USA näitusepäevik, vol 2 - New York

---> MoMA, PS1, New Museum, Guggenheim, Point B --->





* MoMA - vabandust, aga ma ei suutnud seal tänu rahvamassidele absoluutselt olla. Tabas kombinaadi tunne ja seega ma põgenesin sealt kiiresti (tundsin end oma vähese vastupidavuse pärast natuke pahasti, ikkagi MoMA ju...). Jaksasin tungida ainult ühele pisikesele näitusele "Looking at Music" (60/70ndate meediakunstist, muusika ja kujutava kunsti ristumistest), aga vaatamata potensiaalselt huvitavale teemapüstitusele, ei selgunud sellest kahest toast midagi rabalt uut (oleks tahtnud tõesti huviga lugeda kuraatori uurimust juurde, agakõik saatetekstid olid väga sissejuhatvad). Muidugi on tore, kui kunstimuuseumid on populaarsed, aga see oli minu intorvertse põhjamaise loomuse jaoks juba üle piiri. Nii ma siis peakski vist ütlema, et olen käinud NYs, aga pole tegelikult käinud MoMAs (ja ma sügavalt kahtlen, kas ma sinna üritaks ka tagasi minna). Aga algajatele Karin Laansoo ellujäämis-vihje: seda saabki visiteerida ainult väikeste sutsakute kaupa – tõmbad kopsud õhku täis, teed ühe kiire sukeldumine ja siis välja õhu kätte tagasi. Näitus näituse kaupa.


Pippilottil oli võimas videokahur


Pippiloti Risti ruumiinstallastioon ("Pour Your Body Out") MoMA aatriumis rõhus kontseptsiooni järgi intiimse ruumi loomisele, kus sa saad oma kingakesed jalast ära võtta, ja minna pehmete vaipadega ruumisüdamikku (nn silmaiirisele) lebasklema, olles ümbritsetud värvilise ja kerget sürreaalse mastaapse videokeskkonna poolt. Ideena tore, ja youtube videoklipid MoMA kodulehel näitavad seda ka väga mõjusa totaalse keskkonnana/skulptuurina, kuid päris elus oli ruum pidevalt nii ülerahvastatud, et polnud üldse ohtugi, et sind mingi (tehno)meditatiivsus tabada võiks.

hoov

* PS1 – 1971 eraalgatusena loodud non-profit näitusepaik, 2000 MoMA ülevõetud ja nn kaasaegse kunsti filiaaliks muudetud osa (meilt kollektsioon, teilt eksperimentaalsed kaasaegse kunsti näitused). Vana maja, pikad koridorid, toad täis ühiskonnakriitilist kunsti. Üldiselt jättis valik külmaks, aga jällegi kaks tööd kogu väljapanekust:

Yael Bartana video „Trembling Time“, mis erines tema ülejäänud sotskriitilistest videonäitusest märgatavalt oma poeetilisuse tõttu.

Video oli ülevalt võetud öine kiirteevaade, kus katkematus autovoolus tekib tasapisi error – autod aeglustavad eri hetkedel oma sõitu kuni täieliku peatumiseni, nendest väljuvad inimesed (kogu pilt on selleks hetkeks liikunud täielikku aegluupi) ja – nagu arvata võibki – asutavad mõne hetke pärast autosse tagasi ning taspisi väljub kogu pilt mitmekordsest aeglustusest ning lõputu rivi jätkab oma teed.

Iseenesest ei ole sellises juhtub-ei juhtugi-midagi ikka nagu juhtus-süžees midagi rabavalt uut (meenub näiteks nt Ene-Liis Semperi video praokil uksega). Kuid nendel hetkedel on oma võlu just seetõttu, kui suuta end tagasi hoida ja mitte püüda hakata tõlgendama toimunu tähendust (kindlasti on raske vastu panna ratsionaaliseerivale ja kõike ära seletada püüdvale tungile), saab vabalt nautida nende tähendusrikast mõttetust. Mitte midagi (tähelepanuväärset) ei juhtnud, olgem ausad, ja selles peitubki asja võlu.

Kui mitte hakata seda Bartana videot tõlgendama (tema teise videosid vaadates peaks tõlgendus ilmselt sisaldama midagi näiteks tehnitsistlikuks muutunud ühiskonna kriitikast), jääb kummitama tunne, et sa oled just osa saanud väikesest, casualist äratrippimishetkest. Selliste hetkede tähistamiseks võiks kasutada ka sõna „drive“, tähenduses, et sa lased end mingil meeleolul kanda; eesti keelede raske head vastet leida – kulgemine, kandumine mingi meeleolu harjal. Ka „trippimine“, mis on intensiivsem ja seostub ära kerimise ja ära kammimisega...Ühesõnaga, Bartana oli jäädvustanud väikese koguse maagilist realismi, mis on kättesaadav tasuta meelelahutus igaühele, kui vaid osata potensiaalseid momente ära tunda ning nendega kaasa driveida.

Vt ka meeleharjutused, new age, meelelahutuslik tarbimine, Alice imedemaal

***
Teine ere hetk PS1 väljapanekust oli Olafur Eliassoni kohaspetsiifiline installastioon. Astudes ruumi (ja teades, et seal peaks midagi olema), ei torka samas esimesel hetkel silma mitte midagi. Sa ei lase end aga nii kergelt teelt eksitada ega puhka enne, kui oled sealt mingi sekkumise leidnud. Seekord vaatas see vastu laest – hiiglaslik, kogu saali kattev ümmargune peegel, mis tiirles aeglaselt. Ruum, milles midagi ei olnud, muutus läbi oma peegelduse äkki tähendusrikkaks. Berliinis Künstlerhaus Bethanienis (kus Eliasson oli suvel-sügisel residentuuris) nähtud peegelpoom võiks kuuluda samasse sarja – ruumi paigutatakse pind, mis lõikab sellest tüki välja. Või peegeldab selle iseendasse tagasi. Jõuab kohale teadmine, et peeglitagust maailma ei olegi olemas, on ainult igavene kohalolu, olemasoleva maailma peegeldus, kuid juba sedagi on raske taluda...

Nii poomi kui peegelketta ees on abitus seisus eelkõige vaataja – pahaaimamatult ruumi sisenenud, saab temast ekspositsioonipinnal ainuke liikuv kujund, ainuke tähendusrikas osa. Sul ei olegi seal midagi peale iseenda peegelduse vaadata ning you can run but you can`t hide peegelpoom/ketas jälitab sind kõigisse ruumi nurkadesse välja. Ning samas on mõlemad Eliassioni tööd esteetiliselt nii puhtad ja viimistletud, et esialgse teolt-tabatud tunde asemele hiilib vaikselt edevus. Sa hakkad end ise ruumis liikudes silmanurgast peeglist piidlema; vaatad, kuidas peegel lõikab sinust välja täiuslikke tükke (fragmenteerunult on kõik ju nii eriline, nii tähendusrikas!). Nii et long live the peeglifaas!

PS1-s (tükk ümarat äärt ülal märgib peeglit)

leia pildilt peegelpoom. Avamine Künstlerhaus Bethanienis, sept 08

* New Museum, mille koduleht postuleerib missioonina NEW ART NEW IDEAS (eivõiolla!) on üks värskemaid lisandusi NY institutsioonideritta, just hoone mõttes siis. Detsembris 2007 avatud uus hoone jätkas institutsiooni 30 aasta pikkust tegutsemist uue hooga (ja mõjudes viljastavalt ka lähinaabruse galeriikontsentratsioonile). Näitusevalik tundus vaatamata kogu tavalisele jutule "muuseum kui inkubaaotr/laboratoorium/uurimiskeskus jnejne" väga turvaline - üks koostööprojekt mitmete institutsioonide vahel stiilis "tunne oma naabruskonda, kuhu end ehitad", E Peyton (okei, kõik saime juba tema põhilisest naljast aru, maalida kuulsusi casualilt nagu ka oma ilusaid androgüünseid sõpru) jne. Mis aga jäi maja puhul silma, olid hoopis selle omandatud osised - nimelt oli absoluutselt igal näitusepinnal, aga ka trepil, liftil, korruse, kohvikul ja isegi muuseumipoel juures kiri, kellele need kuuluvad. Mitte umbmäärane tänutahvel, kes on panustanud raha maja rajamisse, vaid konkreetselt kellele mis kuulub. Põrgates nende siltidega pidevalt kokku, tekkis sellest palju intrigeerivam rida kui kõik püüdlikult "sotsiaalsed" teosed, mida valges kuubikus muidu esitati. Ühelt poolt on see muidugi päris agressiivne bränding (tegemist on ikkagi USAga, kus kunstimaailm tänu eratoetustele elabki ja sellised sildid ilmselt mingi erand ei ole), kuid samas mõjus see päris hea statementinda. Milleks püüdagi kamuflaažida antud turumajanduslikke suhteid ja peita neid "muuseumi sõprade klubi" vms kergelt-end-häbeneva sildi taha! Rohkem muuseumit kõigile!

* Guggenheimi muuseum tekitas elamuse just oma arhitektuuri poolest, käesolevad väljapanekud jätsid suht külmaks. Aga arhitektuur on muljetavaldav - orgaaniline, külastajat arvestav, inimmõõduline. Eriti nauditavad on väikesed, praktilised detailid, mis on kõik juba ettemõeldes sisseehitatud a la garderoobis, tualettides jne. Just teeninudsruumides avaldub modernistliku arhitektuuri kogu võlu - kõigele on võrdselt tähelepanu pööratud, kõik detailid on peensusteni läbimõledud.

Guggenheim piilub vaikselt majade vahelt

ajutine tähistaevas Guggenheimi kohal

* Point B - viimase kunstiga seotud kohana külastasime Karin Laansood tema uuel töökohal, residentuuriprogrammis nimega Point B, asukohaga Williamsburgis. Point Bsse kuulub kaheksa eri suurusega stuudiot, ümberehitatuna vanast laohoonest. Visiteerivad nii kunstnikud kui kuraatorid, valitakse välja saabunud taotluste põhjal. Eeldatakse, et (mid-career) kandidaadil endal on juba olemas mingi ettekujutus, mida ta oma New Yorgis veedetud ajaga soovib saavutada ning Point B poolt püütakse talle siis pakkuda võimalikult palju kontaktiloomissituatsioone. Lisaks korraldatakse avatud stuudioid ja näituseid. Praegu haub Point B laienemisplaane.

Pildid Karinilt:

Järgmine peatus - Miami Beach!!

maarin