Kolmapäev, juuli 09, 2008


Uus Veider

Enne Aastanäituse avanemist pakume omalt poolt välja ühe mõiste, mis meie meelest iseloomustab mitmeid osalevaid autoreid.

Termin New Weird tuli aastatuhandevahetuse paiku käibele kõigepealt Briti noorema põlve kirjanduses ning pärast China Mieville 2001 aastal ilmunud romaani Perdido Street Station, kuulutati uus vool sündinuks ja terminit New Weird hakati kohaldama ka mõnede 90ndate autorite seni obskuurselt määratlematuks peetud loomingu suhtes. Kindlasti on üheks tunnuseks loojutustamise tagasitulek; teiseks väliseks tunnuseks on huvi õuduse ja sürreaalsuse vastu; kirjanduslikke paralleele saab siin tõmmata nii viktoriaanliku dekadentsi kui briti 60te New Wavega.

Järgmisena omastas sõnapaari New Weird muusikamaailm, 2003 kasutas popkultuuri ja –muusikakriitik David Keenan esimest korda laiemas pressis terminit New Weird America, tähistamaks selliseid folk- ja outsaidermuusikast tõukuvaid artiste nagu Animal Collective või Joanna Newsom. Kuna nähtus polnud üksnes USAkeskne, hakati seda terminit peagi kasutama ka geograafilise määratluseta. New Wierd muusikud teeva nihkes poplugusid, muusika taustaks on tihti keeruline omamütologia; samas loovad akustilised helid ja lo-fi saund intiimse meeleolu. Ja sellel pole midagi ühist seni popmuusikas valitsenud kahe poolusega - superprodutseeritud popstaaripoosi ega sellele „vastanduva“ punkättituudiga. Vaatamata kogu New Weird ansambleid saatvale veidrusele, mis väljendub nii muusikas kui lavashõus, on nende hoiak rõhutatult siiras. Veidrus pole siin diivalik domineeriv ekstsentrilisus, vaid üksi mängiva lapse obsessiivne sisemaailm.

Kunstiskeenele sõnapaar New Weird seni veel laienenud pole, kuid küllap on see üksnes aja küsimus – trend on ilmne, popimad galeriid ja värskemad biennaalid on täis noorema põlvkonna autorite loomingut, kummastavaid horrormaailmu, mida võiks väga hästi kirjeldada selle kirjandusest ja muusikast pärineva stiilinimetusega. Näiteks võiks tuua eelmise Berliini biennali "On Mice and Man" ning selleaastase Ateena biennali "Kill the Athens"

Mõningase postmodernismi jääknähuna pole olemas ühtegi NW manifesti ning sellega seostatavad autorid ise on termini – ja üldse igasuguse „lahterdamise“ suhtes – enamasti ootuspraselt skeptilised, ega kipu ennast ise põlvkonnana või liikumisena manifesteerima, mööndes vaid seda, et nad teevad tõesti midagi teisiti, kui varem tehti. Arvestades liikumise ulatust ja ealist determineeritust (ükskõik kui väga ka asjaosalised ise ennast põlvkondlikest määratlustest distantseerida ei püüa), võib öelda, et tegemist on kindlasti omaette koolkonna ja maailmanägemusega ja tõenäoliselt seni ühe tugevama katsega eemalduda ja edasi minna postmodernismist.

Kuigi määratlus New Weird on laialt kasutusel, piirdub enamik vaatlejaid peamiselt terminile osundamisega – neile, kes aru saavad, on sellega piisavalt öeldud, see on äratundmise ja intuitsiooni valdkond. Esimese tõsisema katse saada üle krambist suurte narratiivide (ismide) ees tegid Jeff ja Ann VanderMeer, avaldades käesoleval aastal juba klassikaks kuulutatud kirjandusantoloogia „New Weird“, kus püüavad nähtust ka konkreetsemalt määratleda. Nende hinnangul on NW urbanistlik, kultuuri all- ja kõrvalvooludest kantud fantastika. Erinevalt klassikalisest ulmest või new agest, ei hooli NW aga romantilistest fantaasiamaastikest, NW tõukepinnaks on realism ja triviaalsus. Kuid seda triviaalsust hoiavad käigus kummastavad mehhanismid, igapäevasel elurütmil on oma rahutukstegev ja võõras sisemine parallelloogika. VanderMeeride aravates on NW täielikult teadlik ümbritsevast maailmast, pigem poliitiline kui eskapistlik, kuid see poliitilisus on varjatud. Teadlikkus võtab alistumise vormi, alistudes veidra ees ja uskudes seletamatusse.
Kuigi enam mitte postmodernistlik nähtus, võib New Weird kasutada ka postmodernistlikke taktikaid, kuid seda juhul, kui need ei lõhu teoste tõsimeelset pealispinda. Tsitaadid ja zhanripiiride ületamine pole kuhugi kadunud, need on lihtsalt muutunud niivõrd elementaarseteks tööriistadeks, et on kaotanud iseseisva tähenduse.

Horrori tagasitulek kultuuri on iseenesest küllaltki loogiline. Kui eelnev kümnend dekonstrueeris ja demüstifitseeris põhjalikult ümbritsevat kultuuriruumi, siis nüüd, mil kõik on äraseletatud, ollakse paratamatult silmitsi seletamatuga. (Siinkohal oleks kiusatus rääkida posstrukturalismi saatuslikust kohtumisest Gödeli mittetäielikkuse printsiibiga, aga me ei tee seda, sest namedropping on saatanast.). Vana tuttav maailm on iseenesest, ilma väliselt midagi muutmata, saanud uueks ja veidraks. Ja uue äratundmise esmaseks sümptomiks on õudus.

Margus Tamm


---------------------------------------------------------------
lisa: Aastanäituse plakati levitamine öö varjus. pildid tegi Madli

Kommentaare ei ole: