kolmapäev, veebruar 11, 2009

Eneseiroonia või sotsiaalkriitika?

näitusevaade

Maarit Murka näitus “0.43”
Korjaamo kultuuritehases Helsingis 09.01. – 08.02.2009


Ei juhtu just väga tihti, et Eesti kunstnikul toimuks välisriigis isiknäitus. Viimaseid päevi on Helsingi Töölö linnaosas asuva kultuuritehase – endise trammidepoo – galeriis avatud Maarit Murka näitus „0.43“, kus eksponeeritakse kunstniku värsket loomingut. Hiljuti põhjalikult renoveeritud kultuurikeskuse avaras galeriis on üleval Murka kaheksa õlimaali ning videoruumis näidatakse tema nelja videot.

Maarit Murkast on viimase paari aastaga saanud üks populaarsemaid Eesti noori kunstnikke. Murka, kelle fännide hulgas on ka suhteliselt palju kunstikaugeid inimesi, edule on kindlasti kaasa aidanud tema silmatorkavalt kaunis välimus, kuid suureneva soosingu peamiseks põhjuseks on vaieldamatult tema intrigeeriv loominguline tegevus. Murka on põhiliselt tegev maalikunstnikuna, kuid oma praktikas on ta kasutanud ka videokunsti pakutavaid võimalusi. Samuti on ta teinud kontseptuaalse rõhuasetusega projekte („Stalker“).

Korjaamo galeriis eksponeeritava näituse kaalukamaks osaks on galerii peasaalis paiknevad suureformaadilised õlimaalid. Fotorealistliku maalijana tuntud Murka esitleb kaheksat suhteliselt sarnast frontaalse kompositsiooniga autoportreed. Maalid on teostatud erinevate füüsiliste eksperimentide käigus – kunstnik on järjest proovinud tundma õppida inimese meelte toimimist ning täpsemalt seda, kuidas mõjutab mõne konkreetse meele kadumine või kahjustus maalimisprotsessi. Nii on Murka katsetanud maalimist hämaras (nägemine), vaikuses (kuulmine) ja lõhnatus ruumis (lõhnataju). Puutemeele pani ta proovile teostades ühe portree mitte pintsli, vaid sõrmeotstega. Maitsmismeel läks käiku ühe värskelt valminud maali ülelakkumisel. Samuti on Murka alkoholi abil katsetanud oma tasakaalumeelt – lisaks maalile „Tasakaal“, on galerii sissepääsu juures, kus üleval näituse tutvustus ja kunstniku CV, kaks väikeseformaadilist kapa-plaadile prinditud fotot, kus kujutatud kunstnikku politsei alkomeetrisse puhumas. Neist esimene foto „0.43“ sai kogu näituse kontseptsiooni liitvaks teoseks ning viitab kunstniku joobeastmele pärast teadlikku alkoholitarvitamist.

Meelelised eksperimendid, olgu need vähem või rohkem teadlikud, on osa kunstiajaloost ja –praktikast. Olgu alkohol või narkootikumid, teadvusseisundi manipuleerimiseks on neid kasutanud nii staarkunstnikud kui autsaiderid. Murka, olemata staar ega ka autsaider, vaid, ütleme, professionaal, on oma tajuaparaadi proovile pannud täiesti teadliku otsusega. Ta käsitleb erinevaid meeli ja nende seisundeid mitte niivõrd teoste loomise eesmärgil, kuivõrd tajumehhanismide endi paistesse toomise sooviga. Nii on ta korraga asunud kahetisse rolli. Maalijana tunneb Murka vahetult meelte manipulatsiooni, tundes näiteks joobesolekust isegi teatud naudingut. Kõrvaltvaatajana registreerib ta tähelepanekuid hälbivuste ja iseärasuste kohta loomeprotsessi käigus. See, mida Murka eksperimentidest õppis ja teda sai, on lisaks maalidele kui vahetule eksperimendi tulemile, ära toodud ka iga maali kõrval asuval seletuskirjal.

Kuigi Murka näib huviga jälgivat ühiskonnas toimuvat, on tema kunst mitte niivõrd kriitiline kommentaar, kuivõrd isiklik peegeldus. Ta pole toimuva suhtes mitte niivõrd tundlik kuivõrd teadlik. Kuigi oma viimaste aastate töödes on ta käsitlenud nii natsismi, üksikisiku privaatsust kui muid teravaid teemasid, puudub tema teostes eksistentsiaalne äng ja maailmavalu. Murka on suhteliselt enesekeskne ja kohati isegi lõbus. Ta on intellektuaalselt kahtlemata „kohal“, kuid ta ei võta üheselt mõistetavat positsiooni ning talle justkui ei läheks korda see, mida tast seepärast võidakse arvata. Korjaamos eksponeeritavate tajueksperimentide „tulemusi“ vaadates, ja eriti neid saatvaid selgitusi lugedes, tekib tahtmatult tunne, et kunstnik viskab vaataja üle peent nalja. Tundub, et tegemist pole päris eksperimentidega, vaid hoopis teatud tajuprotsesside ja neist kõrvalekaldumiste sildistamisega, markeerimisega, mille tõttu jääb mulje nagu polekski kunstnik reaalsuses neid „katseid“ teostanud. Näiteks on üsna vähe usutav, et kunstnik maalis purjus olekus nii adekvaatse maali nagu seda on „Tasakaal“. Kuigi selle pind on tema teistest töödest ebateravam, ei näe see siiski oluliselt erinev välja. Samas on kõrvalsaalis näidatavatel videotel selgelt näha, et vähemalt maali „Maitse“ lakkus Murka tõepoolest üle.

Murka tajueksperimentide sarja viimane maal kannab nime „Artistic“, mis kujutab tema sõnul kunstniku nö lisameelt – seda, mis eristab loovat isiksust tavalisest inimesest. Ma isiklikult ei näe selle teose puhul muud tõlgendusvarianti kui see, et tegemist on Murka otsese naeruga kunstniku-müüdi üle. Murka näikse tõdevat, et hoolimata sellest, et romantiliste ärklikambri-kunstnike aeg on ammu möödas, käibib avalikkuses ja isegi professionaalses kunstikriitikas ja –ajalookirjutuses tugev arusaam sõltumatust loovnatuurist, kes kõigi ühiskondlike sidemete kiuste pürib puhta eneseväljenduse ja argitegelikkusest rikkumata kunstitõe suunas. Sellise tõlgenduse valguses omandavad ka Murka tajueksperimendid vallatleva mõõtme. Murka justkui püüaks (pseudo-) teaduslike meetoditega kindlaks teha seda, mis teeb kunstnikust kunstniku. Kas see kui loojalt võtta ära kogu tajuvõime teeks temast vähem kunstniku? Miks peab kunstnik olemiseks tingimata mingeid väliseid atribuute või iseloomuomadusi omama?

Murka kunstniku-identiteedi konstrueerimise ja dekonstrueerimise teema on olnud üheks läbivaks jooneks tema loomingus. Mis võiks olla kunstnikule mõnusam kui rääkida iseendast ja näha, et teised naudivad seda? See kunstimaailma ja kunstnike siseringi probleemidega tegelemine kaasaegses kunstis aegajalt mind isiklikult häirib. No kaua sa arutad selle üle, mis roll sul kunstnikuna konkreetsel hetkel ühiskonnas on? Miks arvata, et see ühiskonnale ja vaatajale oluline on, kui sa oma positsiooni püüad mõtestada ja endale rohkem kõlapinda ja tuge leida? Võib-olla võiks kunstnik hoopis ühiskonnast ja selle probleemidest liikvele minna ning vaadata, mida sa ise loojana suudaks panustada. See pole minupoolne üleskutse kunstnike ühiskasulikuks tööks värbamisele, vaid pigem soov, et kunstnikud võiksid senisest enam võtta seisukohti maailmas ja meie igapäevaelus toimuva, mitte enda kui isiksuse ja selle rolli kohta. Samas võib muidugi vastu väita seda, et ega kunstnik ei saakski millestki/kellestki muust kui iseendast rääkida. Loomingu subjektiivsus on alati vahetu, ükski teos pole objektiivne kommentaar. Ka Murka maalide puhul on tunda tugevat eneseimetlust ja eksponeerimissoovi, (sotsiaal-) kriitilisest teravusest jääb vajaka.

Näitusel „0.43“ eksponeeritud videod haakuvad tervikkontseptsiooniga minu arvates ainult osaliselt. Kuigi „Viieminutiline käepigistus“, kus kaks meest peavad viie minuti jooksul teostama ühe käepigistuse, on tabav kommentaar mehaanilise (stopper) ja bioloogilise (inimene) kella erinevusele, ei näe ma sellel sügavamat sidet eelpoolkäsitletud kunstniku identiteedi ega kunstniku ühiskondliku rolli teemaga. „Musta huumori“ nime kandev lühivideo on mingi nali Malevitši teemal, aga selle kontekst jäi mulle samuti tabamatuks. See-eest „Maitse“ ja „Maitse II“, mis kujutasid tajueksperimentide käigus teostatud maalide valmimisprotsessi – konkreetsemalt seda, kuidas Murka lakkus oma värsket õlimaali – oli huvitav ja intiimne, isegi erutav sissevaade kunstniku ja tema valmiva lõuendi psühhosomaatilisse lahutamatusse. Taolise vahetu füüsise ja loomeakti pakatavus pole maali pelgal visuaalsel hindamisel tajutav. Videote kohta veel niipalju, et esimest korda neid nähes oli pildikahur fookusest väljas. Sellisel moel meeldisid need mulle oluliselt rohkem kui teistkordsel, fokuseeritud vaatlusel. Pildi ebamäärasus ja hägusus muutsid Murka videod abstraktsemaks ning sellest tulenev distants võimaldas mitmekesisemaid tõlgendusvõimalusi kui fokuseeritud tegevuse esitlus.

Murka on kunsti tegemist kirjeldanud kui eksperimentaalset katsetamist ümbritseva keskkonnaga, mille käigus peab ta oluliseks enda piiride proovile panemist. Pretensioonikana kõlav lause saab Murka teoseid vahetult kogedes oodatust erineva tähenduse. Tema näol pole tegemist sotsiaalkriitilise radikalismi ega indiviidi-keskse fanatismiga, vaid muheda (enese-) irooniaga. Sellega ei taha ma öelda, et Murka viimatine looming oleks ainult fun ja pinnapealne eneseimetluses. Pigem on tegemist kunstiga, mis peegeldab teadlikku, kuid elutervest huumorist pakatavat suhtumist ümbritsevasse, ahistusest känguvasse ja rahutusse maailma.

Kõik näitusel „0.43“ eksponeeritud teosed on üleval Maarit Murka kodulehel: www.murka.ee

Carl-Dag Lige
Helsingis,
06.02.2009


teine

kolmas

kuues


alkomeeter

(pildid saatis M Murka isiklikult, tänud!)

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tänan ülevaatliku ning vahetu kunstiemotsiooni eest. Olete tõesti hästi suutnud kõik elava ja olulise kirjakeeles veenvalt välja tuua.
Tundub et Murka kohati ekstreemsustesse kalduv must huumor ning enese ja (kunsti) ühiskonna kriitika, lubab tal luua huvitavaid ja emotsionaalseid teoseid.
K

Eva ütles ...

Ka mina tänan väga ülevaatliku ja hästi kirjutatud kriitika eest.

cd ütles ...

Aitäh vastukaja eest!
Terviseid!

cdl

Jarmo K ütles ...

kena, carl, kena (:

muide, otselink videotele: http://www.youtube.com/user/maaritmurka