(plakat)
(projekti statement - kliki lahti!)
Osa 1: Eesti noorte kunstnike näitus, videoprogramm ja sümpoosium Ljubljanas. Osalesid:
Art Security, Maria Arusoo, Liisi Eelmaa, Minna Hint, Johnson & Johnson, Krõõt Juurak, Iti Kasser, Tõnis Kenkmaa, Karel Koplimets, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Triinu Lille, Erkki Luuk, Helen Melesk, Marge Monko, Kristina Norman, Martin Pääsuke, Taavi Piibemann, Ott Pilipenko, Taaniel Raudsepp, Fideelia-Signe Roots, Martin Rünk, Jaanus Samma, Indrek Sirkel, Anna Škodenko, Triin Tamm, Laura Toots, Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo.
Osa 2: Töötoad EKA Muhu baasis.
Head Doings’it ei saa toimuda ilma vajaliku Not’ita. Margit Säde (MS) ja Laura Kuusk (LK) seletavad asja ära:
MS:Kaasaegse kunsti super-struktuur laenab oma armastatud diskussioonid ja metodoloogia tihtipeale sotsioloogiast, filosoofiast ja etnograafiast. Nii otsustasime meiegi sel suvel Ljubljanas toimunud Doings or Not näituse-, videoprogrammi- ja sümpoosiumi-saagale lisaks korraldada augusti lõpus Doings or Not töötubade ja seminaride nädala Muhu saarel. Kutsusime kohale erineva taustaga inimesi, et arutleda ja uurida materjalide, ideede ja teadmiste taaskasutust ja ümberpositsioneerimist.
LK:Iga kunstiprojekt ilmselt õnneks või kahjuks propageerib midagi. Me ei ole väga varjanud, et Doings or Not propageeris/propageerib selliseid ideid nagu taaskasutus, ideede miksimine ja skrätsimine, mittekramplik kinnipidamine kunstimaailma kirjutamata reeglitest. See väljendus nii Ljubljanas toimunud näitusetööde valikus kui ka Muhu saare töötubade esinejate ning teemade valikus.
MS: Loodud kontekstis tuli kõne alla nii valge kuubi võrdlus A4-ga (Maria-Kristiina Soomre), institutsionaalne kriitika (Margit Säde), kapitalistliku ühiskonna kontrollmehhanismid (Andres Kurg), erinevad aktivismi ilmingud kaasaegses kunstis (Airi Triisberg) ja new weird põlvkonna loomine (Maarin Ektermann). Arutlemisele tulid ka utoopia kommuunid ja ökokülad (Lill Sarv), immigratsioonipoliitika (Ott Toomet) ja tuumaenergia käitlemine (Alan Tkaczyk). Neid eklektilisi teemasid ühendas küsimus: "Mida me kunstnikena saame teha ja mida mitte?" Lisaks senisele Eesti-Sloveenia akadeemia vahelisele sõprusele ja koostööle, otsustasime laiendada oma väikest Doings or Not võrgustikku ja tekitada veelgi avatumat õhkkonda, kutsudes praktilisi töötubasid läbi viima Pelle Brage (Parfyme) Taanist ning Clôde Coulpier’i Prantsusmaalt.
LK: Doings or Not osalised said intensiivse nädala jooksul arutleda ja tegutseda. Või siis seda mitte teha. Osalesid peamiselt Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide tudengid, tegutsevad noored kunstnikud ja Ljubljana Kunstiakadeemia tudengid. Töötoa puhul oli tegelikult see oht, et kari noori kunstnikke läheb saarele ja isoleerib end välismaailmast ja tegeleb seal oma endassesulgunud õukonna kunstiasjadega. Väga kunstlik, eksole. Ma pidasin oluliseks, et kunstnikud ja õpilased, kes sinna tulevad, saaksid aru, et toimuvad küll loengud ja töötoad erinevatel teemadel, aga põhiline töö toimub nende endi vahel ja sees. Mitte et tingimata suhestuda kohaliku kontekstiga, vaid et kui ise ei tee, mõtle või taha, siis ei toimu ka kuigi paljut. Töötubade omavahelised seosed olid üsna vabadel assotsiatsioonidel põhinevad, välja arvatud siis need siduvad märksõnad, mis ülal mainitud.
MS: Töötubasid oli kaks. Doings töötuba viis läbi Pelle Brage keskendus tegevusele sõna otseses mõttes. Pelle Brage on kunstnik, kes recycling esteetikat ja erinevaid sotsiaalseid probleeme silmas pidades tegeleb kõikvõimalike kõnetavate installatsioonide ja olukordade tekitamisega (projektid „Living Restaurant“, „Street Canoes“, „Tent City“, „The Office of the Future“ - lähemalt http://www.parfyme.dk) Muhus viis ta läbi kollektiivse matka, kus osalejad pidid ise leidma võimaluse teha ja näha kunsti igapäeva situatsioonides. Teine töötuba oli prantslase Clôde Coulpier’i juhendada. „Not“ markeeris siis projekti kontseptsiooni järgi otsesest tegevusest hoidumist ning keskendus rafineeritumale ja kontseptuaalsemale lähenemisele. See tegeles „Not’iga“, aga usun et mõttetööd sai tehtud keskmisest rohkem. Clôde Coulpier ise oma loomingus tegeleb popkultuuri märgikeele sampel‘damise ja miksimisega, tegeledes nii kontseptuaalse plaadifirma Dickheadman Records’i ja kunstnike residentsidega ning seda kõike veidi fluxuslikus meelsuses. Clôde’i töötoa boonuseks kujunes see, et töötuba tuli ka juhendama sõber ja kolleeg Camille Laurelli. Osalejatele anti kogu nädala vältel vaid üks ülesanne, teha midagi ühe valge A4-ga. Ülejäänud aja jätsid Clôde ja Camille nii öelda vabaks ajaks ja elamiseks - suhtlemiseks, mõtlemiseks, söömiseks, magamiseks ja milleks iganes. Sellega rõhutasid nad igapäevase kunstitegemise ja selleks vajaliku jõudeaja vajalikkust ning oskust töötada iseseisvalt ilma „õpetaja“ antud ülesandeta, nii nagu see päris elus käib.
LK: Kohapeal selgus, et reaktsioonid taolisele korradusele olid üsna erinevad. Oli neid, kes kasutasid nädala joonistamiseks, lugemiseks, näiteks Flo Kasearu kleepis päevade kaupa oma tööd ja kaasas ka teisi. Osad õppisid muusikat monteerima, osad sõitsid mööda saart ringi. Osad käisid saunas ja sõid. Tegelikult oli vaba aega palju ja see kohustuste puudumine põhjustas vaimse alastuse meile endile märkamatult. Alles siis, kui kunstitudengid hakkasid küsima, mis nende ÜLESANNE on. Et mida nad PEAVAD TEGEMA. Meil ei olnud sellist asja, kuna tahtsime, et Doings or Not püüaks natukenegi kõrvale astuda akadeemilisest õppevormist tsüklis ülesanne-tulemus-hinne. Võib isegi nii öelda, et me tahtsime distantseeruda sellest koolilikust atmosfäärist ja tekitada situatsiooni, kus inimesed aktiviseerivad end ise.
MS:Muhu Doings or Not töötubade ja seminaride peamiseks eesmärgiks oli pakkuda kunstnikele, kunstitudengitele, kuraatoritele ja teadlastele hea õhkkonnaga kohtumispinda, et arutleda oluliste teemade üle ja õppida iseseisvalt enda initsiatiivil tegutsema.
Varsti lisa : http://www.doingsornot.blogspot.com
Osa 2: Töötoad EKA Muhu baasis.
Head Doings’it ei saa toimuda ilma vajaliku Not’ita. Margit Säde (MS) ja Laura Kuusk (LK) seletavad asja ära:
MS:Kaasaegse kunsti super-struktuur laenab oma armastatud diskussioonid ja metodoloogia tihtipeale sotsioloogiast, filosoofiast ja etnograafiast. Nii otsustasime meiegi sel suvel Ljubljanas toimunud Doings or Not näituse-, videoprogrammi- ja sümpoosiumi-saagale lisaks korraldada augusti lõpus Doings or Not töötubade ja seminaride nädala Muhu saarel. Kutsusime kohale erineva taustaga inimesi, et arutleda ja uurida materjalide, ideede ja teadmiste taaskasutust ja ümberpositsioneerimist.
LK:Iga kunstiprojekt ilmselt õnneks või kahjuks propageerib midagi. Me ei ole väga varjanud, et Doings or Not propageeris/propageerib selliseid ideid nagu taaskasutus, ideede miksimine ja skrätsimine, mittekramplik kinnipidamine kunstimaailma kirjutamata reeglitest. See väljendus nii Ljubljanas toimunud näitusetööde valikus kui ka Muhu saare töötubade esinejate ning teemade valikus.
MS: Loodud kontekstis tuli kõne alla nii valge kuubi võrdlus A4-ga (Maria-Kristiina Soomre), institutsionaalne kriitika (Margit Säde), kapitalistliku ühiskonna kontrollmehhanismid (Andres Kurg), erinevad aktivismi ilmingud kaasaegses kunstis (Airi Triisberg) ja new weird põlvkonna loomine (Maarin Ektermann). Arutlemisele tulid ka utoopia kommuunid ja ökokülad (Lill Sarv), immigratsioonipoliitika (Ott Toomet) ja tuumaenergia käitlemine (Alan Tkaczyk). Neid eklektilisi teemasid ühendas küsimus: "Mida me kunstnikena saame teha ja mida mitte?" Lisaks senisele Eesti-Sloveenia akadeemia vahelisele sõprusele ja koostööle, otsustasime laiendada oma väikest Doings or Not võrgustikku ja tekitada veelgi avatumat õhkkonda, kutsudes praktilisi töötubasid läbi viima Pelle Brage (Parfyme) Taanist ning Clôde Coulpier’i Prantsusmaalt.
LK: Doings or Not osalised said intensiivse nädala jooksul arutleda ja tegutseda. Või siis seda mitte teha. Osalesid peamiselt Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide tudengid, tegutsevad noored kunstnikud ja Ljubljana Kunstiakadeemia tudengid. Töötoa puhul oli tegelikult see oht, et kari noori kunstnikke läheb saarele ja isoleerib end välismaailmast ja tegeleb seal oma endassesulgunud õukonna kunstiasjadega. Väga kunstlik, eksole. Ma pidasin oluliseks, et kunstnikud ja õpilased, kes sinna tulevad, saaksid aru, et toimuvad küll loengud ja töötoad erinevatel teemadel, aga põhiline töö toimub nende endi vahel ja sees. Mitte et tingimata suhestuda kohaliku kontekstiga, vaid et kui ise ei tee, mõtle või taha, siis ei toimu ka kuigi paljut. Töötubade omavahelised seosed olid üsna vabadel assotsiatsioonidel põhinevad, välja arvatud siis need siduvad märksõnad, mis ülal mainitud.
MS: Töötubasid oli kaks. Doings töötuba viis läbi Pelle Brage keskendus tegevusele sõna otseses mõttes. Pelle Brage on kunstnik, kes recycling esteetikat ja erinevaid sotsiaalseid probleeme silmas pidades tegeleb kõikvõimalike kõnetavate installatsioonide ja olukordade tekitamisega (projektid „Living Restaurant“, „Street Canoes“, „Tent City“, „The Office of the Future“ - lähemalt http://www.parfyme.dk) Muhus viis ta läbi kollektiivse matka, kus osalejad pidid ise leidma võimaluse teha ja näha kunsti igapäeva situatsioonides. Teine töötuba oli prantslase Clôde Coulpier’i juhendada. „Not“ markeeris siis projekti kontseptsiooni järgi otsesest tegevusest hoidumist ning keskendus rafineeritumale ja kontseptuaalsemale lähenemisele. See tegeles „Not’iga“, aga usun et mõttetööd sai tehtud keskmisest rohkem. Clôde Coulpier ise oma loomingus tegeleb popkultuuri märgikeele sampel‘damise ja miksimisega, tegeledes nii kontseptuaalse plaadifirma Dickheadman Records’i ja kunstnike residentsidega ning seda kõike veidi fluxuslikus meelsuses. Clôde’i töötoa boonuseks kujunes see, et töötuba tuli ka juhendama sõber ja kolleeg Camille Laurelli. Osalejatele anti kogu nädala vältel vaid üks ülesanne, teha midagi ühe valge A4-ga. Ülejäänud aja jätsid Clôde ja Camille nii öelda vabaks ajaks ja elamiseks - suhtlemiseks, mõtlemiseks, söömiseks, magamiseks ja milleks iganes. Sellega rõhutasid nad igapäevase kunstitegemise ja selleks vajaliku jõudeaja vajalikkust ning oskust töötada iseseisvalt ilma „õpetaja“ antud ülesandeta, nii nagu see päris elus käib.
LK: Kohapeal selgus, et reaktsioonid taolisele korradusele olid üsna erinevad. Oli neid, kes kasutasid nädala joonistamiseks, lugemiseks, näiteks Flo Kasearu kleepis päevade kaupa oma tööd ja kaasas ka teisi. Osad õppisid muusikat monteerima, osad sõitsid mööda saart ringi. Osad käisid saunas ja sõid. Tegelikult oli vaba aega palju ja see kohustuste puudumine põhjustas vaimse alastuse meile endile märkamatult. Alles siis, kui kunstitudengid hakkasid küsima, mis nende ÜLESANNE on. Et mida nad PEAVAD TEGEMA. Meil ei olnud sellist asja, kuna tahtsime, et Doings or Not püüaks natukenegi kõrvale astuda akadeemilisest õppevormist tsüklis ülesanne-tulemus-hinne. Võib isegi nii öelda, et me tahtsime distantseeruda sellest koolilikust atmosfäärist ja tekitada situatsiooni, kus inimesed aktiviseerivad end ise.
MS:Muhu Doings or Not töötubade ja seminaride peamiseks eesmärgiks oli pakkuda kunstnikele, kunstitudengitele, kuraatoritele ja teadlastele hea õhkkonnaga kohtumispinda, et arutleda oluliste teemade üle ja õppida iseseisvalt enda initsiatiivil tegutsema.
Varsti lisa : http://www.doingsornot.blogspot.com
Jaanus Samma
Clode Coulpier
Carmen Lansberg
Anze Jurovsek
Andrus Lauringson
Marge Monko
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar