Miami taevasOlles suutnud ka endale krabada mõned piletid Estraveli muinasjutulisest USA-sooduskampaaniast, ei jäänudki muud üle kui ülejäänud 5500 eestlase kombel jalad selga võtta ning kolmeks nädalaks evakueeruda. Üsna plaaniväliselt jäi aga meie teele ette suurtes kogustes kunsti, ja oleks lihtsalt patt kogu see silmailu teini toomata jätta! Edasipidi siis neli osa (et oleks lihtsam lugeda): eelpeatus Moderna Museetis ---> NY ---> Miami ---> New Orleans! Here we go!
Moderna Museet, mis kindlasti vääriks eraldi reisi, väärib siinkohal eraldi postitust peamiselt kahe töö tõttu, millest esimene kõneall kuulub Alexander Calderile.
Enne kui edasi loete, vaadake linki (kuna pildistada seal ei tohtinud):
http://www.modernamuseet.se/emuseum/code/emuseum.asp?style=Browse¤trecord=13&page=search&profile=objects&searchdesc=calder...&newvalues=1&newstyle=single&newcurrentrecord=16
Niisiis, modernistliku esteetika parimas vaimus tehtud geomeetrilise kompositsiooni osad liikusid pidevalt ettemääratud trajektooril ning see insenertehniline täius oli surutud korrektselt raami, tekitades igavesti iseendas liikuva pildi. Okei, on täiesti arusaadav, mis see töö kunstiajalukku kuulub (elluärganud kujundid, mis defineerivad kompositsiooni pidevalt ümber, luues nõnda tuhandeid pilte üheainsa asemel, OMG).
Aga, mis andis antud teosele vunki juurde aastal 2008, oli hoolikalt konstrueeritud masinavärgi kohtumine proosaliste välismõjudega – vedrud, hoovad, mutrid jms. olid roostetanud ning teos tekitas näitusesaalis oma toimimisega pidevalt võimsat helikunsti . Sügav drone, rütmiline krigin jms lisandused muutsid töö koos selles liikuvate puhtavärviliste geomeetriliste kujunditega üsna hüpnotiseerivaks. Loodusmõjude koostoimel oli tekkinud täiesti uus teos ning Calder liitunud hopsti kõige tänapäevasemate kunstisuundadega!
On üsna huvitav, et selline täiendusega või nö kahest osast koosnev teos on saanud tekkida kunstimuuseumi kontekstis. Museaalsed põhimõtted teoste säilitamise kohta võimalikult algsel kujul on kindlasti andnud endast kõik, et Calderi kujundite liikumine suhtleks vaatajaga samamoodi alates selle loomisest 1934-igavesti. Nii et rangelt võttes on tegemist VEAGA (oi kuidas helikunstnikud seda sõna armastavad!), erroriga süsteemis, konserveerimisalase läbikukkumisega. Õnnelik õnnetus, mismuud.
Muide, väga ägedad ja jõulised on ka Calderi "Neli elementi" (1966) muuseumi ees. Olles harjunud Calderit seostama põhiliselt õrnade tuules heljuvate nö tasakaaluharjutustega, mõjuvad ülielusuurused rauast värvilised kolakad üsna üllatavalt ja ülekaaluliselt oma keskkonna suhtes. Tegemist oleks nagu hiiglaslike veidrate instrumentidega (pakuks näiteks ilmaennustamist), mis loob MM-st mulje kui kummalisest laborist...St lahe on see, et need ei meenuta sulle kohe Kunsti (erinevalt nt Niki de Saint Phalle skulptuuridest sealsamas kõrval, mis kohe tunduvad nii ebapraktilised, et järelikult peab tegemist olema kunstiga).
***
Teine vanameister, kes Modernas üllatas, oli härra Duchamp. Kuigi ma ei ole end kunagi otseselt tema fänniks pidanud, ühegi communityga ei Orkutis ega Facebookis liitunud, tuleb tahes tahtmata talle ikkagi au anda – on uskumatu, kui paljude nähtuste käsitlemise puhul kerkib ajaloopimedusest ikkagi esile tema kuju, kes oma kavala pilguga vaatab alla kõigile lapsukestele, kelle ta sünnitanud on, enamuse neist planeerimatult.
Ühesõnaga, Duchamp oli loodunud teose („Rotoreflier“, 1935), mis nägi välja nagu ehtne tööriist visual disc jockey jaoks. Seinale paigutatud „mängijas“ võis vahetada erinevaid „plaate“ - erinevaid optilisi mustreid, mis käivitamisel hakkasid hüpnotiseerivalt keerlema. Silme ette kerkis kohe dekadentlik ja psühhedeelne tantsupidu (vt ka nt Hukkunud alpinisti hotell), kus rahvast hullutavad droogide, youtube, tantsutüdrukute jms asemel härra Duchampi väljamõeldud optilised mustrid selles visuaalses plaadimängijas! Wow!
Järgmine peatus - New York!
Maarin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar