Reede, detsember 26, 2008

Spetsiaalnäitus Kunstikonteineris


Üks tuttav arhitekt võrdles hiljuti Kultuuritehase kehandi orgaanilist arenemist Kevin Costneri suurejoonelise kassaflopi "Veemaailmaga", kus ökokatastroofijärgne inimkond oli kohanenud uute oludega vanasid ressursse võimalikult suures mahus taaskasutades. Pidin nentima, et tõepoolest võib Polymeri uusarhitektuuris leida hulganisti sarnaseid jooni Suur-Sõjamäe aiandusagulitega. Mõlemas on entusiastid oma elamised kokku klopsinud peamiselt leitud materjalide ja rikkaliku fantaasia varal. Suurim erinevus on, et enamasti on tehase iseehitajatel visuaalkultuuriga seonduv kõrgharidus ja eeldatavasti kajastab seda mõningal määral ka lõpptulemus.

Vernakulaarkultuur on minu suur nõrkus ja see mind Kultuuritehase juures kõige rohkem köidabki. Pole ime, et sel aastal oli Kultuuritehase Festivali üheks peamiseks toetajaks Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital. Polymer on näide rahvakultuurist, milletaolist teist Eestis naljalt ei kohta. Siin on leidnud koha inimesed, kes võiksid ehitada kamina ainult selleks, et selle taha salakäik teha ja kelle jaoks ei oleks probleem paneelmajatagusele murulapile bareljeefi ja toimiva purskkaevuga suitsuahi ehitada. Kummagi kohta ei saa väita, et need meil majas olemas oleksid. See-eest on rohkesti muid kodukaunistusnippe.

Selleks augustiks tegime festivali raames valmis oma katuseaia, mis oli otsapidi seotud Linnalabori linnaaianduse projektiga. Neilt laenasime ka festivali jaoks apokalüpsisejärgse aja järgi lõhnava diviisi - kõdub, kasvab, õitseb. Alguses kaunite lilledega ja nüüdseks juba mitu kuud sügistalviselt kolletuv aed lõi ühe hooga asfaltplatsile uue mõõtmega avaliku ruumi ja muutis kohmetu ja laguneva tehasehoone vaatemänguliseks.

Pärast nelja-viit aastat tegutsemist on tehas nii kaugele jõudnud, et ateljeeboksid on enamvähem valmis ja isetegemisrõõm hakkab tubadest välja jõudma. Ja sellest ma tahtsingi kirjutada. Viimase aasta jooksul on see rõõm tänavale jõudnud ja oma erilise panuse on sellesse andnud Ernest Truely tudengite poolt teostatud ruumiinstallatsioonide seeria, mille dokumentatsiooni võib näha NG Kunstikonteineris näitusel "Special Exhibition". Ja originaalid on muidugi hoovi pealt kohe võtta.

Karin Link ja Helen Unt teostasid viiemeetrise langusega vabaõhukiige, mis toimib väga edukalt liiklusreguleerijana. Kiik lõikas kiirelt majaliste seas loorbereid ja kui anda välja Aasta Parenduse tiitel, annaks mina oma hääle selle projekti kasuks. Näituse raames on galeriiruumi lakke pandud rippuma minikiik originaalist vaid kümnekonna meetri kaugusele, mis tekitab mõnusa topeldatud reaalsusefekti.

Teine huvitav töö on Ralf Rammulilt, kes võttis käsile Polymeri hoovil asuva mahajäetud kaubiku ja valas sellel välja kogu oma neoonilembuse. Pärast lasi sõbral aknad sisse peksta, et kodukaunistusliikumine liiga ilmalaks ei läheks.

Siseruumides tegi Šveitsist pärit NG akadeemia tudeng Léa Girardin poeetilise valgusinstallatsiooni trepil ja Liina Jäger & Kristi Kukk poeetilise, kuid äärmiselt ebapraktilise installatsiooni värviliste niitidega, mis pimeduse jõudude poolt oli juba järgmiseks päikesetõusuks ära hakitud.

Küll Tim Davise antud kursuse raames, aga haakuv ja samavõrd tore on Epp Kubu ja Eva Labotkini "1234-FINISH" - absurdihuumorit jooksutav sprindirada katuselt tänavale.

"Special Exhibition" näitusel on näha ka Ernest Truely ühe teise kursuse tööd, mis tegelevad karakterloomega reaalsetes ja virtuaalsetes suhtlussituatsioonides, kuid oma visandlikkuses ja lõpule viimata mõttearendusega jäävad need ruumiinstallatsioonidele alla. Lisaks on püsivatel ruumiinstallatsioonidel eelis anda visuaalseid stiimuleid kauem kui lihtsalt performatiivsel aktil. Ja Polymeri-laadses kohas leiavad need stiimulid loodetavasti sobiva vastukaja.

Umbes aasta tagasi tegid Edith Karlson ja Jass Kaselaan Diletantide Avangardi jaoks ruumiinstallatsiooni "Üksmeel". Suurte pruntis huulte ja suure nokuga šokolaadikarva meesnaine oma kolme plinkiva ajuga oli selle peo visuaalne nael. Urmas Viik ütles kunagi, et Polymeri suur potentsiaal on noored, kes käivad siin üritustel. Nad tulevad valmisolekuga tarbida kultuuri viisil, mis neile on mugav - väljaspool galeriikrampi. Võin julgelt väita, et see plinkiva ajuga maailmaharmooniale ja ürgprimitiivsele üksteisemõistmisele apelleeriv hermafrodiit ütles oma sõnumi tunduvalt suuremale publikule kui enamus kunstigaleriides toimuvad näitused seda teha saavad. Iseasi, kuidas kunstnik on rahul puhta autonoomse ruumi kaoga pidude kaootilises ja kontrollimatus keskkonnas.

Samas ei tohiks üks rahvalembene kunstnik sellest väga hoolidagi.

Martin Rünk













Kommentaare ei ole: