Joonas Sildre pildireportaaz kolme Balti riigi koomiksikunstnike ja uue põlvkonna illustraatorite ühisnäituselt Riias, kus ta ka ise osales.
/>
Näitus: Baltijas komiksu un ilustratoru izstade - Tris Mazas Masas
Koht: Tasty Shop, Martas iela 1, Riia
Aeg: 15. - 30. november 2008
Osalejad: Martins Zutis, Roberts Galvins, Oskars Pavlovskis, Kriss Salmanis, Liga Koklace, Ingrida Picukane & Kaspars Grosevs Lätist, Joonas Sildre, Elina Sildre, Kristel Maamägi, Sander Taal Eestist, Elena Dvoretskaya (Maya), Aiste Mo, Eikantas Pakalka,Gediminas Siaulys, Guste Karkalaite, Rasa Sabutyte Leedust
Korraldajad: www.tastyshop.lv; www.komikss.lv
Taustalugemist: http://artishok.blogspot.com/2008/04/dont-tell-moma.html
kolmapäev, november 26, 2008
Eesti autorikoomiks reisib
neljapäev, november 20, 2008
He's coming!
Ta tuleb! Ta on juba teel. Ta on juba Helsinkis. Ja kui te arvate, et Helsinki on meist kaugel, et meid kaitseb merepiir, siis ei, lambukesed. Sest see mees kõnnib vee peal. Sest tema on pastor Billy. Ja tema on teel ja temal on teile sõnum!
(jala üle Soome lahe tulles, oletame et ta liigub ca 5 km/h, Helsinkist Tallinani on 65km, siis järelikult jõuab pastor Billy Eestimaa randa mitte enne kui täna öösel kell 4.)
loe ja vaata
esmaspäev, november 17, 2008
Sinu valik - kas Linnateater või Kultuurikatel!
Härra Tallinna Linnapea palub linnakodanike abi - nüüd on just SINUL võimalus otsustada, kellele eraldatakse rahaline süst - kas Tallinna Linnateatrile või Kultuurikatalale!
Nagu mismõttes?!
Kultuur on majanduselanguse tingimustes ebapopulaarne kõneteema, ja seega on siis Eesti poliitikud otsustanud, et keegi võiks musta töö nende eest ära teha. Loe: kultuuriinimesed võiksid omavahel asjad ära klaarida ja siis jääks tõesti üle ainult mugavalt paberile alla kirjutada.
Mind ajab marru peamiselt kaks punkti:
a) kui panna omavahel rahva valikul vastamisi alles tegevust sisseseadev, Eesti kontekstis uut mudelit juurutada püüdev Kultuurikatel ja masside lemmik Linnateater - siis vabandage, aga see ei ole aus võitlus! Olles paar päeva tagasi kuulanud raadiost intervjuud Linnateatri juhiga, kes kinnitas, et nad saavad hakkama, siis ma tõesti usun, et nad saavadki hakkama. Sest kui on kultuuriliik, mida Eesti rahvas on valmis ka rasketel aegadel toetama, siis on see kahtlemata teater. Mina ei käi teatris ja kui kõrvale jätta minu isiklikud kultuuritarbimise maitseeelistused, siis ei käi ma seal ka sellepärast, et ma ei jaksa maksta piletiraha 275.- per face. Linnateatr on juba oma piletihindu tõstnud ja vaatamata sellele publik käib.
Kultuurikatla näol, teiselt poolt, on tegemist kodanikualgatusega, ning selliste initsiatiivide toetamine peaks olema Eesti kultuurimaastiku mitmekesisuse huvides mõnes mõttes iseenesestmõistetav, kuna on selge, et nad vajavad algatamiseks oma non-profit profiili juures mingit tuge (ja ma ei räägi siinkohal ainult toetuste küljes rippumisest, Katlal on ka omafinantseeringu osa läbi mõledud, me räägime siin ikkagi jaluleaitamisest). Kui aga absoluutselt igal skriiningul, prestentasioonil ja ümarlaual, mida seal korraldatakde, oleks per face 275.- pilet ja inimesed käiksid seal ikkagi, siis ma usun, et ka Kultuurikatel oleks end avalikkuse silmis palju tugevamini kehtestanud ja tal oleksid palju tugevad shansid leida antud võrguleheküljel endale toetajaid.
b) MISMÕTTES ÜLDSE pannakse kultuuriinstitutsioonid omavahel kaklema, astutakse ise samm tagasi ja vaadatakse lihtsalt pealt, kuidas veri lendab? Täpselt sama skeemi järgib praegu ka minister Lukas, kes laseb Tallinna Ülikoolil ja Eesti Kunstiakadeemial omavahel laua taga kakelda selgeks, kummale eurorahasid eraldada. Kui koolid omavahel kokkuleppele ei jõua (EKA oleks valmis pakkuma oma uue katuse all ka kohta Balti Filmi- ja Meediakolledzhile, rektor Raud on sellele aga abs vastu ning soovib ehitada omale Kunstide Instituuti vms osakonda), siis ei saa raha kumbki. Ja minister Lukas magab ilmselt rahulikult nagu lapsuke, sest MIDA TA IKKA TEHA SAAKS, tema pole ju süüdi kui need kultuuriinimsed sellised pujäänid on ja üldse kokkuleppele ei jõua. Ilmselt ka Savisaar magab rahulikult, sest tema on teinud avaliku pöördumise, ehitanud üles spetsiaalse kodulehekülje, pesnud oma käed puhtaks, ja rahvas, see demokraatia tõeline kandja valigu nüüd!
Ja mis meile siis jääb? Peale vusside poliitikute, kes oma käsi ei taha määrida (sest millegipärast on ikkagi levinud arvamus, et kultuur on kind of tähtis...) on meil veel populistik presidendipaar, kes trügib keset lugu baaris Juuksur lavale, et katkestada kontsert ning teha imal enesekehtestus ja hüpata kaela-patsutada õlale parajasti soolokontserti andvale artistile. Minu meelest parasjagu toimuvate protsesside valguses päris hea kommentaar sellele, kuidas tüübid, kes otsustavad lõppkokkuvõttes Eesti kultuuri arengu üle, kultuuri siis suhtuvad.
Niisiis, see lehekülge: http://www.sinuvalik2011.eu/
Muide, kohe tekib ka isiklik dilemma: kui olla põhimõtteliselt sellise vastandumise vastu, ja põhimõtteliselt mitte osaleda, siis on suht tõenäoline, et rahvas valib Linnateatri ja omaalgatuslik kultuur jääb ikkagi toetuseta (mida ta tõenäoliselt oleks jäänud ka Savisaare enda otsustusega, aga ilmselt oli talle piisavalt palju suudetud siiski peale käia, et meil on vaja ka teistsugust kultuuriloomise mudelit toetada, et ta ei saanud nii lihtsalt Katelt välja jätta). Ühesõnaga, mina valisin Katla ja kokkuvõttes toetasin siis seda nõmedat skeemi. Aga kui mittevalida, siis kokkuvõttes ei muutu ka mitte midagi...
Maarin
neljapäev, november 13, 2008
Mida Yes Men selle rahaga tegi
Neile, kes vastasid üleskutsele ja annetasid jesmenitele raha ja neile, kes seda ei teinud.
Siin see on, seda te oma raha eest saite/ei saanud.
http://news.xinhuanet.com/english/2008-11/13/content_10353551.htm
esmaspäev, november 10, 2008
ART FORUMi aegne Berliin
Artishoki akrediteeringuga käisid Maarin ja Elnara külastamas Art Forumi aegset Berliini, kus ca nädala jooksul toimus „täielik hullumaja“, kui kohalikke tsiteerida. Reede õhtul oli näiteks 37 avamist (tavapärane on ca 0-10) üle terve linna ja nagu rändrohutirtsuparv liikus rahvusvaheline kunstimaailm objektilt objektile. Samas muljed on üsna ühte väravasse ja kokkuvõttes tekitas nii suure hulga eelkõige müügiks suunatud kunsti nägemine kiiresti küllastuse, abjektsiooni ja tahtmise põgeneda (masendunult). Seetõttu põhiliselt siis kildudest koosnev pildireportaazh ja mõned isiklikud highlightid.
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis tuleb tunnistada, et läksime Elnaraga sinna täiesti süütult, kuna kumbki ei olnud varem kunstimessi attendinud. Lisaks poshile artworldile oli lootus näha ka lihtsalt head kaasaegset kunsti, kuna AF paneb kogu ülejäänud Berliini kunstielu kihama ning oma etteasted teevad nii for- kui non-profit kunstiinstitutsioonid. Samasse aega oli näiteks rihitud ka Berliini ajutise Kunsthalle avamine Muusemisaarel (tähendustest laetud asukoht, eks ole), kus sai väljaspool näha Gerwald Rockenschaub´i pilvi (jah, tõesti, need pikslised on PILVED mis õhutavad Wittgensteini tsitaadi kiuste siiski unistama) ja sees Candice Breitz`i lõputuid ekraane gruupidest, kes igaüks eraldi, kuid kokkuvõttes sünkroonis oma lemmikpoptähe loomingut esitasid. Väljapanek mõjuski nii ettearvatvalt kui see kõlab: peale ekshibitsionismi ja küsimuste a la iidoli-fänni passiivne/aktiivne suhe ja rollijaotus midagi muud pinnale ei jäänudki. Tehnilise teostuse eest tuleb muidugi au anda – kaheks aastaks ehitatud kuubik mõjub soliidsemalt kui enamik kaasajal ehitatud igavikulise perspektiiviga kunstitempleid. Money talks.
Art Forum ise püüdis siis viimaste aastate messitrende järgides lisada oma müügilikkusele ka mingit lisaväärtust ja rõhuda rohkem endale kui kaasaegse kunsti ekspertide kokkusaamiskohale. Messi kamuflaažitakse juba aastaid väikeste ümarlaudade sarjaga ning lisaks toimub kureeritud kunstinäitus – sel aastal „noore tõusva tähe“ Hans-Jürgen Hafneri kureeritud „Erinevus, mis erinevus?“. Viimane oligi kõige AFi kõige meeldejäävam rosin ja eelkõige oma mängulise ülesehituse poolest – kuraatorivalik oli hajutatud galeriiboxidesse ning asjaolust, et antud töö kuulub hoopis eraldi komplekti, andis märku vaid delikaatne silt. Näitus tõstatas juba oma kohaloleku kaudu eelkõige küsimusi kunsti väliste tunnuste järgi klassifitseerimise kohta (müügi- ja mittemüügikunstiks). Kuigi selline ülesehitud ühelt poolt hajutas kuraatorinäituse ilmselget külgepoogituse-maiku (ja sundis terve messi läbivaatama, et töid üles leida), siis teiselt poolt saagis ta oma ambivalentse enesepositsioneeringuga ka oksa, millel ise istus ehk siis kunstimessi spetsiifikat. Kokkuvõttes nutikas kuraator, kes ei allunud lihtsalt etteantud formaadi diktaadile, vaid suutis selle ülemängida.
Vadim Zakharov, näited seeriast "Vene portselan"
Aga ärgem kaotagem fookust ehk lühikokkuvõte teemal "mis siis müüb":
- suureformaadilised poolabstraktsed - poolfiguratiivsed maalid. Badpaintinglikuks võtmes. Porised toonid.
- FOTO. Märka igapäevast! Märka, et argielu hallus on väga sügavmõtteline ja tähendusrikas.
Pildista estetiseeritud võtmes võõrandunud urbaanseid vaikelusid. Pildista subjektiivseid mikronarratiive. Maitsekas must-valge on out, eneseteadlikult lo-fi "polaroidi-stiil" in!
- materjali/formaaditrikid. A la Alice kahanenud/kasvanud asjade maailmas. Hiiglaslik mahasadanud (ja põlenud) lühter. Laev, mis on tehtud riidest. Normaalmõõdust kohutavalt ülepaisutatud tavalised riidenagid, mis täidavad kogu galerii. Tikitud padi, mis võtab enda alla pool boxist jne.
- Ilmselt trendikamad galeriid promosid popikaid dekoratiivobjekte, nt neoontorudest kompositsioone jms. Rõõmsalt meenutan kohe gesamtkunstwerki ja nõukaaegsed keraamikute, tekstiilikunstnike, maalijate, tarbekunstnike jt -kunstnike ühised pingutusi mingi hoone üleüldiseks estetiseerimiseks. Muutun aga kohe jälle kurvaks, sest galeristid on kaasaegsed dekoratiivobjektid oma loomulikust keskkonnast (nt klubid, kultuurikeskused jms) välja rebinud ning valgesse kuupi toppinud. Kus nad lahustvad, hakkkavad mõjuma ülearu pretensioonikalt ja siis juba jõuetult...Siis ma alati mõtlen, et et kunstimaailm (kommertskunstimaailm siis eriti) on nii kohutavalt jõuetu ja ajast maha jäänud suhtumisega võrreldes muude meelelahutusvaldkondadega. Ikka üritab asju enda formaati toppida, kuigi need objektid elavad juba ammu oma elu kuskil paralleelmaailmas. Väga hästi elavad. Miks peaks üritama seda "kunsti" alla suruda? Miks peab asju tänavalt galeriisse tassima? Ainult pedagoogiline ja rahvavalgustuslik missioon kõike ka välja ei vabanda.
messivaade
Sarah Ortmeyer O Tannenbaum, 08.
hiljaksjäänud itaallased, kes alles seavad end üles
on alles hommik, külastajaid pole veel ja galeristid igavlevad
Ibid galerii box
nimega "Permanentne vaataja", st noormees sinises oli samal kujul nähtav ka foto pealt ja nii ta need neli päeva seal seisis lives ka.
kassipadi
Berta Fischer
tehno-interjöör
Jennifer & Kevin McCoy, Scary Things I, 06. Sellest mikromaailmast päris üksikud sõnad jooksid kõrval videoprojektsioonilt, moodustades kokku veidraid lauseid.
Paar stiilinäidet ka Artville`lt, mis tundus lootustandvam, kuna a) kuulutas, et on kunstnikele b) asustas terve vana kortermaja – paindlikum formaat ja lisaks suhtume me kõik ju positiivse eelarvamusega korternäitustesse. Kahjuks see, mida näha sai, kõikus skaalal kahtlane-väga kahtlane-piindlik.
Kilekottidest tuulelohed-inimesed. Vt ka kollased kilejukud, kes hullude päevade ajal stockmani katusel tõmblevad. Päeval veeti neid mööda Berliini ringi.
Preview, mis oli mõeldud alles tõusva ja noore kunsti messina, erines Art Forumist kui totaalsest etableerumiskeskusest ainult selleläbi, et oli natuke trendikamalt kujundatud (tehasemeeleolu), töödes esines rohkem neoonvärvi ja rohkem oli käsitööd a la tikitud sõnumeid stiilis "vanaema veimevakast". Innovatiivne ja piire ületav käsitöölisus on üldse YLÖS.
Preview saalivaade
Bernhard Bischoff & Partner galerii valikust tupsutöö
Üks vaimukamaid nähtud töid - kuna need igavesti käpaga head õnne viibutavad kassikesed olid pandud pokaalitornidest erinevatele kaugustele, siis tekkis kokku nende kõlksumisest helikunst. Dieter Lutsch, Sound of Fortune, 08
Gudrun Hasle
Al Masson
Fred galeriist
Karsten Konrad
vahusammas ja selle publik Stederfreundi galeriiboxis
Vastukaaluks linnas valitsevatele müügimeeleoludele oli nt KW tootnud ühiskonna ja disaster kapitalismi kriitilise näituse „Suletud ühiskonnad“, mis lahkas ennekõike vanglate (erilise rõhuga Guantanamol) problemaatikat. Lahkama on tegelikult vale sõna, näitus lihtsalt esitas andmeid, mis selle publiku jaoks, kes KWsse üldse satub, ei ole ilmselt enam mingiks uudiseks – vanglad ja kogu turvasüsteemi kasvamine kõige tulutoovamaks äriks USAs, sellesse masinavärki sattumise juhuslikkus ja julm suvalisus jne. Korporatiivne äri vs täielikult pisendatud üksikindiviid, kes on süsteemi ees võimetu a la Kafka „Protsessis“. Näitusel püüti siis selle üksikisiku NÄGU näidata, suunata tähelepanuluup rohujuuretasandile jne.
kirjutas ja pildistas Maarin
Tellimine:
Postitused (Atom)
