neljapäev, juuli 10, 2008

Tartu poissmaal


Tartu poissmaal

8.7-1.8.2008

Evald Okase muuseumis Haapsalus

Mihkel Ilus
Kiwa
Veiko Klemmer
Peeter Krosmann
Rauno Thomas Moss
Peeter Ora
Riho Pärn
Andrus Raag
Hando Tamm

Näitus on pühendatud Francis Picabiale (1879-1953)

Francis Picabia (January 22, 1879 - November 30, 1953) was a well-known painter and poet born of a French mother and a Spanish-Cuban father who was an attaché at the Cuban legation in Paris, France. Born in Paris, he studied at École des Beaux-Arts and École des Arts Decoratifs. In the beginning of his career, from 1903 to 1908, he was influenced by the impressionist paintings of Alfred Sisley. From 1909, he came under the influence of the cubists and the Golden Section (Section d'Or). Around 1911 he joined the Puteaux Group, which met at the studio of Jacques Villon in the village of Puteaux. There he became friends with artist Marcel Duchamp. Some of the group's members were Apollinaire, Albert Gleizes, Roger de La Fresnaye, Fernand Léger and Jean Metzinger. From 1913 to 1915 Picabia traveled to New York City several times and took active part in the avant-garde movements, introducing modern art to America. Later, in 1916, while in Barcelona he started his well-known Dada periodical 391, in which he published his first mechanical drawings. Picabia continued his involvement in the Dada movement through 1919 in Zürich and Paris, before breaking away from it after developing an interest in Surrealist art. (See Cannibale, 1921.) Again he changed his style in 1925, when he returned to figurative painting. During the 1930s, he became a close friend of Gertrude Stein. In the early 1940s he moved to the south of France, where his work took a surprising turn - he produced a series of paintings based on the nude and glamour photos in French "Girlie" magazines, in a garish style which appears to subvert traditional, academic nude painting. Before the end of World War II, he returned to Paris where he resumed abstract painting and writing poetry.
Picabia loved fast automobiles and is said to have owned as many as one hundred and fifty of them.
Francis Picabia died in Paris in 1953 and was interred in the Cimetière de Montmartre.



Poisilik-poeetiline, erinevalt mehelik-eepilisest, on kvaliteet, mida enamasti leidub seal, kus kohalejõudmisest enam väärtustatakse kulgemist. Kraadelik kunst on harva kõrgviimistletud, superapiilne, kandes sageli lohakuse, räpakuse ja ulakuse pitserit. Tal on kainikuealise lapse, oma uudishimus ja destruktiivsuses imeliselt metafüüsiline, materialismi vastu protesteeriv vaim.

Et siis Haapsallu! Linnagaleriis on hetkel moekunstnik Anne Metsise supernostalgiline isikunäitus ja lossihoovis 11.-13. juuli American Beauty Car Show, mis sel aastal on pühendatud hot rod`idele — fantaasiaautodele — seega...

Liisa Kaljula
näituse „Tartu poissmaal” kuraator

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
„Poissmaal” on näituse kuraatori pakutud mõiste, mis ei viita autorite elustiilile või hoiakutele, vaid valitud tööde spetsiifilistele poeetilistele kvaliteetidele

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mida tähendab superapiilne?

lisaksin ühe mõtte juurde ütles ...

Kui on kasutatud mingit võõrast teksti võiks selle allika ka ikkagi ära tuua rääkimata võõrkeelse teksti tõlkimisest. Jätaks natuke parema mulje võib olla.
Üldiselt olen täheldanud enda võõraste sulgedega ehtimise tendentsi viimasel ajal kuraatorite- kriitikute tekstides. Hirmus targad ja haritud muidu kõik.

Liisa ütles ...

Superapiilne tuleb inglisekeelsest väljendist "super appealing", see sõnapaar oli mulle kuskilt kummitama jäänud, aga pikka aega ei leidnud hetke ega kohta, kus teda kasutada, nüüd näituse saateteksti kirjutades kargas ta jälle alateadvusest esile, tahtsin tast lihtsalt lahti saada, ta tähendab meeldivat ja erutavat korraga ehk midagi sellist, mis üldjuhul müüb. (Näiteks: Floyd Gottfredson drew super appealing Mickeys.)

liisa ütles ...

Antud näituse idees on lohakusel ja ulakusel hästi tähtis roll, valisime autoritega koos nimme sellised tööd, mida oli soditud, kriibitud, suured augud lõuendis, anatoomia paigast ära, tüdrukute pilgud räpakad jne. Pressiteade oli pealtnäha lihtsalt süüdimatu tsitaat, kuigi viiteaparaadina töötasid tegelikult lingid, mida klõpsates sai kenasti Wikipedia lehele, ma ei oleks neid ju sisse jätnud, kui oleksin tahtnud oma laiskuse ja lohakuse jälgi kaotada. Mulle väga meeldivad akadeemiline korrektsus ja järjepidevus. Nii palju, et ma ei lubanud ka pressikas enesele projekti stiilist välja langemist. (Artishoki tekstist on lingid miskipärast ülespanemisega kaotsi läinud, aga seda annab ehk parandada, Margus?)