SUURMEESTE ELULOOD I / Darko Maver

Käesolevaga alustan minisarja suurmeeste elulugudest.


Sissejuhatuseks
Väljapaistavd isiksused on teema, mis vaatamata lugematutele kordustele, lahkamistele ja läbinägemistele ei kaota ikkagi oma elujõudu. Sest selle taga on soov olla väljapaistev, soov olla tähelepanu keskmes. See soov põhjustab pidevaid traumasid ja pettumusi ning võib oma piirsituatsioonides viia üsna grotsksete tulemusteni. Samas on see soov nii loomulik ja üldinimlik, et tähelepanu keskmes olemine võiks minu poolest olla üks põhilisi inimõigusi. Kõik on alustanud wannabeedena. Iseenesest on ju ka see mõnitusena mõeldud tiitel ilus elujaatav sõnapaar – "Tahan olla!", see kõlab umbes nagu "Saagu valgus!". Miks mitte. Häda, nagu me teame, on selles, et oma eesmärgini jõuavad väga vähesed. Läänelik popkultur kultiveerib müüti, et “there can be only one.” Kõikvõimalikud realityshõud ja lauluvõistlused esitavad sotsiaaldarvinistlikke õppevideosid sellest, kuidas võrdsetelt positsioonidelt alustanud mängijaid langeb ridamisi välja, tagasi ebaisikulisse massi hulka ning lõpuks jääb alles ainult üks üleelusuuruseks kasvanud superstaar. Alfa. El Ultimo Hombre. Loodusliku valiku survivor. Et see on süsteem, mis toodab sotsiaalset ebavõrdsust, vähestele rahuldust ja enamikule kaotusi, pole muidugi kellelegi uudis. See, et staari-institutsioon on tänapäeval demokratiseerunud aka devalveerunud, ei muuda olukorda tegelikult vähem traumaatiliseks, pigem vastupidi, võitlusväli on lihtsalt laienenud, haarates ka neid gruppe, kes varem osalesid üksnes pealtvaatajatena.

Teiselt poolt on üldinimlik tung kuuluda gruppi, paljusarjatud karjainstinkt. Ka see soov on nii üldinimlik, et tegelikult on silmakirjalik seda hukka mõista. Samas seondub karja kuulumine saavutuskeskses ühiskonnas allajäämisega, beeta- või oomegaisend olemisega ning on vähemalt retoorika tasandil hukka mõistetud ja häbenetud.

Esmapilgul tunduvad need kaks soovi - soov silma paista ja soov gruppi kuuluda, olevat vastandlikud ja teinteist välistavad.
Aga milleni ma tahan järgnevate elulugudega jõuda, on, et lisaks sotsiaaldarvinistlikul-neoliberaalsel maailmanägemusel põhinevale staaritööstusele on olema ka teisi strateegiaid.



Darko Maver

Kui üritada nimetada kõige skandaalsemat kaasaegset kunstnikku, siis tugev kandidaat sellele tiitlile oleks kindlasti Serbia päritolu kultus-kunstnik Darko Maver, kes muuhulgas esines üliedukalt 1999 aasta Veneetsia Biennalil. Skandaalne on ta kahel põhjusel.

Darko Maver

Esiteks:
Tema pühendumus oma kunstile oli kompromissitu ning tema töid iseloomustades ei saa mööda väljenditest "shokeeriv", "radikaalne", "tabusid eirav".
1962 aastal sündinud serblane Darko Maver tegutses kodumaal outsiderina ning tema õõvastavad skulptuurid ja installatsioonid ei leidnud Jugoslaavia ametnike silmis mõistmist. Sestap valis noor vihane, äsja Belgradi Kunstiakadeemia pooleli jätnud mees vagabundielu ning asus tegutsema täielikult väljaspool ametlikke institutsioone, rändas mööda Jugoslaaviat, skvottides mahajäetud hooneid ning rajades neisse oma skulptuuriparke. Tema töödeks olid valdavalt plastikmannekeenidest ja tööstusjäätmetest valmistatud õõvastavad hüperrealistlikud skulptuurid, mis meenutasid moonutatud laipu, kohutavalt vigastatud inimesi, ärarebitud kehaosi. Oma installatsioonid ehitas Darko salaja avalikkesse paikadesse, kus juhuslikud inimesed need hiljem avastasid ning kas sattusid nähtust lihtsalt segadusse või siis, raskemal juhul said närvivapustuse, arvates näiteks, et nad on sattunud ülijõhkra mõrvaskeene tunnistajateks.

mõned leebemad näited Darko Maveri installatsioonidest
materjalid: vaha, polüester, lateksvärv

Mõistagi tõid sellised taiesed tihti kaasa korralike kodanike pahameele ja politsei sekkumise.
Euroopa avangardsemate kunstiringkondade teadvusse jõudis Darko Maver 90te lõpul, kus põhimõtteliselt suust suhu levis lugu kellestki väga radikaalsest noorest Serbia kunstnikust. Samal ajal käis Maveri käsi kodumaal aina halvemini, teda süüdistati ebapatriootlikkuses ning tema kodusõja-ängist kantud töid keelduti vastu võtmast näitustele.
Darko ei piirdunud skulptuuridega, ta kirjutas ka tekste. Vaatamata üldisele surutisele, mõned poolpõrandaalused ajalehed siiski avaldasid neid, kirglikke iskuvabaduse ja radikaalse leppimatuse manifeste. Tekstide stiil oli isikupärane ning traditsioonilistesse esse- või ilukirjanduskaanonitesse mittemahtuv, need kandsid krüptilis pealkirju nagu "Anaforagenetica" või "The Dimension of Extrabodies". Tuntud Itaalia mõtleja Antonio Caronia näiteks nimetab neid tekste väga omapäraseks seguks poeesiast ja poliitikast ning hiljem on mõned kriitikud võrrelnud Darko ekstaatilis-poliitilis-esoteerilisi tekste Francis Baconiga.
1998 vahistati Darko Maver esimest korda Kosovos, süüdistatuna ebapatriootlikus kihutustegevuses. Samal ajal kõrvaldati Darko tööd Ljubljana suurimalt kunstifestivalilt. See uudis tekitas juba laiemat nördimust ning sõltumatu Ljubljana Kapelica galerii korraldas protestiks sellisele tsensuurile Darko Maveri isikunäituse. Kuivõrd ei kunstnik ega tema tööd polnud kättesaadavad, koosnes ekspositsioon Maveri kodulehelt pärinevatest piltidest ja tekstidest. 1999 teatati Darko uuest arreteerimisest. Seepeale organiseeriti samasugune näitus juba Itaalias Bolognas, Darko Maveri vabastamise nimel algatati kampaania nimega Free Art.

Näitus galeriis Livello 57

Darko Maveri salapärane persoon äratas tähelepanu. Mitmed Euroopa kunstiväljaanded ülistasid noort serblast kõrgelt kui radikaalse kehakunsti lipukandjat, Viini aktsionistide ideede edasiarendajat, teda nimetati koguni uueks Stelarciks. Mõned kirjutised siiski olid skeptilisemad ning kahtlustasid, et kogu oma püüdliku undergroundi hoidmise ning deliirsete manifestidega püüab Darko end näidata põnevamana, kui ta tegelikult on.
Samal ajal muutus poliitiline olukord Jugoslaavias aina pingelisemaks, NATO üksused sekkusid kodusõtta ning Darkost polnud riiki haaranud kaoses mitu kuud enam mitte midagi teada. 1999 15. mail ilmus shokeeriv uudis - Darko Maver on segastel asjaoludel sooritanud vanglas enesetapu. Välja lekkis ka pilt väiksest räpasest vangikongist Darko Maveri verise kägarasse tõmbunud kehaga.

mõrv või enesetapp?

See uudis rabas Euroopa kultuuriringkondi ning põhjustas üsna tormilise poleemika Darko Maveri kui kunstniku suuruse üle. Üks novaatorlikkuse poolest tuntud Itaalia teatritrupp lavastas hukkunud serblasest näidendi, mille suurejooneline ja õõvatekitav lavakujundus lähtus kunstniku töödest, lisaks avati mitmeid Darko Maveri postuumseid näitusi, kus originaalide puudumisel püüti taasluua tema hävinud teoseid ning eksponeeriti reprosid koduleheküljelt.
Sellest, millise kultusstaatuse Darko Maver postuumselt omandas, räägib juba asjaolu, et tema Rooma retrospektiiv langes kunstiröövlite ohvriks.
Kõige krooniks koostasid 1999 aasta Veneetsia Biennali kuraatorid esindusliku väljapaneku Darko Maveri elust ja loomingust, eksponeerimisele tulid ka mitmed seni tundamata, 80te algusest pärinevad tööd (õigemini küll tööde reproid, sest kõik originaalid olid kadunud või hävitatud Jugoslaavia kodusõja kaoses). See mahukas väljapanek oli väga edukas, esimest korda – kahjuks küll alles postuumselt – jõudis serblane kogu maailma tähelepanu ja austuse keskmesse, näitusekülastajad kirjeldasid väljapanekut üksmeelselt kui äärmiselt shokeerivat kuid intensiivset ja hingepõhjani liigutavat elamust.

48s Veneetsia Biennaal, Itaalia paviljon

Teine põhjus,
miks Darko Maver nii skandaalne on, on selles et tema näol on tegemist suurejoonelise kunstipettusega. See on kindlasti vähemalt sama poleemiline kui 20 sajandi algusest tuntud Vermeeri-Meegereni juhtum.
1998 aastaks oli rühmitus 0100101110101101.org välja töötanud fiktiivse persooni, tundmatu Serbia kunstniku tervikliku eluloo ning esimese asjana seati üles Darko Maveri kodulehekülg, kus leidus arvukalt väljamõldud retsensioone ning feigitud näitustebiograafia. Kõik Darko Maveri tööd, mis legendi kohaselt olid hüperrealistlikud skulptuurid, olid tegelikult pildid reaalsetest laipadest, väärarengutega loodetest jms ning pärinesid need kõik friigi-saidilt www.rotten.com. Darko Maveri manifestide kohta aga on 0100101110101101.org ise öelnud, et need olid paroodiad selliste „radikaalse kunsti“ klisheede põhjal, mis õieti kunagi moest ei lähe, et tekstid olid teadlikult segased ja asjaosliste kinnitusel täiesti pointless.
Edasi asus rühmitus laiali saatma pressiteateid Darko Maveri tegevuse kohta ning levitama viiteid olematutele näitustele, väljamõeldud skandaalidele jne. Info Darko Maverist levis ning kuna Jugoslaavia oli väga aktuaalne piirkond, pälvis kannatav Serbia kunstnik kiiresti tähelepanu. Eriti huvitav on Darko Maveri puhul, et tegelike tööde puudumine polnud mingiks takistuseks – usinad kuraatorid tekitasid need vajadusel ise. Kui kogu eelnev näitustebiograafia oli väljamõeldis, siis alates 1998 Ljubljana näitusest, lõid näitusekoostajad osalt teadlikult, osalt teadmatusest aina täiuslikumaid ja suurejoonelisemaid simulaakrume, samuti muutusid Darko Maveri jampslikud mõtteavaldused kultuuriajakirjanduse vahendusel aina mitmekihilisemateks ja tähendusrikkamateks.
Pärast Veneetsia Biennaali triumfi otsustas 0100101110101101.org, et nad on saanud, mida tahtsid ning saatis laiali pressiteate pealkirjaga "Do you ever get the feeling you're being cheated?". Rühmituse esindaja Franco Birkuti sõnul mõistsid nad, et kui nad ise oma väljamõeldist ei tapa, ei peata mitte miski Darko Maveri edasist karjääri.

shallallaaa

Mis oli selle kõige mõte (peale segadusekorraldamisega kaasneva pahelise naudingu, mõistagi)?
0100101110101101.org enda sõnul polnud nende eesmärk mitte kritiseerida kunstiinstitutsioone, vaid lihtsalt näidata selle toimemehhanisme. See on neile üsna tüüpiline enesepositsioneering, nad on ka Nike Plaza projekti puhul kirjeldanud oma tegevust: “Me tekitame segaduse ja siis istume tugitooli ning vaatleme, mis toimub”.
0100101110101101.org märgib vaid, et nende projekt on suunatud eelkõige kuraatorite ja kriitikute ülemäära suure rolli vastu, mille taustal kunstnik ja teos võivad ka olemata olla.
Minu jaoks jääb selline märklaud siiski veidi juhuslikuks, Darko Maveri puhul ei süüdistaks ma mitte mõjuvõimsaid vahendajaid - sest promootorite mõte ongi promo tegemises. Pigem toob see esile kogu akadeemilise artworldi institutsioonide teatavat mahajäämust infoühiskonnas.
Maveri persoon loodi klisheesid kuhjates, üksteise otsa lükiti kõige levinumaid märksõnu kunstnikemüütidest – raske lapsepõlv, poolelijäetud kunstikool, probleemid politseiga, probleemid narkootikumidega, vagabundielu, radikaalne kehakunst, esoeerilised manifestid, enesehävituslik elustiil, varane surm jne. See, kui hästi – 2 aastaga eikusagilt kunstimaailma tippu – töötas käibefraaside korrutamine, näitab, et süsteem ei ole enam võimeline vahet tegema originaalil ja karikatuuril. Süsteem on hõlpsasti lahtihäkitav, üldteada passworde sisestades on võimalik kunstimaailma aparatuuri hõlpsasti siseneda, selle muidu kõige kaitstumate osadeni – nagu hüperprestiizhikas ja hüperihaldusväärne Veneetsia Biennaal - välja. Ka ilmneb Maveri loost, et artworldi autoriteetsed traditsioonilised institutsioonid ei suuda eriti hästi eristada reaalsust ja virtuaalset reaalsust – näituse kohta saadetud pressiteade samastati automaatselt näituse toimumisega, skandaali kohta saadetud pressiteade samastati automaatselt skandaali toimumisega jne. Kokkuvõttes näitas Darko Maveri juhtum, et kunstimaailma senised selektsiooni- ja kaitsemehhanismid olid aegunud ning ei pea vastu isegi lihtlabasele meediaspämmimisele.

Intervjuus Jaka Zeleznikarile konstanteerib 0100101110101101.org, et kui kaasaegse kunsti paradigmaks on sulam uudsusest, originaalsusest ja autentsusest, siis Internet on muutnud kogu kommunikatsiooniparadigmat, tuues sisse informatsiooni ligipääsetavuse ja duplitseerimise ning põhimõtteliselt tekitanud olukorra, kus teo ja selle talemuse vahel ei valitse ajaline determineeritus, kõigepealt võib olla ka info sündmusest ja alles seejärel toimuda (või ka üldse mitte toimuda) sündmus ise.




Metapersoon
Raske on öelda, kui paljud inimesed olid pühendatud sellesse meediapettusesse ja aitasid Maveri müüdile teadlikult kaasa, kui paljud autoriteetsed kultuurikriitikud aga langesid lõksu. Näiteks indie-ajakirja „Flesh Out“toimetus oli algusest peale projekti kaasatud ja seal ilmusid ka esimesed teated Darko Maverist. Lisaks kirjutasid mõned 0100101110101101.org-ga seotud inimesed Maveri-vaimustuse tipul kultuuriväljaannetesse needsamad paar artiklit, kus seadsid kahtluse alla Darko Maveri suuruse kunstnikuna ja süüdistasid serblast meediaga manipuleerimises.
Sama ambivalentne olukord on Darko Maveri näitusetegevusega – kuni 1998da aastani oli tegemist väljamõeldud ja tegelikult mittetoimunud näitusteloeteluga, teadlike meediamanipulatsiooniga, siis hilisemate, reaalselt toimunud näituste osas on selline vahettegemine raskem. Kuna ma ei leidnud kuskilt selget kinnitust, millised näitused olid teadlik ja millised mitteteadlik feik, küsisin seda 0100101110101101.orgi ühe põhiliikme, Franco Mattese enda käest. Niisiis, Mattes kinnitas, et tõesti, esimesed kaks Darko Maveri näitust – Ljubljana Kapelica galeriis ja Bologna Livello 57 galeriis toimunud - olid nende korraldatud. Edasises buumis nad aga otseselt kaasa ei löönud, samas ei välistanud ta, et fiktsioonil võinuks olla teisigi teadlikke kaasosalisi, kes nii nagu Darko Maveri algsed loojadki, tahtsid näha, kui kaugele ja kõrgele saab lennata selline meediafantoom.
Pärast pettuse avalikuks tulemist on mitmed Darko Maverit käsitlenud arvamusliidrid väitnud, et nad said kohe aru, et Darko Maver on väljamõeldis, kuid mängisid lusti pärast kaasa. See võib olla rohkem nii või rohkem naa, aga igal juhul on Darko Maveri näol lisaks osavale kultuurijammingule tegemist ka kollektiivse geeniusega.


Jätkub…

0100101110101101.org

Art, Multiplicity and Awareness by Pier Luigi Capucci

Now You´re in My Computer by Jaka Zeleznikar


------------------
Margus Tamm