SUURMEESTE ELULOOD II / Luther Blissett

Luther Blissett





Sünd
Luther Blissett on tõenäoliselt kõige tuntum ja populaarsem kollektiivne persoon. Sündis 1994 Italias, Bologna kunstnike ja aktivistide ringkondadest.

1994 novembris levis meilinglistides kellegi Luther Blissetti poolt kirjutatud kiri, omamoodi uuskogukondlikuse manifest, kus muuhulgas kirjeldati selle kollektiivse nime all mitmel pool maailmas läbi viidud provokatiivseid aktsioone (väidetavalt toimus esimene aktsioon muide Soomes,Turku Kauppatoril, kuid tõenäoliselt on kirjas loetletud aktsioonid väljamõeldised). Ning mis peamine, kirjas kuulutati, et nüüdsest on kõik teretulnud olema Luther Blissett. Üleskutses rõhutati, et liikmed ei pea omaks võtma ühtset käitumist, ei pea omandama mitte mingit grupi-identiteeti, kõik vastuolud ja eriarvamused on teretulnud, “sest me ei pea kellegagi võistlema, sest meiega pole võimalik võistelda, sest meie oleme sina ja sina oled meie”.

Luther Blissett moodustas sellega avatud ühenduse, millega liitusid sajad kunstnikud, kirjanikud, aktivistid jne Euroopast ja Põhja-Ameerikast, keskuseks jäi Itaalia, lisaks olid suuremad grupid Saksamaal ja Hispaanias.

Luther Blissett oli "an open pop-star". Sisuliselt on see häkkerieetika - info ja intellektuaalse omandi vaba levik - ülekandmine kultuuritööstusele. Idee "avatud" meediastaarist pärineb tegelikult neoistidelt, kes juba 1979 eksperimenteerisid Monty Cantsini nimelise kollektiivse persooniga. Erinevalt Luther Blissettśt, ei jõudnud Monty Cantsin küll iial tõelise popstaari staatusesse ja jäi rohkem siseringi naljaks.

Elu ja tegevus

1994 aasta lõpus avaldas Luther Blissett esimese tekstina pikema isatapjaliku essee: “Guy Debord is really dead”, kus muuhulgas mängiti sõnadega Debord, deboredom. Üldiselt heitis ta situatsionistidele ette siniverelisust ja vähest efektiivsust.

Luther Blissett oli üldse väga viljakas kirjutaja, ilmselgelt grafomaanlike kalduvustega. Ta võttis provotseerivalt sõna kõikvõimalikel ühiskondlikel teemadel, põhjustades oma ebakonventsionaalsete seisukohtadega kohati tõelisi skandaale. Näiteks konfiskeeriti poodidest ja hävitati kohtu otsusel Luther Blissett 1997 aastal avaldatud raamat *Let The Children... "Pedophilia" as a Pretext for a Witch Hunt*, kus Luther Blissett käsitles ühte pedofiiliaga seotud massihüsteeria-juhtumit. Lisaks esitati selle raamatuga seoses Luther Blissetti vastu hiiglaslik trahvinõue ning Itaalia kohtuaparatuur oli silmitsi olukorraga, kus nad peaksid hakkama kohut mõistma kollektiivse persooni üle. Kohus lükkas hagi tagasi, viidates sõnavabadusele. Kuivõrd teoseid endid see klausel miskipärast ei säästnud, võib üsna kindel olla, et tavaline üksikisikust autor poleks samuti nii kergelt pääsenud. Tõenäoliselt pelutas kohtuametnikke mõnevõrra mõte eelseisvast juriidilisest peavalust ja grotesksetest kohtuistungitest.



Luther Blissett suhtes oli tõesti keeruline rakendada tavapäraseid seaduslikke survemeetodeid ja seetõttu sai ta tegutseda üsna karistamatult ning võis endale lubada kaugelt rohkem, kui tavalised, füüsilisest isikust skandalistid või enfant terribled. See kõik lisas Luther Blissett persoonile kahtlemata pahelist sharmi.

Luther Blissett muutus järgnevatel aastatel Itaalias omamoodi folkloorseks superkangelaseks, triksteriks, keda seostati kõikvõimalike meediaskandaalide ja -provokatsioonide korraldamisega. Luther Blissett oli ülimalt populaarne ja sel ajal kindlasti üks meedias enim kajastatud persoone.



Blissett´le omistatavad aktsioonid on väga erineva kaaluga, kõikudes kettkirjade saatmisest ja väikestest absurdinaljadest üleriiklike segaduste tekitamiseni. Ma ei hakka neid üles loetlema, neid on tõesti palju, kõik huvilised võivad vaadata Luther Blissett koduleheküljelt või ise juurde googeldada.
Kõige tuntumad on Blissett meediakelmused - iseenesest üsna lihtsad kuid see-eest nahhaalsed ettevõtmised, kus ajakirjandusele söödeti ette absurdseid ja väljamõeldud uudiseid.

Üks põhjalikumaid selliseid projekte oli 1997 Kesk-Itaalias läbi viidud kampaania, millega õnnestus tekitada tõeline massi-paranoia. Nimelt avaldas kõigepealt kohalik ja seejärel ka üleriiklik ajakirjandus terve aasta jooksul järjest shokeerivaid paljastusi salajastest satanistlikest rituaalidest, Viterbo metsades toimuvatest nõiasabatitest, kristlike nõiaküttide katsetest saada olukord kontrolli alla jne. Leiti asitõendeid veristest riitustest, muuhulgas ähmane ja üsna naeruväärne amatöörvideo mustast missast. Viterbo metsad ja koopad omandasid kurjakuulutava maine, mis püsib neil mingil määral siiani. Satanistide vandenõu tõusis koguni rahvuslikuks julgeolekuprobleemiks. Mitmed prominentsed poliitikud esinesid meedias avaldustega, kus lubasid aktiivselt võidelda nõiduse ja saatanakummardamise vastu.



Aasata möödudes tunnistas Luther Blissett kõik satanismiteemalised uudised ja leitud “asitõendid” enda kätetööks ning põhjendas oma aktsiooni sooviga näidata, kuivõrd kergesti mõjutatav ja mittefaktipõhine on meedia ning kui lihtne on seeläbi tekitada massipsühhoose.

Nagu öeldud, oli Luther Blissett ülimalt tekstiproduktiivne, andes välja ka mitmeid romaane. Tuntuim neist on 1999 väljaantud “Q”.



Vaatamata oma postmodernsetele identeedi-mängudele ja Luther Blissett senisele mainele, polnud antud juhul tegemist fiktsiooni, vaid tõsiseltvõetava kirjandusteosega. Ja kui võiks oodata, et see on üks neid omaaegse postmodernismi vaimus toodetud skisoidseid tekstimassiive, siis ei sugugi, tegemist on korraliku narratiivse ilukirjandusliku tekstiga. See, et Luther Blissett annab välja ajaloolise romaani, tekitas fännide hulgas mõnevõrra segadust. Tekst on küll keelemänguline ja allusioonirikas, kuid siiski oli narratiivsus 90te edumeelsemates ringkondades liiga suur tabu. Romaani on tõlgitud paljudesse keeltesse, see on pälvinud mainekaid kirjandusauhindu ning antud romaani on käsitletud ühe näitena loojutustamise tagasitulekust avangardsesse kirjandusse.

Surm ja surmajärgne elu

1999 kuulutas Luther Blisset, et tema viisaastakuplaan on täidetud ning ta sooritab Seppuku - rituaalse harakiri.



See tähendab, et senised aktiivsed liikmed lõpetasid projektiga tegelemise, See küll ei takistanud Luther Blissett´l elamast mõningast surmajärgset elu, ta võtab ikka siin seal netifoorumites sõna, samuti on aegajalt teda politsei poolt arreteeritud. 2007 toimus ka üks suurem aktsioon, kuhu olid lisaks Luther Blissett´le segatud veel Harry Potter ja kristlikud häkkerid, kuid iseenesest oli see aktsioon üsna ebahuvitav, ega lisanud tema varasemale tegevusele midagi uut.



Luther Blissett ei surnud järglasi jätmata.

Kõigepealt on ta tuntud kunstniku Darko Maveri isa. Darko Maverit peetakse Luther Blissett viimaseks ja rühmituse 0100101110101101.ORG esimeseks projektiks.

Kuigi 0100101110101101.org on kategooriliselt keeldunud vastama küsimusele, kas nende näol on tegemist endiste luterblisseelastega, on seosed üsna ilmsed. Kogu Darko Maveri saagas on tunda Luther Blissett kogemuste rakendamist, võrreldes Blissettga on Darko Maveri projekt palju kitsam, aga ka fokusseeritum ja eneseteadlikum - kui Luther Blissett oli üdini eksperimentaalne persoon, kes otsis oma identiteeti paljususes, olles hajutatud erinevate tegevusväljade vahel ning testides katse-eksituse meetodil oma võimeid meediaga manipuleerimisel, siis Maveri loojad juba teadsid, et meedia on vägagi kergesti mõjutatav, et juhul, kui ettesöödetav lugu on „piisavalt ilus“, ei kontrollita fakte. Ka leidub Luther Blissett portfolios meediakelmus, mis meenutab kohati Maveri-saagat: populaarsele teleshõule lekitati uudis „tuntud Briti kunstniku“ Harry Kipperi kadumaminekust Jugoslaavia-Itaalia piiril ning lasti siis võttegrupil mööda Euroopat olematu kunstniku jälgi ajada.

Teiseks Blissett järglaseks on rahvusvaheliselt tuntud kirjanik Wu Ming. Selle nime all tegutseb sama autoritegrupp, kes kirjutas romaani Q.

vähesed teadaolevad pildid kirjanik Wu Mingist

Kuna Wu Ming esindab antikopirait-suhtumist, saab kõiki nende teoseid tasuta alla laadida.


Milline oli Luther Blissett isiksusena?

Selgrootu ja põhimõttelage, mõistagi.

Ootuspäraselt (sest ta on sündinud 90te keskel ja on seega tüüpiline postmodernist) tundis Luther Blissett sügavat vastumeelsust igasuguste ideoloogiate suhtes, nii vask- kui parempoolsed grupid said tema kirjutistes ühtemoodi mõnituste osaliseks. Ilmselgelt sümpatiseeris Blissettile üksnes anarhism ja neoistide liikumine.

Luther Blissett on kirjeldanud ennast kui kommunikatsiooni jõudu ja kollektiivset intelligentsi, mis on vormunud üheks isiksuseks, müütiliseks kangelaseks, kes on tulnud, et teha kultuuritööstuse elu kibedaks ja “no copyright can fight him back”. Blissett pärineb uuest meediast ja seetõttu, juba ainuüksi oma olemasoluga esitab väljakutse vana meedia hierarhilistele süsteemidele ja jäikadele struktuuridele, mis vähemalt siis, kümmekond aastat tagasi defineerisid kultuuritööstust. Põhimõtteliselt võib öelda, et Luther Blissett olemasolu ongi Luther Blissett kogu idee ja ideoloogia. Kusjuures Luther Blissetti tegutsemisloogikat võiks kokku võtta lausega ühest tema rammatuarvustusest: “ta tuleb, ta teeb, mis suudab ja liigub siis edasi”. Ei mingit ideoloogiliselt determineeritud sihti, üksnes konkreetsed situatsioonid.

Kui Luther Blissett oleks jäänud netikommuunides ringlevaks fantoomiks, poleks selles olnud ka tol ajal midagi erilist, õieti oleks see olnud üsna mõttetu. Kuid see, et Blissett´l oli nimi ja nägu, võimaldas risoomsel ja amorfsel kommunikatsioonivõrgul siseneda hoopis teistsuguse struktuuriga meinstriimmeediasse ning seal efektiivselt laamendama hakata.

P.S. Kui keegi tahab 90ndaid iseloomustanud võitlust amorfse haavamatu struktuuri ning raudkindlalt jäiga süsteemi vahel näha eepilises camp-vormis, vaadaku Terminator 2-te.

jätkub....


-------------------------

Margus Tamm