Anna ja Bernhard Blume „Reine Vernunft“

B Blume toodetud nõudekomplekt

Anna ja Bernhard Blume on kunstnikepaar, sündinud mõlemad 1937 Saksamaal. 60ndate keskel õppisid Düsseldorfi Kunstiakadeemias härra Beuysi käe all. Ühtse tiimina tegutsevad alates 70ndate keskpaigast ning mõlemad ajavad lisaks ka oma rida – joonistavad (eraldi). Neid peetakse lavastusliku foto pioneerideks. Elavad Hamburgis ja Kölnis, koos õde ja kasuvennanaisega.

Pidu iseeneses

AB Blume ehitavad oma scened ise, lavastavad-pildistavad ise ning on lõpuks ka oma fotoseeriate peategelased. Väidetavalt ei kasuta nad kunagi fototöötlust, vaid vaasid ja kartulid tõesti vihisevad mööda korterit ringi, vanapaar käib metsas turnimas ning väänab end modernistlike valgete lattide vahel. Kuid NB!– nad pidavat kasutama julgestusköisi ja maandumismatte, kuna tegemist on „ohtliku fotograafiaga“. Nunnu.

Kommunaalkorteri metafüüsika

AB Blumede varasemad fotoseeriad (Küchenkoller (köögimeeletus) `85; Im Wald `87/`91; Trautes Heim `85/`90; Vasenekstase (vaasiekstaas)`86/`87) on kõik nagu erinevad peatükid ühest väikekodanlikust absurdisci-fist. Nimelt, tädi Anna ja onu Bernhard elavad tavalises kommunaalkorteris. Neil on elutoas mugav diivan ja suur pärsia vaip, tumedad sektsioonikapid, seinal vaikelud ja kapi peal iluvaasid (nagu meil kõigil). Ühel päeval, kui tädi Anna läks kööki kartuleid koorima, hakkasid äkki juhtuma kummalised asjad. Kõik kartulid tõusid õhku ja edasi toimus üks suur meeletus – kartulid vihisesid mööda kööki ringi, ründasid tädi Annat ja moodustasid tagatipuks korrapäraselt keerleva ringi nagu keegi oleks nendega osavustrikki sooritanud. Kartulikoored olid aga kerinud end kummalisteks kujunditeks (kas see oli mingi sõnum?). Ning ega onu Bernhardilgi elutoas kergem ei olnud – teda hakkasid kimbutama lillevaasid. Sellised asju juhtus neil seal veel. Väga kõhe. Pühapäevase jalutuskäigu ajal ei julge nad metsa puid kallistama minna ilmselt enam tükil ajal.

Ordnug muss sein. Oder nicht, sagen die Blumen!

Teadagi on sakslaste korraarmastus eriline ja emapiimaga sissesöödetud. Blumed aga mässavad veel hiliseski eas oma juurte vastu (mõlemad usklikust töölisperekonnast) ja on pühendanud suurejooneliselt kogu oma loomingu Korra kahtluse alla seadmisele. Ja nad ei ründa mitte üksnes mugavat ja turvalist väikekodanlikku maailma (kus hakkavad äkki juhtuma kummalised asjad), vaid samasuguse ülevõlli süüdimatusega tegutsevad ka kunstikaanonitega. Fotoseeriad „De-Konstruktivism“, „Transzendentaler Konstruktivismus“ (`86/`92/`94) ja "Abstrakte Kunst" (`02-`04) kujutavad neid mässamas valgete lattidega, mis meenutavad pildist väljatõstetud ja mahuliseks muutunud kõrgmodernistlikke kompositsioone. Füüsiliseks konstruktsiooniks alandatuna saab ülevast geomeetrilisest abstraktsionismist temaatiline lõbustuspark, kus pole isegi aru saada, kas parajasti toimub ehitamine või lammutamine. Polegi oluline, käimas on lihtsalt mäng, mis on ühelt poolt küll irooniline ning mitmeid tõlgendusviise pakkuv, kuid teiselt poolt ka lihtsalt fun nii tegijatele endile kui ka vaatajatele.

Trenditeadlikud vanainimesed

Kogu Blumede looming mõjub väga värskelt ning seda ei signaliseeri mitte üksnes Adidase papud kunstnike jalas. Tegelemine väikekodanluse häirimisega (mis iseenesest on juba vana ja tüütu teema) võõrandunud kommunaalkorteri ja paranormaalsete nähtuste võtmes on praeguste retrolainete valguses väga tervitatav. Pöördumine lähiminevikku ja otsimine sealt, kus tavaliselt ei otsita – standartsete sekstioonikappide vahelt, kolme vanainimese käest ära läinud telekavaatmiseõhtust jne. Nõuka lõpul olid Unidentified Flying Objects igati kuum teema, koos sektsioonikappidega siis.

Lisaks teeb tööd eriliseks, et piltidel (ja kaamera taga seda kõike lavastamas) on vanad inimesed. Tädid ja onud (eriti rõhutatult „tädid“ oma lilleliste kleitide ja lokitud juustega ning „onud“, kes isegi metsas käivad ülikondade ja kaabudega). Vaatamata kõikvõimalike reto, kämp jms tagasivaatavatele lainetele, mis on aastatega ikka tulnud ja tulnud, jääb noorte lavastatud töödes (mis iganes meediumit siis kasutada) kajama ikkagi juba selge distantseerituse tunne. Nad ei saa enam näidata end süütutena. Nad on juba a priori (enese)teadlikud. Kui aga sovietiaegsete sektsioonikappide taustal on lillevaasi hullutavat pöörlemist sattunud pealt nägema üks onu, siis on mõju hoopis suurem. See tundub palju ehedam, palju võimalikum. Blumede fotoseeriaid iseloomustavadki sürreaalsus, grotesk ja estraadilikkus ning kohatine langemine halba maitsesse (ülepingutatud naljakad näod jms), kuid kokkuvõttes suudavad nad jääda peene huumori tasandile. ABBlumed on popid ja noortepärased ning seda täiesti teisel tasandil kui noored ise.

Näitus Hamburger Bahnhofis, 04.aprill – 10.august (esimene nii suuremahuline muide Berliinis)

Maarin Mürk

PS Kellegi fänni loodud MySpace lehekülg!