VANA SILMAVAEVAJA TAGASITULEK

Kaljo Põllu „Abstraktsuse mõtestamine“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 9. detsember 2008 – 9. jaanuar 2009




Eesti kunstiajaloo üks suuremaid uuendajaid ja põhimõttemehi Kaljo Põllu on üle hulga aja jälle Tartus – linnas, kus ta enam kui 40 aastat tagasi pioneeri ja skaudi staatuse enda peale ju võttis. Aga seeon tõesti juba ajalugu...
Kuid, hmm, läheme siis veidi rohkem kui 42 aastat tagasi. 24. juunil 1966 Edasis ilmus Niina Raidi artikkel “Kaheteistkümnes, üsnagi meeldiv kohtumine”, kus ta käsitleb 1966. aasta Tartu kevadnäitust ja Põllu kohta kirjutab: “Kunstnik aga hülgab kõik elava ja esineb hoopis range mustvalge ornamentikaga (“Struktuur”, “Kosmpositsioon”, “Tasakaal”).” Kultuurilehes "Sirp & Vasar " ilmus samal päeval Eve Pihlaku artikkel “Kevadnäitus Tartus”, Põllu tööde kohta on kirjas : "Juba tööde nimetused Struktuur", "Tasakaal", jne räägivad nende puhtdekoratiivsest optilisest eesmärgist. Neid omalaadsete katsetena vaadeldes kipuvad nad siiski jääma veid lihtsustatuks ja sisemiselt pingelt lõdvapoolseks." Põllu esines mõni kuu hiljem ka legendaarsel noorte kunstnike näitusel Tallinna Kunstihoones, mille peale Leo Gens 30. septembril Rahva Hääles ägestus: “Me ei tohi rahulikult pealt vaadata, kuidas näiteks äsja instituudi lõpetanud andekas noor kunstnik K. Põllu esitab näitusele “op-art” harjutusi “a+a” ja “a+b”. Need on iseenesest efektsed mänguasjad, samas tähendab see loobumist realistlikust vormisüsteemist.”
Nonoh, vanahärra Põllu, või efektsed mänguasjad. „Abstraktuse mõtestamine“ koosneb 21 abstraktsest, värvikirevast, enamasti rõõmsameelsest aga ka sageli sigrimigrist maalist. Aga Põllu pole kunagi silmarõõmumees, vastupidi, ta ju pigem vana silmavaevaja (kui ta just meie mõtlemisega tegelevat ajupoolkera ei piina). Nii et ärge lootkegi, et nii vaid pallikestega piirduda saate.
Maalide kohal on kaks punkti või kriipsu. Neid vaadates tuleb silmad kõõrdi ja punktid omavahel kokku ajada. Ja siis püüda vaadata maali. Ja siis kui te olete püüdnud seda seisu suure vaevaga hoida, saate näha...imeilusat ruumilist maailma, kus hõljuvad igasugu kujundid, olendid, tarindid. Kuni teil pea sumisema hakkab ja silmalihased valutama.
Kaljo Põllu pole Kaljo Põllu, kui ta poleks Eestis mingis asjas esimene. Ei mäleta, et stereopretensiooniga maale keegi siin varem teinud oleks. Aga maailmas muidugi on see tehnika juba 30 aastat vana – seda saame teada näitusel rippuvast suurest Kaljo Põllu artiklist. Christopher Tyler leiutas selle kui arvutiga toodetud nähtuse (mis popkultuuris üsna levinud), AGA šveitslane Alfon Schilling olevat selle mitu aastat varem leiutanud paljalt maalikunstniku loominguna. Nii et inimaju siiski lõi tookord arvutit (noh, tegelikult teeb ta seda ka tänapäeval, kui just males nad ei võistle).
Kas Kaljo Põllu vajas oma näituse tegemiseks arvutit, pole teada. Igatahes silmade ja aju koostööd elik süvenemist on tema piltide vaatamiseks ikkagi vaja. Leo Gens ehk ütleks ka nüüd, et efektsed mänguasjad aga noh, Lastekunstikooli galerii ja miks mitte. Niikuinii „normaalne“ täiskasvanud inimene tänapäeval moodsat kunsti ei vaata, jõllitagu siis tema vaimsele tasemele vastavaid lelusid.

MARGUS KIIS