ART FORUMi aegne Berliin

Artishoki akrediteeringuga käisid Maarin ja Elnara külastamas Art Forumi aegset Berliini, kus ca nädala jooksul toimus „täielik hullumaja“, kui kohalikke tsiteerida. Reede õhtul oli näiteks 37 avamist (tavapärane on ca 0-10) üle terve linna ja nagu rändrohutirtsuparv liikus rahvusvaheline kunstimaailm objektilt objektile. Samas muljed on üsna ühte väravasse ja kokkuvõttes tekitas nii suure hulga eelkõige müügiks suunatud kunsti nägemine kiiresti küllastuse, abjektsiooni ja tahtmise põgeneda (masendunult). Seetõttu põhiliselt siis kildudest koosnev pildireportaazh ja mõned isiklikud highlightid.


Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis tuleb tunnistada, et läksime Elnaraga sinna täiesti süütult, kuna kumbki ei olnud varem kunstimessi attendinud. Lisaks poshile artworldile oli lootus näha ka lihtsalt head kaasaegset kunsti, kuna AF paneb kogu ülejäänud Berliini kunstielu kihama ning oma etteasted teevad nii for- kui non-profit kunstiinstitutsioonid. Samasse aega oli näiteks rihitud ka Berliini ajutise Kunsthalle avamine Muusemisaarel (tähendustest laetud asukoht, eks ole), kus sai väljaspool näha Gerwald Rockenschaub´i pilvi (jah, tõesti, need pikslised on PILVED mis õhutavad Wittgensteini tsitaadi kiuste siiski unistama) ja sees Candice Breitz`i lõputuid ekraane gruupidest, kes igaüks eraldi, kuid kokkuvõttes sünkroonis oma lemmikpoptähe loomingut esitasid. Väljapanek mõjuski nii ettearvatvalt kui see kõlab: peale ekshibitsionismi ja küsimuste a la iidoli-fänni passiivne/aktiivne suhe ja rollijaotus midagi muud pinnale ei jäänudki. Tehnilise teostuse eest tuleb muidugi au anda – kaheks aastaks ehitatud kuubik mõjub soliidsemalt kui enamik kaasajal ehitatud igavikulise perspektiiviga kunstitempleid. Money talks.



Art Forum ise püüdis siis viimaste aastate messitrende järgides lisada oma müügilikkusele ka mingit lisaväärtust ja rõhuda rohkem endale kui kaasaegse kunsti ekspertide kokkusaamiskohale. Messi kamuflaažitakse juba aastaid väikeste ümarlaudade sarjaga ning lisaks toimub kureeritud kunstinäitus – sel aastal „noore tõusva tähe“ Hans-Jürgen Hafneri kureeritud „Erinevus, mis erinevus?“. Viimane oligi kõige AFi kõige meeldejäävam rosin ja eelkõige oma mängulise ülesehituse poolest – kuraatorivalik oli hajutatud galeriiboxidesse ning asjaolust, et antud töö kuulub hoopis eraldi komplekti, andis märku vaid delikaatne silt. Näitus tõstatas juba oma kohaloleku kaudu eelkõige küsimusi kunsti väliste tunnuste järgi klassifitseerimise kohta (müügi- ja mittemüügikunstiks). Kuigi selline ülesehitud ühelt poolt hajutas kuraatorinäituse ilmselget külgepoogituse-maiku (ja sundis terve messi läbivaatama, et töid üles leida), siis teiselt poolt saagis ta oma ambivalentse enesepositsioneeringuga ka oksa, millel ise istus ehk siis kunstimessi spetsiifikat. Kokkuvõttes nutikas kuraator, kes ei allunud lihtsalt etteantud formaadi diktaadile, vaid suutis selle ülemängida.

Vadim Zakharov, näited seeriast "Vene portselan"


Aga ärgem kaotagem fookust ehk lühikokkuvõte teemal "mis siis müüb":
- suureformaadilised poolabstraktsed - poolfiguratiivsed maalid. Badpaintinglikuks võtmes. Porised toonid.
- FOTO. Märka igapäevast! Märka, et argielu hallus on väga sügavmõtteline ja tähendusrikas.
Pildista estetiseeritud võtmes võõrandunud urbaanseid vaikelusid. Pildista subjektiivseid mikronarratiive. Maitsekas must-valge on out, eneseteadlikult lo-fi "polaroidi-stiil" in!
- materjali/formaaditrikid. A la Alice kahanenud/kasvanud asjade maailmas. Hiiglaslik mahasadanud (ja põlenud) lühter. Laev, mis on tehtud riidest. Normaalmõõdust kohutavalt ülepaisutatud tavalised riidenagid, mis täidavad kogu galerii. Tikitud padi, mis võtab enda alla pool boxist jne.
- Ilmselt trendikamad galeriid promosid popikaid dekoratiivobjekte, nt neoontorudest kompositsioone jms. Rõõmsalt meenutan kohe gesamtkunstwerki ja nõukaaegsed keraamikute, tekstiilikunstnike, maalijate, tarbekunstnike jt -kunstnike ühised pingutusi mingi hoone üleüldiseks estetiseerimiseks. Muutun aga kohe jälle kurvaks, sest galeristid on kaasaegsed dekoratiivobjektid oma loomulikust keskkonnast (nt klubid, kultuurikeskused jms) välja rebinud ning valgesse kuupi toppinud. Kus nad lahustvad, hakkkavad mõjuma ülearu pretensioonikalt ja siis juba jõuetult...Siis ma alati mõtlen, et et kunstimaailm (kommertskunstimaailm siis eriti) on nii kohutavalt jõuetu ja ajast maha jäänud suhtumisega võrreldes muude meelelahutusvaldkondadega. Ikka üritab asju enda formaati toppida, kuigi need objektid elavad juba ammu oma elu kuskil paralleelmaailmas. Väga hästi elavad. Miks peaks üritama seda "kunsti" alla suruda? Miks peab asju tänavalt galeriisse tassima? Ainult pedagoogiline ja rahvavalgustuslik missioon kõike ka välja ei vabanda.

messivaade

Sarah Ortmeyer O Tannenbaum, 08.

hiljaksjäänud itaallased, kes alles seavad end üles

on alles hommik, külastajaid pole veel ja galeristid igavlevad

Ibid galerii box

nimega "Permanentne vaataja", st noormees sinises oli samal kujul nähtav ka foto pealt ja nii ta need neli päeva seal seisis lives ka.

kassipadi
Berta Fischer
tehno-interjöör
Jennifer & Kevin McCoy, Scary Things I, 06. Sellest mikromaailmast päris üksikud sõnad jooksid kõrval videoprojektsioonilt, moodustades kokku veidraid lauseid.

Paar stiilinäidet ka Artville`lt, mis tundus lootustandvam, kuna a) kuulutas, et on kunstnikele b) asustas terve vana kortermaja – paindlikum formaat ja lisaks suhtume me kõik ju positiivse eelarvamusega korternäitustesse. Kahjuks see, mida näha sai, kõikus skaalal kahtlane-väga kahtlane-piindlik.
Kilekottidest tuulelohed-inimesed. Vt ka kollased kilejukud, kes hullude päevade ajal stockmani katusel tõmblevad. Päeval veeti neid mööda Berliini ringi.



Preview, mis oli mõeldud alles tõusva ja noore kunsti messina, erines Art Forumist kui totaalsest etableerumiskeskusest ainult selleläbi, et oli natuke trendikamalt kujundatud (tehasemeeleolu), töödes esines rohkem neoonvärvi ja rohkem oli käsitööd a la tikitud sõnumeid stiilis "vanaema veimevakast". Innovatiivne ja piire ületav käsitöölisus on üldse YLÖS.


Preview saalivaade
Bernhard Bischoff & Partner galerii valikust tupsutöö

Üks vaimukamaid nähtud töid - kuna need igavesti käpaga head õnne viibutavad kassikesed olid pandud pokaalitornidest erinevatele kaugustele, siis tekkis kokku nende kõlksumisest helikunst. Dieter Lutsch, Sound of Fortune, 08

Gudrun Hasle
Al Masson
Fred galeriist

Karsten Konrad
vahusammas ja selle publik Stederfreundi galeriiboxis

Vastukaaluks linnas valitsevatele müügimeeleoludele oli nt KW tootnud ühiskonna ja disaster kapitalismi kriitilise näituse „Suletud ühiskonnad“, mis lahkas ennekõike vanglate (erilise rõhuga Guantanamol) problemaatikat. Lahkama on tegelikult vale sõna, näitus lihtsalt esitas andmeid, mis selle publiku jaoks, kes KWsse üldse satub, ei ole ilmselt enam mingiks uudiseks – vanglad ja kogu turvasüsteemi kasvamine kõige tulutoovamaks äriks USAs, sellesse masinavärki sattumise juhuslikkus ja julm suvalisus jne. Korporatiivne äri vs täielikult pisendatud üksikindiviid, kes on süsteemi ees võimetu a la Kafka „Protsessis“. Näitusel püüti siis selle üksikisiku NÄGU näidata, suunata tähelepanuluup rohujuuretasandile jne.

kirjutas ja pildistas Maarin