Laupäev, august 09, 2008

MINNAGA ja MINNAST

Should I stay or should I go.
Minna või mitte minna.
Minnaga ja Minnast.

Minna Hindi näituseprojektidest „Vestlus vs puudutus“ (20. mai – 3. juuni 2008; Hellemanni torn, Müürivahe 50)
ja „Ainult täna õhtul: Minna Hint" (18. juuli 2008; Linnagalerii)

ISIKLIKUST TASANDIST,
kuna Minnagi on väga isiklik.

Oli aeg, mil ma ei mõistnud, miks George Sorose nimega „filantroop“ alati püsiepiteedina kaasas käis. See pole ju mingi päris amet, mõtlesin, ja kas siis sellise kõige hea ja meeldivaga saavad tegeleda ainult väga rikkad inimesed. Aeg annab arutust. Selgus, et ei pea olema väga rikas. Minna on ka filantroop, mis siis et „vaene kunstnik“ (niimoodi nimetas ta end ise, kuigi jah, hoopis teises kontekstis...sorry). Mitte ainult hea sõber, vaid veel midagi palju enamat - hea inimene. Ja kunstnik.

Massage is the message

"Vestlus vs puudutust“ võib kahtlemata nimetada megaprojektiks (kas peaks lisaklauslina tõdema, et megaprojektina vähemasti Eesti mõistes). Kunstiline kvaliteet on üks asi, aga mõelge ometi nendele tohututele produktsioonikuludele! Hint tegi Hellemanni torni ruumidest, kus toimus ka mu tuimavõitu keskkooli lõpupidu (isiklik tasand ei anna asu) tõelise imedemaa. Roosikantsi. Keskkonna, mis ehk mõnest unenäofilmistriimist tuttav ette tuli.

Minna ütles mul´ kord, et "kunstnik=entertainer" ja Hellemanni tornis oligi ta end klouniks teinud. Kurvaks klouniks. Pierrot´ks.

Kuid üldine meeleolu oli sellest hoolimata romantiline ning helge. Kes mingil põhjusel Hindi näituseprojekti osas infosulus vaevlevad, siis selgituseks nii palju, et näitusekülastaja pidi Internetis eelregistreerides valima, kas ta tahab Minnaga vestelda (nagu kohapeal selgus, kas kunstist VÕI armastusest) või saada puudutatud.

Ja puudutus tähendas sisuliselt jalamassaazi. Mis viib muidugi mõtted igasugustele (jalg)radadele. Kunstnik Minna andis end rahva teenistusse, nagu on seda tehtud ka varem. Nt 1997. aastal Münsteris masseeris kunstinäituse külastajate jalgu Marie-Ange Guilleminot (installatsioon „Le Paravent“). Või veel varem – 1991. aastal tegeles ihuteenuste pakkumusega ka kunstnik Christine Hill. Tema juhtumi vaatlemine ehk aitab ka Minna projekti veidi avada. Ja nimelt, inglane Hill läks 90ndate alguses elama Berliini – ilma tööloa ja keeleoskuseta – ning masseerimine võimaldas tal töötada ja suhelda peaaegu et sõnatult ning teha koduvisiite. Selline äärmine personaalsus ei puudu ka Hindi tööst. Sest kuigi Minnaga oli võimalik ka vestelda ja mingit keelebarjääri tegelikult tekkida ei saanud, siis ju andis ka näitusepealkirjas sisalduv vastandus, vestlus versus puudutus, et Kontakti saavutamiseks piisab vahel ainult human touchist. Määdzik touchist. Saundträkiks sobiks ehk Suiciidne kunstnik Alan Vega ohkimas: "touch me soft, cool as ice,... like I like it, like I like it..."

(Valisin vestluse.)


Vale-Oidipus (mitte ANTI-Oidipus)

Hindi järgmine projekt, „Ainult täna õhtul: Minna Hint“ andis huvilistele võimaluse kohtuda kunstnikuga ainult üheks päevaks ja esitada talle ainult üks küsimus. Kõik toimis, kuid detailina on ehk oluline ära märkida, et isik, keda nägime teisel pool lauda istumas (ja tema nägu samal ajal veel kuuelt veidi erineva värvigammaga (lihtsalt ilus eriefekt) teleekraanilt) polnud mitte Minna Hint, vaid keegi salapärane blondiin.

Nagu selgus, viibis Minna näitusepäeva ajal ise välismaal. Pärisin, kas ta oleks muidu ise külaliste küsimustele vastanud. Sest kui oleks ainult üks küsimus, mida projekti kohta Hindile esitama peaks, siis nähtavasti just see. Vastus oli vastik ja krüptiline, kunstnik väitis, et oleks sellisel juhul veel hoopis midagi muud teinud. Mine nüüd võta kinni.

Ka näiteks Warhol armastas Edie Sedgwicki enda pähe esitleda või saata kedagi Factoryst enda asemel ülikoolidesse popkunstist loenguid lugema Või siis, Barbara Visser, kes ajas asja eriti keeruliseks, palgates enda asemel dublandi kõnet pidama ja dublandile dublandi, või kuidas see oligi („The Lecture“ 2007)...

* * *

Esitada sai niisiis ainult ühe küsimuse
"Kas mina olen nagu Sfinks ja sina nagu Oidipus“, umbes nii kõlas minu oma.
Vastuseks sain „JAH“.

Erinevalt vestlusest ei ole ühe küsimuse esitamine just parim võimalus kontakti saavutada ja hoida jne. Minna Hindi projekti teleshõulik pealkiri ja 6 teleekraani – jääb küsimus, kes on need inimesed tegelikult, keda päevast päeva ekraanilt näeme. Vist kõigile tuttav fenomen, et alati kui intervjuu jõuab huvitavaks minna, lausub saatejuht, et paraku on lõiguks ettenähtud eetriaeg läbi saanud. Minna piiras jutud juba väga eos ja väga konkreetelt. Ja kuigi vestelda sai Hellemanni tornis vägagi vabas vormis, oli ka sealne aeg limiteeritud – igaühele oli broneeritud täpselt 30 minutit.

Ilmselgelt meeldib Hindile salapäratseda ja segadust tekitada, maskeeruda klouniks või esitleda enda pähe kedagi teist. Luua võimatuid olukordi.
Kuid kes kiusab, see armastab.
Või siis - peksab, järelikult armastab – ütlevad klammerduvad vene koduperenaised. Aga Minna ei peksa, vaid masseerib su väsinud jalgu või koputab südamele/mõistusele.

Maria Juur

LISA:
KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED
„Mis kell on?“
„Sa ei ole ju Minna?!
-----------------------------------------------------------------------------------------------
PUUDUTUS

VESTLUS


(pildid Anna-Stina Treumund)

XXX


Ainult täna õhtul Minna Hint! or not

Kommentaare ei ole: