Artishok on viimasel ajal tegelenud sisekaemuse ja meditatsiooniga. Oleme püüdnud kõnetada oma tõelist olemust ning tunnetada kosmost. Sisemonoloogi esilekutsumiseks, meilisime pisut enne Artishoki Aastanäitust ca 50nele, peamiselt siinses kunstimaailmas tegutsevale inimesele laiali väikese küsimustiku, et saada tagasisidet oma senise tegevuse kohta ning ehk ka viiteid, kuhu suunas võiks areneda - mida võiks muuta. Enamik adressaate teeskles surnut, kuid me saime siiski piisavalt infot, et hakata seda protsessima.
Siin mõningad nopped ja kokkuvõtted.
Ja neile, kes ka tahaksid avaldada oma arvamust või Artishoki mingis suunas tüürida - VEEL ON VÕIMALIK. Kell ei ole kukkunud, me alles töötleme infot, see siin on loodetavasti vaid vahekokkuvõte. Kuna Artishok püüdleb selle poole, et olla avatud platvorm, siis igasugune tagasiside teemal, kuidas ja mida paremini korraldada, on ülimalt teretulnud. Laekunud info põhjal planeerime Artishoki arengut, nii et hüppa peale, kohti on!
1) Mis asi on Artishok sinu jaoks, esimesed assotsiatsioonid? Kuidas positsioneerub kunstiväljal? Mis vahe on teiste kunstist kirjutavate väljaannetega?
Märksõnad: väike meedia, kiire, netis, alternatiivne (kuigi selle sõna kasutamisel mööndi selle problemaatilisust Eesti kontekstis).
Positsiooni suhtes oldi eriarvamusel – „hetkel veel suht marginaalne“ kuni „arvestatav“.
Vahe teistega: „ei tule postkasti“, pole vist erilisi mahupiiranguid, demokraatia teemade suhtes. Pilte on muidugi ka rohkem kui mujal, pluss helid“. Võrdluses jooksis läbi Latera, eelkõige kui aktiivse suhtlusvälja eeskuju, kuhu poole Artishok võiks püüelda.
* Seostub osalt ka kunstiga, mis juhtub kuskil metsas, põllul või keldris, kuhu ma enamasti ei satu või ei viitsi minna, aga kus toimuvaga kursis olemine kuulub hea tooni, eneseväärikuse, professiooni, „ree peal” püsimise jmt juurde, mistõttu on Artishok äärmiselt tänuväärne kanal sellega kursis olemiseks.
* Kuna sisuline fookus puudub, siis v6iks v6rrelda ehk artinfo listiga - k6ik saavad kirjutada, mis nad näinud on jne.
* Artishok on lehekülg internetis, kuhu ma vahel satun. Ilmselt on tal "positsioon kunstiväljal", aga mitte minu jaoks aktiivses tsoonis. St. Mind pole ta eriti erutanud, ta on pigem nagu telefoniraamat või laupäevahommikune ajaleht .-) Sirbis ja kunst-ee-s vahel harva ilmub asju, mis on rohkem väljal, aga Artishok on minu jaoks olnud alati natuke second hand tekstide poolest. Aga nagu me teame, leiab kaltsukatest vahel pärle. Ja on aegu, kus mujal ei jaksagi shopata :-)
* Mulle on Artishokist mulje jäänud kui alternatiivsest ja kiirelt reageerivast Eesti kunstielu kajastavast organiseeritud aga suuremate toimetusesõela aukudega teksti-heli-pildikogumikust, mille väärtus tulevikus kindlalt ainult kasvab. Tema kleepuvale ja näljasele 24h tundi avatud pinnale jääb ehk pidama rohkem kui Sirbi või Areeni tõsistele või populaarsetele lehekülgedele.
2) Kui tihti loed Artishokki?
Keskmiselt loetakse kord nädalas. Lugemine ka varieerub väga: „mõnikord iga päev, mõnikord ei loe kuude viisi."
3) Kuidas hindad kirjutiste taset?
Taset hinnati enamasti „(üllatavalt) OK“, mitmel juhul lisati juurde ka eriti arvestades, et tegemist on netti suubuva kanaliga /et inimesed kirjutavad vist enam-vähem vabatahtlikult ja otsest kasu (ehk siis raha, tuntud loomigulise energia vallandajat) saamata“.
Oli ka arvamusi, et tase on „erinev“ ja „varieerub kõvasti“, aga pehmendavalt lisatakse juurde, et „see peegeldab kirjutajate mitmekesisust“
4) Millised tugevad küljed?
Peamiselt see, et üritus ei ole soiku vajunud.
* Potensiaal olla KIIRE väike meedia, ühendada kõiki väikseid meediaformaate (raadio, podcast, TV, wiki, jne...)
* Operatiivsus ja sõltumatus, st s6ltub ainult tegijaist ja nende v6imetest ja maitsest
* Piiramatu avaldatava artikli maht, visuaalsete materjalide rohkus, ootamatud fookused ja huvitavad (hea mõttes mittekohustuslislikud) valikud. Väga hea bränd on Artishok records, ning ka laienemine puhtalt kirjutamispraktikatest näitusetegevusele, selge oma alternatiivi väljapakkumine, mitte lihtalt kriitiliste tekstide produtseerimine. Sõbralikkus fotoreportaažide ja arhiivimaterjalide suhtes, isegi kui pole saatvat teksti, on sellise info “avaldamine” väga kasulik.
* Tekst+pilt+heli+liikuv pilt; huvi ka kujutava kunsti väliste tegemiste vastu ja püüe erinevaid alasid linkida (seda võiks olla aga rohkem)
* Tehniline lahendus on nii tugev kui nõrk külg. Kontseptuaalselt on lahe nii Artishoki ambitsioonitu kujundus kui tehniline pool, aga samas kasutatavuse kohapealt tahaks kuidagi paremat liigendatust. Suuremat konkreetsust kategooriate osas. Võib olla suisa jaotamist alamblogideks, et ilmuvad kõik reas nö. pealehel aga siis on ka eraldi vaadatavad (nt. raamatututvustused, näitused, jne), aga konks ongi siin selles, et head võimalust nii mitmepalgelist materjali jagada on väga keeruline leida. Ehk võiks öelda, et tühja kah, aga samas on ikkagi väga keeruline kui sa ütled kellelegi, et see asi on Artishokis, siis millegipärast ei suudeta seda tihtipeale leida (tihtipeale asi ka otsijas paraku)
5) Millised nõrgad küljed?
Peamiselt tehnilised lahendused: lehe halb srtuktuur; ei saa aru, kui pikk tekst on – peab lõputult alla kerima, liiga palju pilte (peab lõputult kerima). Seega – artiklid võiksid avaneda eraldi aknas. Otsingumootori puudumine!
* Piiratud kirjutajate resurss => ei jõua kõike kajastada, kohati puudub range toimetaja käsi (viimane on samas olla ka plussiks, sõltub tõesti situatsioonist!), ning mõned spekulatiivsemad teksid lipsavad ka sisse. Mõned reisikirjad olid toredad, kuid põhiteemast (st visuaalkultuurist ja kunstist) kuidagi mööda... Kohati on kahju, et mõned väga head tekstid ei saa mingit tasu, ning samuti ka toimetaja tegevus pole tasustatav.
* Ebajärjepidevus.
* Võiks olla "katvam" ehk laiapiirilisem. Või siis diibim ehk insaiderim. Aktiivsem :-) ?
* Ma saan täiesti aru, et see on blogi formaadi (ja ilmselt ka minu) probleem, aga minu katsed Artishokiga kuidagi süsteemselt suhelda ehk siis lugeda midagi nö järjest või teadlikult lõppevad alati ekslemisega kuskil soos, kus ma ei saa enam aru, kus ma olen, kust ma tulin ja kuhu ma lähen, nii et kõik, mida ma loen, on lõpuks see, mis mulle kuidagimoodi ette satub, mitte see, mida ma olen plaaninud otsida. Aga võibolla see on isegi tore omal moel
6) Mida võiks paremini teha (eeldusel, et tegevus jätkub non-profitina ja tegijate vabatahtliku panustusena)?
* Lehe struktuur mõistlikuks, eri meediate toimetajad (mitte sisulised vaid tehnilised vabatahtlikud, kes hoiaksid ntx Artishok-raadio, Artishok-TV tehniliselt lihtsa ja toimivana), rohkem ristreklaami teiste sarnaste väljaannetega, ehk peaks vahelduseks tegema ühe paberil BEST-OF Artishoki numbri?
* 1. Peaks eraldama leheküljel pressiteated + organisaatorite omapromo ja tagasiside.
2. Tagasiside osakaal peaks tunduvalt tõusma, hetkel on seal valdavalt esimesena mainitud.
3. Tagasiside võiks netilehe formaadis ilmuda väga ruttu ja jooksvalt. Viimasel ajal on tagasiside osakaal langenud.
4. Kujundust võiks muuta nii et info oleks esimeses aknas selekteeritud. praegusel hetkel siis oleks lingid Taiki lõputööd, Graaf. disaini konverents. Pildimaterjali võiks panna sinna linkidena. Näiteks Mats Õun ja Ahto Meri teevad selliseid linke, kui kuskil pildistavad, kus on kõik pildid üleval. et ei peaks kerima lehel nii palju.
5. kuidagi peaks motiveerima eri kirjutajaid kirjutama rohkem tellima eri inimestelt, kes yritustel varbaalselt oma hinnanguid avaldavad, et paneksid lühidalt kirja.
* Võiks võibolla rohkem ja laiemalt reklaamida, nii lugemise kui ka kirjutamise võimalust.
* Ei tea isegi, v6ib-olla peaks end kuidagi rohkem maksma panema. Tegema hästi konkreetseid sisulisi valikuid. Kui k6igest kirjutatakse, siis k6ik ju k6iki niikuinii ei huvita. Ma ise ei paneks yldse nii palju ja nii pikki asju yles, pigem vähe, aga fokuseeritud ja teravat. Ausalt 6eldes on infot nii palju, et kui kuskil kirjutatakse k6igest, siis tsekidki ainult pealkirju. Nt transform paneb 1, äärmisel juhul 2 korda kuus midagi üles, teatab sellest artiklist meililisti kaudu, ja siis lähed ja loed. ja tead, et on hea asi.
* Võiks proovida leida välis-kirjutajaid ja otsida kontakte analoogsete blogi-ajakirjadega mujal, teha vahetust vms.
* See on küll emakeelne blogi, aga miks mitte julgustada ka teiste keelte oskajaid blogisse kirjutama. Samuti võiks julgemalt linkida rahvusvaheliste ja kohalike kunstnike blogidesse ja tegemistesse.
* Rohkem. Ei usu, et kvaliteet sellega oluliselt langeks.
* Paremat toimetajatööd ehk (mis ei tähenda tsensuuri).
7) Kas Artishok peaks oma tegevust rohkem fokusseerima? Keskenduma mingitele teemadele (millistele)?
Üldiselt oli arvamus, et ei peaks: „“fokusseerimatus” ongi Artishoki üks eeliseid ja omapärasid“. Siin tuleb muidugi mängu see küsimus, et Artishok on nö tegijate nägu:
* Kindlasti fokuseerima. Nendele teemadele ikka, mis teid ennast k6ige rohkem huvitavad ja milles pädevad olete.
* Kohati on selline tunne, et isiklikku positsiooni võiks rohkem olla. Ei mingit fookust mitte mingil juhul. Minu jaoks on põnevaim olukord näiteks see, et ma ei kujuta ette kui palju on autoreid kes omavad Artishokki administratiivset ligipääsu, ja ma tõenäoliselt ei tunne neist enamusi. Uskumatu olukord, on väljaanne ja justkui toimetus, aga keegi ei tea mis teine teeb ja asi ikkagi toimib ja hästi.
* Ei, mina olen laiapõhjalisuse poolt. Ma võibolla ei tea teie hingeelu nii hästi muidugi. Võibolla oleks Artishok palju huvitavam kui te kirglikult kirjutaksite ainult ühest asjast, mis teid tõeliselt erutab... Aga siis see kirjutajate ring peaks olema ka selle teemaga piiratud.
8) Millised blogiväliseid tegevusi soovitaksid? Kas peaks üldse liikuma blogist välja?
Mitmel juhul soovitati ikkagi mingit paberväljaannet/kogumikku. Veel leiti, et peaks tegema ükskõik mida, peaaasi, et nimi ringleks rohkem ja tooks ka blogisse uusi lugejaid/kirjutajaid - „kokkutulekud, näitused, kontserdid, etendused, igatahes kõike kus saab kasutada seda kaubamärki.“ - "siis saab blogi ka „katsuda““.
* Kindlasti peaks Artishok olema Internetiväliste tegevuste katalüsaatoriks - seda nii otse kui kaudselt - olgu siis ürituste korraldajana või taganttõukajana.
* Mitte tingimata. Või siis hoopis ilmtingimata. Üldiselt on ju nii, et institutsioon teeb omale blogi, et omada mitteametlikku ja vahetut väljundit. (Poliitikute blogid jne.). Artishok aga toimib teisiti, see ongi blogi ja selliselt positsioonilt väljapoole töötamine annab äraspidise võimu…. Artishok kui sõltumatut meedia toimib ka väljaspool kui sõltumatu ja vahetu. Konkreetse asjana: Näiteks tahaks vikerraadios teha saadet kus kultuuriajakirjanikud istuksid koos ja arutaksid nädala või no olgu kasvõi kuu sündmusi, nagu on praegu kõigi sisuga raadiote eetris nö. vihkamise tunnid, kus ajakirjanikud istuvad ja poliitika ning muud teemad vestluse vormis läbi võetakse.
* Kui, siis võibolla mingit kõnekoosoleku formaati. Mitte pidulikku seminari, vaid mingeid fleksibiilsemaid diskussioone. Võime siinkohal koostööd teha, hea meelega. Aga ideaalis võiks selline asi välja kasvada blogi sisust, näiteks mõnest eriti kuumast erutavast teemast. Aga vist kunsti teemal eriti ei kiputa eestis diskuteerima enam? Ei igatse taga Latera-aegu, aga jah... Kuidagi Artishok on suht promo-keskne, ja mitte ainult Artishok. Võibolla olekski A. Jaoks väljakutse püüda seda murda. Võibolla turvaline oleks alustada siinkohal mitte kohalike ja hetke näituste vaid kas ajalukku jäänud nähtuste või välismaa näituste üle rääkimisega, mida piisavalt mitmed mäletavad või on uurinud või näinud. Et harjutada arutelu-muskleid. Muidu - päevakajaliste nähtuste puhul - läheb äkki liiga isiklikuks lahmimiseks.
9) Kas peaks institutsionaliseeruma (luues näiteks organisatsiooni, kokku kutsuma loomenõukogu vms) või vastupidi, seda täielikult vältima ning lootma endiselt isetekkelisusele?
Üldiselt leiti, et mitte (MTÜ ja kontonumber ei peetud veel institutsionaliseerumiseks). Loomenõukogu suhtes oldi pigem skeptilised, kuna see on ebamäärane üksus, otseselt vastutust pole ja seega ka raske motiveerida - kasulikuna hoida.
* Loomenõukogu on juba praegu olemas kõigi seni Artishokki kirjutanud/kommenteerinud inimeste näol.
* Jätma mulje isetekkelisusest ja spontaansusest ning vajadusel looma varjatud konstrukti selle toetamiseks
* Eks see ole valikute küsimus, praegu tundub küll, et pigem peaks vältima. Kuigi pikemas perspektiivis kipub iga vabatahtlik energia otsa saama ja kui tahta siis finantstuge jmt hüviseid, oleks organiseerumine ilmselt abiks küll. Loomenõukogu puhul ka küsimus, et mis sellest kasu oleks või kas see suudaks toota mingeid mõtteid, mis muidu jääkski tekkimata ... Ühesõnaga, esialgu ei ole vist vajadust institutsionaliseeruda, aga tulevikuperspektiivis ei peaks seda välistama.
* Ma ei tea, mis selle artishoki lõppeesmärk on - st miks seda sulle endale vaja on. Kui lõppeesmärgi saavutamisele loomen6ukogu kaasa v6iks aidata, miks ei. Samas - kui sa oskad ette näha, et loomenõukogu v6ib hakata su vabadust piirama (nt ytleme, et ma olen selle liige, ja tahan, et kirjutataks vahel ka poola kontseptualismist, ja käin peale nagu uni jne, pole vist eriti meeldiv).
* Ei oska täpselt öelda. Mulle isilikult nõukogud ei istu – kohe tekib rohkem juttu ja vähem reaalset tegevust, samas see võib tagada laiemat fookust ja loodetavasti ka kvaliteedi – või põhjustada allakäiku. Sõltuks liikmetest, nende huvitatusest – võib-olla tuleks selle tegevuse eest maksta? Praeguses olukorras tasuks minu olust oodata veel kuskil aasta ja siis otsustada.
* Mitte mingil juhul. Aga kui see juhtub, siis loodan-arvan, et Artishoki asemele tekib uus isetekkeline populaarteaduslik kunstiblogi.
* Mul on tunne, et ma olen kunagi tõsiselt rõhunud vajadust institutsionaliseerituse järele. Aga hetkel ei pea seda nii oluliseks. Töötas siiani, ehk töötab ka edasi. Kui kirvega lüüa siis on ilmselt kaks võimalust, kas eksisteerib kõigest hoolimata vabast tahtest nii kaua kui eksisteerib, või siis muuta täiesti konkreetseks, (mitte projektipõhiseks) pool kapitalistlikuks ürituseks, kus kalkuleeritakse tulutootlikust, sõlmitakse reklaami lepinguid jne. Ja eksisteerib kuni pankrotini või mõne teise instantsiga liitumiseni. Kumbki pole halb. Aga mulle on eriti hiljutiste sündmuste taustal (mis ei ole seotud Artishokiga) hakanud üha rohkem meeldima isetekkelisus. Institutsionaliseeritust rõhusin ennekõike vajadusest Artishokile tekitada ta enese riistvaraline baas. Kaamerad, diktofonid. Aga see on tegelikult mõttetu ja tarbetu, ning hakkab lõpuks üritust piirama, tekitades kohustuse toota. See on muidugi jälle minu seisukoht. Ning nagu aastanäitus näitab on ka ilma ametliku olekuta võimalik kulkast raha saada. Web2.0 ja majandus on üldse väga segane küsimus ka suurtele teoreetikutele, nt. millist tulu saad google yotube-ist? Keegi kurat täpselt ei tea. Või kuidas kasutajana youtube-is või twitteris raha teenida? Head lahendust pole. Seda ei ole veel tekkinud. Nii siis laseme aga edasi ja vaatame mis tekib. Tuleb muidugi möönda, et siin on üks konks, nimelt liising 8-) ehk on täiesti reaalne võimalus, et palgatöö või tulusamad otsad hakkavad autoreid ära viima, aga ega krt ei jõua kõigepärast muretseda. Ja ka palgatööd vahetatakse tihtipeale. Artishokis ei ole see lihtsalt lepinguline lähed ja tuled millal tahad.
Kes tahaksid sõna sekka öelda, siis kommentaarium on avatud + või julgelt meilile: artishok@hot.ee
teisipäev, oktoober 28, 2008
Artishoki küsitlus - vahekokkuvõte!
esmaspäev, oktoober 27, 2008
Doings or Not
(plakat)
(projekti statement - kliki lahti!)
Osa 1: Eesti noorte kunstnike näitus, videoprogramm ja sümpoosium Ljubljanas. Osalesid:
Art Security, Maria Arusoo, Liisi Eelmaa, Minna Hint, Johnson & Johnson, Krõõt Juurak, Iti Kasser, Tõnis Kenkmaa, Karel Koplimets, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Triinu Lille, Erkki Luuk, Helen Melesk, Marge Monko, Kristina Norman, Martin Pääsuke, Taavi Piibemann, Ott Pilipenko, Taaniel Raudsepp, Fideelia-Signe Roots, Martin Rünk, Jaanus Samma, Indrek Sirkel, Anna Škodenko, Triin Tamm, Laura Toots, Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo.
Osa 2: Töötoad EKA Muhu baasis.
Head Doings’it ei saa toimuda ilma vajaliku Not’ita. Margit Säde (MS) ja Laura Kuusk (LK) seletavad asja ära:
MS:Kaasaegse kunsti super-struktuur laenab oma armastatud diskussioonid ja metodoloogia tihtipeale sotsioloogiast, filosoofiast ja etnograafiast. Nii otsustasime meiegi sel suvel Ljubljanas toimunud Doings or Not näituse-, videoprogrammi- ja sümpoosiumi-saagale lisaks korraldada augusti lõpus Doings or Not töötubade ja seminaride nädala Muhu saarel. Kutsusime kohale erineva taustaga inimesi, et arutleda ja uurida materjalide, ideede ja teadmiste taaskasutust ja ümberpositsioneerimist.
LK:Iga kunstiprojekt ilmselt õnneks või kahjuks propageerib midagi. Me ei ole väga varjanud, et Doings or Not propageeris/propageerib selliseid ideid nagu taaskasutus, ideede miksimine ja skrätsimine, mittekramplik kinnipidamine kunstimaailma kirjutamata reeglitest. See väljendus nii Ljubljanas toimunud näitusetööde valikus kui ka Muhu saare töötubade esinejate ning teemade valikus.
MS: Loodud kontekstis tuli kõne alla nii valge kuubi võrdlus A4-ga (Maria-Kristiina Soomre), institutsionaalne kriitika (Margit Säde), kapitalistliku ühiskonna kontrollmehhanismid (Andres Kurg), erinevad aktivismi ilmingud kaasaegses kunstis (Airi Triisberg) ja new weird põlvkonna loomine (Maarin Ektermann). Arutlemisele tulid ka utoopia kommuunid ja ökokülad (Lill Sarv), immigratsioonipoliitika (Ott Toomet) ja tuumaenergia käitlemine (Alan Tkaczyk). Neid eklektilisi teemasid ühendas küsimus: "Mida me kunstnikena saame teha ja mida mitte?" Lisaks senisele Eesti-Sloveenia akadeemia vahelisele sõprusele ja koostööle, otsustasime laiendada oma väikest Doings or Not võrgustikku ja tekitada veelgi avatumat õhkkonda, kutsudes praktilisi töötubasid läbi viima Pelle Brage (Parfyme) Taanist ning Clôde Coulpier’i Prantsusmaalt.
LK: Doings or Not osalised said intensiivse nädala jooksul arutleda ja tegutseda. Või siis seda mitte teha. Osalesid peamiselt Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide tudengid, tegutsevad noored kunstnikud ja Ljubljana Kunstiakadeemia tudengid. Töötoa puhul oli tegelikult see oht, et kari noori kunstnikke läheb saarele ja isoleerib end välismaailmast ja tegeleb seal oma endassesulgunud õukonna kunstiasjadega. Väga kunstlik, eksole. Ma pidasin oluliseks, et kunstnikud ja õpilased, kes sinna tulevad, saaksid aru, et toimuvad küll loengud ja töötoad erinevatel teemadel, aga põhiline töö toimub nende endi vahel ja sees. Mitte et tingimata suhestuda kohaliku kontekstiga, vaid et kui ise ei tee, mõtle või taha, siis ei toimu ka kuigi paljut. Töötubade omavahelised seosed olid üsna vabadel assotsiatsioonidel põhinevad, välja arvatud siis need siduvad märksõnad, mis ülal mainitud.
MS: Töötubasid oli kaks. Doings töötuba viis läbi Pelle Brage keskendus tegevusele sõna otseses mõttes. Pelle Brage on kunstnik, kes recycling esteetikat ja erinevaid sotsiaalseid probleeme silmas pidades tegeleb kõikvõimalike kõnetavate installatsioonide ja olukordade tekitamisega (projektid „Living Restaurant“, „Street Canoes“, „Tent City“, „The Office of the Future“ - lähemalt http://www.parfyme.dk) Muhus viis ta läbi kollektiivse matka, kus osalejad pidid ise leidma võimaluse teha ja näha kunsti igapäeva situatsioonides. Teine töötuba oli prantslase Clôde Coulpier’i juhendada. „Not“ markeeris siis projekti kontseptsiooni järgi otsesest tegevusest hoidumist ning keskendus rafineeritumale ja kontseptuaalsemale lähenemisele. See tegeles „Not’iga“, aga usun et mõttetööd sai tehtud keskmisest rohkem. Clôde Coulpier ise oma loomingus tegeleb popkultuuri märgikeele sampel‘damise ja miksimisega, tegeledes nii kontseptuaalse plaadifirma Dickheadman Records’i ja kunstnike residentsidega ning seda kõike veidi fluxuslikus meelsuses. Clôde’i töötoa boonuseks kujunes see, et töötuba tuli ka juhendama sõber ja kolleeg Camille Laurelli. Osalejatele anti kogu nädala vältel vaid üks ülesanne, teha midagi ühe valge A4-ga. Ülejäänud aja jätsid Clôde ja Camille nii öelda vabaks ajaks ja elamiseks - suhtlemiseks, mõtlemiseks, söömiseks, magamiseks ja milleks iganes. Sellega rõhutasid nad igapäevase kunstitegemise ja selleks vajaliku jõudeaja vajalikkust ning oskust töötada iseseisvalt ilma „õpetaja“ antud ülesandeta, nii nagu see päris elus käib.
LK: Kohapeal selgus, et reaktsioonid taolisele korradusele olid üsna erinevad. Oli neid, kes kasutasid nädala joonistamiseks, lugemiseks, näiteks Flo Kasearu kleepis päevade kaupa oma tööd ja kaasas ka teisi. Osad õppisid muusikat monteerima, osad sõitsid mööda saart ringi. Osad käisid saunas ja sõid. Tegelikult oli vaba aega palju ja see kohustuste puudumine põhjustas vaimse alastuse meile endile märkamatult. Alles siis, kui kunstitudengid hakkasid küsima, mis nende ÜLESANNE on. Et mida nad PEAVAD TEGEMA. Meil ei olnud sellist asja, kuna tahtsime, et Doings or Not püüaks natukenegi kõrvale astuda akadeemilisest õppevormist tsüklis ülesanne-tulemus-hinne. Võib isegi nii öelda, et me tahtsime distantseeruda sellest koolilikust atmosfäärist ja tekitada situatsiooni, kus inimesed aktiviseerivad end ise.
MS:Muhu Doings or Not töötubade ja seminaride peamiseks eesmärgiks oli pakkuda kunstnikele, kunstitudengitele, kuraatoritele ja teadlastele hea õhkkonnaga kohtumispinda, et arutleda oluliste teemade üle ja õppida iseseisvalt enda initsiatiivil tegutsema.
Varsti lisa : http://www.doingsornot.blogspot.com
Osa 2: Töötoad EKA Muhu baasis.
Head Doings’it ei saa toimuda ilma vajaliku Not’ita. Margit Säde (MS) ja Laura Kuusk (LK) seletavad asja ära:
MS:Kaasaegse kunsti super-struktuur laenab oma armastatud diskussioonid ja metodoloogia tihtipeale sotsioloogiast, filosoofiast ja etnograafiast. Nii otsustasime meiegi sel suvel Ljubljanas toimunud Doings or Not näituse-, videoprogrammi- ja sümpoosiumi-saagale lisaks korraldada augusti lõpus Doings or Not töötubade ja seminaride nädala Muhu saarel. Kutsusime kohale erineva taustaga inimesi, et arutleda ja uurida materjalide, ideede ja teadmiste taaskasutust ja ümberpositsioneerimist.
LK:Iga kunstiprojekt ilmselt õnneks või kahjuks propageerib midagi. Me ei ole väga varjanud, et Doings or Not propageeris/propageerib selliseid ideid nagu taaskasutus, ideede miksimine ja skrätsimine, mittekramplik kinnipidamine kunstimaailma kirjutamata reeglitest. See väljendus nii Ljubljanas toimunud näitusetööde valikus kui ka Muhu saare töötubade esinejate ning teemade valikus.
MS: Loodud kontekstis tuli kõne alla nii valge kuubi võrdlus A4-ga (Maria-Kristiina Soomre), institutsionaalne kriitika (Margit Säde), kapitalistliku ühiskonna kontrollmehhanismid (Andres Kurg), erinevad aktivismi ilmingud kaasaegses kunstis (Airi Triisberg) ja new weird põlvkonna loomine (Maarin Ektermann). Arutlemisele tulid ka utoopia kommuunid ja ökokülad (Lill Sarv), immigratsioonipoliitika (Ott Toomet) ja tuumaenergia käitlemine (Alan Tkaczyk). Neid eklektilisi teemasid ühendas küsimus: "Mida me kunstnikena saame teha ja mida mitte?" Lisaks senisele Eesti-Sloveenia akadeemia vahelisele sõprusele ja koostööle, otsustasime laiendada oma väikest Doings or Not võrgustikku ja tekitada veelgi avatumat õhkkonda, kutsudes praktilisi töötubasid läbi viima Pelle Brage (Parfyme) Taanist ning Clôde Coulpier’i Prantsusmaalt.
LK: Doings or Not osalised said intensiivse nädala jooksul arutleda ja tegutseda. Või siis seda mitte teha. Osalesid peamiselt Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide tudengid, tegutsevad noored kunstnikud ja Ljubljana Kunstiakadeemia tudengid. Töötoa puhul oli tegelikult see oht, et kari noori kunstnikke läheb saarele ja isoleerib end välismaailmast ja tegeleb seal oma endassesulgunud õukonna kunstiasjadega. Väga kunstlik, eksole. Ma pidasin oluliseks, et kunstnikud ja õpilased, kes sinna tulevad, saaksid aru, et toimuvad küll loengud ja töötoad erinevatel teemadel, aga põhiline töö toimub nende endi vahel ja sees. Mitte et tingimata suhestuda kohaliku kontekstiga, vaid et kui ise ei tee, mõtle või taha, siis ei toimu ka kuigi paljut. Töötubade omavahelised seosed olid üsna vabadel assotsiatsioonidel põhinevad, välja arvatud siis need siduvad märksõnad, mis ülal mainitud.
MS: Töötubasid oli kaks. Doings töötuba viis läbi Pelle Brage keskendus tegevusele sõna otseses mõttes. Pelle Brage on kunstnik, kes recycling esteetikat ja erinevaid sotsiaalseid probleeme silmas pidades tegeleb kõikvõimalike kõnetavate installatsioonide ja olukordade tekitamisega (projektid „Living Restaurant“, „Street Canoes“, „Tent City“, „The Office of the Future“ - lähemalt http://www.parfyme.dk) Muhus viis ta läbi kollektiivse matka, kus osalejad pidid ise leidma võimaluse teha ja näha kunsti igapäeva situatsioonides. Teine töötuba oli prantslase Clôde Coulpier’i juhendada. „Not“ markeeris siis projekti kontseptsiooni järgi otsesest tegevusest hoidumist ning keskendus rafineeritumale ja kontseptuaalsemale lähenemisele. See tegeles „Not’iga“, aga usun et mõttetööd sai tehtud keskmisest rohkem. Clôde Coulpier ise oma loomingus tegeleb popkultuuri märgikeele sampel‘damise ja miksimisega, tegeledes nii kontseptuaalse plaadifirma Dickheadman Records’i ja kunstnike residentsidega ning seda kõike veidi fluxuslikus meelsuses. Clôde’i töötoa boonuseks kujunes see, et töötuba tuli ka juhendama sõber ja kolleeg Camille Laurelli. Osalejatele anti kogu nädala vältel vaid üks ülesanne, teha midagi ühe valge A4-ga. Ülejäänud aja jätsid Clôde ja Camille nii öelda vabaks ajaks ja elamiseks - suhtlemiseks, mõtlemiseks, söömiseks, magamiseks ja milleks iganes. Sellega rõhutasid nad igapäevase kunstitegemise ja selleks vajaliku jõudeaja vajalikkust ning oskust töötada iseseisvalt ilma „õpetaja“ antud ülesandeta, nii nagu see päris elus käib.
LK: Kohapeal selgus, et reaktsioonid taolisele korradusele olid üsna erinevad. Oli neid, kes kasutasid nädala joonistamiseks, lugemiseks, näiteks Flo Kasearu kleepis päevade kaupa oma tööd ja kaasas ka teisi. Osad õppisid muusikat monteerima, osad sõitsid mööda saart ringi. Osad käisid saunas ja sõid. Tegelikult oli vaba aega palju ja see kohustuste puudumine põhjustas vaimse alastuse meile endile märkamatult. Alles siis, kui kunstitudengid hakkasid küsima, mis nende ÜLESANNE on. Et mida nad PEAVAD TEGEMA. Meil ei olnud sellist asja, kuna tahtsime, et Doings or Not püüaks natukenegi kõrvale astuda akadeemilisest õppevormist tsüklis ülesanne-tulemus-hinne. Võib isegi nii öelda, et me tahtsime distantseeruda sellest koolilikust atmosfäärist ja tekitada situatsiooni, kus inimesed aktiviseerivad end ise.
MS:Muhu Doings or Not töötubade ja seminaride peamiseks eesmärgiks oli pakkuda kunstnikele, kunstitudengitele, kuraatoritele ja teadlastele hea õhkkonnaga kohtumispinda, et arutleda oluliste teemade üle ja õppida iseseisvalt enda initsiatiivil tegutsema.
Varsti lisa : http://www.doingsornot.blogspot.com
Jaanus Samma
Clode Coulpier
Carmen Lansberg
Anze Jurovsek
Andrus Lauringson
Marge Monkoteisipäev, oktoober 21, 2008
Abi Kosmosest
Indrek Grigor (1:52)
Laulab Mai Sööt
Audio-video reportaaž:
Margit Lõhmus ja Nick Cave
Raporteeris Indrek Grigor
esmaspäev, oktoober 13, 2008
“MARSILT”
Omaalgatuslikud projektid graafilises disainis
17.–27. oktoobril 2008
Eesti Kunstiakadeemias
www.graphicdesign.ee/marsilt
Näitus:
17.–27. oktoobril
avatud iga päev kell 12:00–19:00
“Marsilt” on näitus, mis tutvustab disainerite endi poolt algatatud projekte. Need on loodud ilma kliendi või tellimuseta. Näha saab viimase kaheksa aasta jooksul valminud töid kõikjalt maailmast. Väljapanek ühendab väga erinevate huvidega inimesi ning laia diapasooni tehnikaid ja meediume: trükki, tüpograafiat, näitusekujundust, interaktiivseid projekte, veebilehti ja esseesid. Näitusel esitatu ühiseks nimetajaks on vabadus, mis võib tavapärase, klientidele suunatud disaini kõrval tunduda üsnagi võõrana. Hoolimata sellest, et needki tööd on osa meid ümbritsevast disainimaailmast, mõjuvad need otsekui külalised teiselt planeedilt. Näitus ise on pidevalt arenev projekt. Uusi töid lisandub väljapanekusse pidevalt.
Osalevad: Åbäke, A Practise For Everyday Life, Astrid Stavro Grid-it notepads, Aude Lehmann, Daniel Eatock, Delaware, Dmitri Siegel (Antemagazine), Dot Dot Dot, EAT, Enrico Bravi, Experimental Jetset, Will Holder, GTF, Harmen Liemburg, Humans, Christian Egger (Zeitschrift), Ian Wright, Indrek Sirkel, Jürg Lehni, Julia Born, Karel Martens, Koerner Union, Lex Trüb, Lizzie Finn, Min&Sulki, Daniel van der Velden, Moire, Nieves, Norm, Paul Elliman, Philippe Desarzens, Practise, Re-magazine, Reala, Richard Niessen+Esther de Vries, Roma publications, Sugo, Silex, Urs Lehni, Zak Kyes, Zivel ja paljud teised.
Loengud:
17. oktoobril kell 18:00
– Daniel van der Velden / Metahaven
– James Goggin / Practice
reede, oktoober 10, 2008
teisipäev, oktoober 07, 2008
Eesti uuem autorikoomiks
tekst ja pilt: Andreas Trossek
Kunstiametniku Andreas Trossek’i korraldajapoolne fotoreportaaž DisainiÖÖl 26.-28. septembril 2008 Kultuurikatlas eksponeeritud Eesti uuema autorikoomiksi näitusest (vt lähemalt: http://www.disainioo.ee/et/sisu/koomiks.html), mida nagunii suurt keegi ei näinud, sest pilet oli kirves ja ekspositsioon oli ka kuhugi ahju peale eriti ära peidetud.
No kesse julgeb mingite tellingute peal turnida, jõudmaks kuhugi tehaseplatvormile, kus seinatäis recycle-papitükkidele knopkadega üles trukitud A4-sid (nõndanimetatud “autorikoomiksinäitus”) hängib alavalgustatud eksponaatidena nii, et neid ei näe küürutades ja poolpimeduses silmi kissitades ka mitte?
Lugu pole parem ka kaaskuraatori Joonas Sildre’ga, kes järjekordse nulleelarvega näituse orgunnimisega kaasneva peavalu hankimise asemel oli samal ajal hoopiski Taanis Pixar Animation Studio koolitusel õppimas seda, kuidas sääraste oskustega nagu koomiksijoonistamine ja digi-illustratsioon laias maailmas tõelist raha teenida (vt lähemalt: http://tabularasaart.blogspot.com/).
Seda Sildre veel ei tea, aga kui ta tagasi tuleb, hakkab ta küljendama järge kogumikalbumile “Narratiivsus piltides: Eesti ‘00 aastate autorikoomiks”, mida kõnealune näitus disainirahvale reklaamis.
Tellimine:
Postitused (Atom)
