng on kunsti kvaliteedis siiski olulise tähendusega. Picasso oskas lapsena maalida tehniliselt küpsete meistritega võrdselt kui oma parimad teosed lõi ta keskealisena joonistades nagu titt. Teismelised oskavad riistu hästi kasutada aga neile tuleks ehk anda veel veidi mõtlemisaega saamaks tõelisteks meistriteks. Aga eeldused on head.
MARGUS KIIS
Näitust vaata SIIT
5 kommentaari:
Thanks to the blog owner. What a blog! nice idea.
Damu pa kmu to?.. Nano ni klase blog man?
Pildid kohe siia: http://www.galerii24.ee/
to dina:
sa ikka ei väsi
See oli noorte inimeste näitus, keegi ei tulnud Tartusse tõestama, et tallinlased on kõige parimad ja tartlased pole midagi väärt. On erinevaid väljendusviise ning ei saa väita, et mingi tehnika on vale ja teine asi õigem. Las noored katsetavad, ei pea end sulgema mingitesse akadeemilistesse raamidesse. Miks peab üldse lapsi võrdlema Picassoga, kes on oma aja meister ning pika puuga õpilastest ees?
Häirib, et ei on inimesi, kes ei saa mööda mingitest olematutest konkurentsimomentidest ning peab alati otsima võistlust seal, kus seda pole.
Keegi ei läinud sinna kaklema, kuid kõik, mis me kuulsime oli pidev võrdlus kahe kooli vahel ja see andis kogule asjale teatud negatiivse maigu. Mõistaks ka seda võrdlust enam, kui Tartu õpilaste akadeemiline külg oleks tõesti palju tugevam olnud.
Mul on veel palju öelda Margus Kiisi korraldusoskuste kohta kuid mis seal ikka.
Postita kommentaar