esmaspäev, veebruar 02, 2009

DE-IKEA



Möödaminnes lehesabast loetud uudis De-Ikea nimelisest näitusest Hop galeriis, mille tarvis rühm disainereid Ikea tooteid ümber kujundas, käivitas mu peas hetkega massiivse mõtteahela. Oo, kui lahe! Ometi on keegi tulnud lihtsale, aga olulisele mõttele. Et oleks ammu aeg võtta seisukoht ja sõna tuhandeid elamisi New Yorki üürikorteritest Joensuu äärelinna eramuteni vallutanud üheülbalise sisustuse suhtes. Kuidas see küll jälle nii läks, et me viskasime just äsja välja oma üleriigiliselt identsed polüesterkapid, aga lubasime oma tuppa asemele kummutid, kapid ja toolid, mis teistes peredes juba seina ääres reas?!




Kurjustasin mõttes ja tõdesin uuesti, et ikka tõesti hea näituseidee. Oleks tahtnud ise selle mõnusa mõtte autor olla... või siis lihtsalt teemas kaasa lüüa. Silme ees jooksid kujutluspildid uuteks funktsionaalseteks objektideks kokku sulatatud plastiktoolidest. Pealispinda puuritud
kodumaisete-rahvuslike mustritega laudadest-toolidest. Pooleks saetud ja nihestatuna kokku pandud kappidest...

Teiseks uudishimusütitajaks oli disaineritekamba loetelu ise. Ojavee, Järg ja Ruumilabor ja muud, kõik korduvalt imestamisväärselt heade disainiideedega meelde jäänud tegelased.

Tol külastamise-pühapäeval ootas Hobusepea tänava Hop galerii toakeses ees lapile rohelisele kunstmurule seatud kompositsioon tekkidest ja patjadest. Oodatud häälekas hõikamine osutus vaikseks tasaseks sosinaks. Oli rahvusmustrilise kandiga täiendatud tekk ja narmastatud tekk. Mõttelt toredad, aga ometi liialt tagasihoidlikud lisandid ja sekkumised, et üheülbastumise probleemi märgatavalt kõnetada.

Tõenäoliselt on päris Ikea üheks edu saladuseks soodsa hinna kõrval hiidkaupluste struktuur, kus teemade kaupa täiesti päris tubade moodi ruumid sisustatud. Neis ringi jalutades tekkiv kellegi toredasse koju sattunu tunne aitab ostusoovide loomisele hästi kaasa. Äkki oleks võinud Hopi näitus külastajatele ka nö osalemisvoimaluse pakkuda? Võimaluse murulapil piknikku
pidada voi teki serva all natuke tukkuda...


Tekst ja pildid Maris Kerge

6 kommentaari:

Heiti ütles ...

Veel on võimalusi: Ikea üheülbalisus tappis loomevõime ja seepärast ka lisandid nii nadid. Või: Ikea tooted on ideaalile nii lähedal, et iga lisand või millegi äravõtmine teeb seda ainult halvemaks. Ning mida Sa hing ikka ühe padjaga teha saaks, et ta parem oleks? Kana udusulgede asemel tibu udusuled? Nelinurkse asemel ... eee ... kolmnurkne?
Muidugi oleks siinkohal anda sõna remixijatele, ning küsida traditsiooniline küsimus: "Mis juhtus?"
Ning lõpuks üks mõte: Eks ole ka Ikea tooted kellegi peas sündinud ning siis paberile pandud. Ilmselt on neid ideid siis mitmed andekad inimesed vaaginud, targad insenerid vaaginud ning lõpuks jõutud sellisele lahendusele, mida me poes näeme. Mida nüüd remixijad neile ütleks? "Näete, tuunisime mingi veits ..."?

maarin ütles ...

well, mul oli hiljuti üks söögilaua-vestlus kellegagi, kes väitis raudkindlalt, et tegijatele endale ei tohiks sõna anda - nende act on final and done. Antud juhul mina taganeksin oma kaitstud positsioonist ja ka ei annaks neile sõna, sest ma isiklikult ka vihkan seda kui lähed ohooga ja siis kohalejõudes tabab sind oh...
...ja kuigi padja OLEMUST on tõesti juba raskem muuta, siis alati saab seda äratundmatuseni kaunistada, trükkida metsikumalt, kamuflaazhida jne.

Heiti ütles ...

mis on viga valgel, linase püüriga padjal :) ? Kuidas saaks seda veel paremaks teha, tõsta tema funktsionaalsust :) ? Lõppude lõpuks on ju see oma nägu, mida me seal 8 tundi vastas hoiame. Ei taha, et värvidega ära mäkerdatakse :)
Kunstnik peaks olema oma loomingu esimene tarbija.

maarin ütles ...

asajdel on ju lisaks funktsionaalsele väärtusele kanda veel ka esteetilised väärtused, või vähemalt võiks see ideaalis nii olla...et midagi, mis on tarbeese näeb ka lahe välja. sest sa näed seda ju esimesena, enne kui kasutama hakkad. less is just less!

mariskerge ütles ...

Kas ei ole mitte nii, et laulu lõpuks oleme ära unustanud, mis need esimese salmi sõnad täpselt olid?! Oot.. ja see loo pealkiri... :) Las ma tuletan meelde - kogu ettevõtmise eesmärk oli ju ometigi jõuda isikupärasuseni. Kohaspetsiifilise disainini. Nii nagu me juba kahesaja meetri pealt saame aru, et lähenev naisterahvas kannab kihnu seelikut, mitte burkat. Kasutuamugavus on igale esemele vaikimisi kohustuslik nii ehk nii. Form follows function nagu nad seda defineerivad. Äkki oli küsimus hoopis selles, et nõnda nagu gravitatsiooni uurimiseks on mõttekas Pisa tornist lasta õuntel alla potsatada, selle asemel, et udusulgi lennutada, võinuks ümberdisainitavad objektid olla midagi muud, kui padjandus?

Heiti ütles ...

Miskipärast on mul tunne, et padi oma lihtsuses ja elegantsuses on esteetiliselt väga nauditav ning igasuguste vidinate või maalingute vms lisamine vähendab tema praktilisust. Kui juba inglisekeelseks läks: don't fix if it ain't broken.