esmaspäev, november 17, 2008

Sinu valik - kas Linnateater või Kultuurikatel!

Härra Tallinna Linnapea palub linnakodanike abi - nüüd on just SINUL võimalus otsustada, kellele eraldatakse rahaline süst - kas Tallinna Linnateatrile või Kultuurikatalale!

Nagu mismõttes?!


Kultuur on majanduselanguse tingimustes ebapopulaarne kõneteema, ja seega on siis Eesti poliitikud otsustanud, et keegi võiks musta töö nende eest ära teha. Loe: kultuuriinimesed võiksid omavahel asjad ära klaarida ja siis jääks tõesti üle ainult mugavalt paberile alla kirjutada.

Mind ajab marru peamiselt kaks punkti:
a) kui panna omavahel rahva valikul vastamisi alles tegevust sisseseadev, Eesti kontekstis uut mudelit juurutada püüdev Kultuurikatel ja masside lemmik Linnateater - siis vabandage, aga see ei ole aus võitlus! Olles paar päeva tagasi kuulanud raadiost intervjuud Linnateatri juhiga, kes kinnitas, et nad saavad hakkama, siis ma tõesti usun, et nad saavadki hakkama. Sest kui on kultuuriliik, mida Eesti rahvas on valmis ka rasketel aegadel toetama, siis on see kahtlemata teater. Mina ei käi teatris ja kui kõrvale jätta minu isiklikud kultuuritarbimise maitseeelistused, siis ei käi ma seal ka sellepärast, et ma ei jaksa maksta piletiraha 275.- per face. Linnateatr on juba oma piletihindu tõstnud ja vaatamata sellele publik käib.
Kultuurikatla näol, teiselt poolt, on tegemist kodanikualgatusega, ning selliste initsiatiivide toetamine peaks olema Eesti kultuurimaastiku mitmekesisuse huvides mõnes mõttes iseenesestmõistetav, kuna on selge, et nad vajavad algatamiseks oma non-profit profiili juures mingit tuge (ja ma ei räägi siinkohal ainult toetuste küljes rippumisest, Katlal on ka omafinantseeringu osa läbi mõledud, me räägime siin ikkagi jaluleaitamisest). Kui aga absoluutselt igal skriiningul, prestentasioonil ja ümarlaual, mida seal korraldatakde, oleks per face 275.- pilet ja inimesed käiksid seal ikkagi, siis ma usun, et ka Kultuurikatel oleks end avalikkuse silmis palju tugevamini kehtestanud ja tal oleksid palju tugevad shansid leida antud võrguleheküljel endale toetajaid.

b) MISMÕTTES ÜLDSE pannakse kultuuriinstitutsioonid omavahel kaklema, astutakse ise samm tagasi ja vaadatakse lihtsalt pealt, kuidas veri lendab? Täpselt sama skeemi järgib praegu ka minister Lukas, kes laseb Tallinna Ülikoolil ja Eesti Kunstiakadeemial omavahel laua taga kakelda selgeks, kummale eurorahasid eraldada. Kui koolid omavahel kokkuleppele ei jõua (EKA oleks valmis pakkuma oma uue katuse all ka kohta Balti Filmi- ja Meediakolledzhile, rektor Raud on sellele aga abs vastu ning soovib ehitada omale Kunstide Instituuti vms osakonda), siis ei saa raha kumbki. Ja minister Lukas magab ilmselt rahulikult nagu lapsuke, sest MIDA TA IKKA TEHA SAAKS, tema pole ju süüdi kui need kultuuriinimsed sellised pujäänid on ja üldse kokkuleppele ei jõua. Ilmselt ka Savisaar magab rahulikult, sest tema on teinud avaliku pöördumise, ehitanud üles spetsiaalse kodulehekülje, pesnud oma käed puhtaks, ja rahvas, see demokraatia tõeline kandja valigu nüüd!

Ja mis meile siis jääb? Peale vusside poliitikute, kes oma käsi ei taha määrida (sest millegipärast on ikkagi levinud arvamus, et kultuur on kind of tähtis...) on meil veel populistik presidendipaar, kes trügib keset lugu baaris Juuksur lavale, et katkestada kontsert ning teha imal enesekehtestus ja hüpata kaela-patsutada õlale parajasti soolokontserti andvale artistile. Minu meelest parasjagu toimuvate protsesside valguses päris hea kommentaar sellele, kuidas tüübid, kes otsustavad lõppkokkuvõttes Eesti kultuuri arengu üle, kultuuri siis suhtuvad.

Niisiis, see lehekülge: http://www.sinuvalik2011.eu/
Muide, kohe tekib ka isiklik dilemma: kui olla põhimõtteliselt sellise vastandumise vastu, ja põhimõtteliselt mitte osaleda, siis on suht tõenäoline, et rahvas valib Linnateatri ja omaalgatuslik kultuur jääb ikkagi toetuseta (mida ta tõenäoliselt oleks jäänud ka Savisaare enda otsustusega, aga ilmselt oli talle piisavalt palju suudetud siiski peale käia, et meil on vaja ka teistsugust kultuuriloomise mudelit toetada, et ta ei saanud nii lihtsalt Katelt välja jätta). Ühesõnaga, mina valisin Katla ja kokkuvõttes toetasin siis seda nõmedat skeemi. Aga kui mittevalida, siis kokkuvõttes ei muutu ka mitte midagi...

Maarin

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vene muinasjutt / lasteaias räägiti


Tulid sakslased külla, võtsid hulga mehi kinni, et need teistele hoiatuseks mahalaskmisele viia. Üks eideke hirmsasti nutab. Temal mõlemad pojad olid sattunufd hukatavate hulka. Aga Saksa komandör oli hea südamega mees. Ütles siis eidekesele, et olgu babushka, ei võta me sult mõlemat poega, las siis pealegi üks jääda sulle vanaduspäevadele toeks. Aga sa vali välja, kumma poja me ellu jätame.

Anonüümne ütles ...

On veel ka variant C: meedianõunikud soovitasid Savisaarele - alusta oma isiklikku valimiskampaaniat ilusa, värvilise ja interaktiivse pseudodemokraatia-peibutisega. Kogu selle lehe eesmärk on ju jätta lehekülalistele mulje, et neil on otsustusõigus. Kusagil mujal juba viidati sellele, et küsitlus sarnanab kunagisele "Kas vabadussammas peaks tulema Harjumäele või mujale" -uuringule. Sotsioloogid naeravad ennast herneks ilmselt as we speak. Aga ise ei tea, kas nutta või naerda. Jube.

Terv,
Trlp

maarin ütles ...

ma ei tea, mul lõi ikka kaane täiesti pealt ära, kui seda lugesin. muidugi on see KOV valmiste eelkäik, aga lihtsalt kogu see suhtumine - mitte nutta või naerda, vaid karjuda tahaks - mis kultuuripoliitikast me räägime?!

Anonüümne ütles ...

Nüüd on selgunud, et oodatud kaklust ei tulnud. Savisaar jäi etendusest ilma. Nüüd on aeg juhtumianalüüsi huvides edasiste käikude kohta märkmeid teha: mis saab edasi? Kui katel tõesti saab häälteenamuse, kas siis ehitataksegi maja valmis või? Või näeme veel u kahekaskümmend eri viisi, kuidas vastutust ja süüd vasakule veeretada, ent ise puhtaks poisiks jääda.