...eestlane olla...

Moeväljapanek „ Eestlane olla...“ Hobusepea galeriis

Näituse kuraator on Anu Hint ja näitusel osalevad Mari Aakre, Diana Denissova, Anu Hint, Lilli Jahilo, Zoja Järg, Monika Kisand, Liivia Leškin, Tiiu Liiv, Anne Metsis, Astra Mõistlik, Juta Piirlaid ja Marin Sild.

Lasnamäe paeserval kuulsaks lauldud loo pealkirjafragmenti näituse nimeks laenates teeb kuraator Anu Hint oma ambitsiooni/plaani pikemata selgeks.

Sama rutiinselt nagu detsembri lõpu lähenedes uue hooaja lubadusi märkmikesse tulpadesse seatakse, saabub veebruari paiku hetk, kus eestlase identiteet uuesti selgeks püütakse rääkida. Uuritakse toitu. Mõeldakse keelt. Loetakse ajalugu. Reastatakse kangelasi. Antud väljapaneku saatetekst ütleb fookusteemadeks rahvarõivad ja vanasõnad.





Vist oli see Signe Kivi, kes kunagi moodsaks õhtukleidiks mähitud triibukangas presidendi vastuvõtule ilmudes kõik moeloojad - huvilised esmakordselt üles äratas. Et meie oma maavillane rahvarõivas võib olla glämm. Parem hilja, kui mitte kedagi. Signe saatuslikust etteastest alates /see oli ju tema, eksole/ on temaatilisi katsetusi teinud kõik endast lugu pidavad rõivadisainerid. Eriti suurejooneliselt ja šikilt ju alles äsja Aldo Järvsoo.

Tegelikult on glamuurist tähtsam idee, et rahvarõivas ei pea olema museaal. Muutumatu ja surnud nagu ladina keel, mida peaaegu üksnes ravimietikettide pealkirjastamiseks meelde tuletatakse. Unustanud toonase artikli „pealiini“ meenub mulle Lorenzo Cañás Bottose (TLÜ sotsiaal- ja kultuurantropoloogia professor) intervjuus arvatud kahtlus justkui oleks eesti rahvariided liialt reglementeeritud, et olla selliseks iseenselikult kujunenud. Et küllap on seda igal-kihelkonnal-oma-seelik lugu ikka keegi suunanud. Ühtegi märki miski reformimise kohta pole õnnestunud leida, aga kirjeldus kuidas paikse olemisega tööst murtud eestlased pühapäeval oma paremate riietega /rahvariided/ kirikusse kogunesid, äratab kahtlust. Kas on tõenäoline, et näiteks kõigil Halliste kihelkonna naistel oli huvi tulla kokku identsed mustad vaipseelikud umber, põll puusal? Nagu korvpallinaiskond. Äkki ikkagi oli juba algusest peale selles rõivaloos omavolilist interpreteerimist?

Muidugi ei jõua me kunagi juutide sarnaseks, keda musta kippa (kuklamütsi) järgi identifitseerida võib. /Võimalus Madriidi tänaval emakeeles teretama kutsuvaid muhu susse* näha tunduks samas tore.../ Aga oma ilusa ajaloo elus hoidmine ja edasi disainimine võib olla tulemuslik. Tänu ladina arengule on meil teatavasti itaalia, prantsuse ja veel mis kõik kaunid keeled.

Niisiis. Hobusepea galerii väljapanekule on traditsioonidest inspireeruma kutsutud kaks põlvkonnagruppi moekunstnikke. Huvitaval kombel ei reeda rippmannekeenidele seatud rõivad sugugi, kas autor pärineb vanuserühmast 40+ või 24+. Näiteks on Anne Metsise salaja seljale tikitud suubrändilogodega kleit Lilli Jahilo kudumesemetega võrreldes puhas popp ja noortepärasus. Ülikoolitüdruku eas Astra Mõistliku kleididuo mõistlikkuse järgi võiks autoriks pidada jällegi väga vabalt kedagi kogenud tegijaist. Erinevalt mõnestki teisest pole Astra tegelenud üsksnes rõivaste dekoreerimisega. Samavõrra on tähelepanu jagunud ka rõivaste vormi (lõige, istuvus) välja töötamisele.

Idee võtta kokku sõpruskond /see näib lihtsalt kõige tõenäolisem osalejate komplekteerimise printsiip/ ja ühiselt näituse tegemise-esitlemise rõõmu nautida on selle väljapaneku põhiväärtus. Tuleb tunnistada, et identiteedimõtisklus, mille autorid oma disainituga moodustavad, ei luba pealkirja Eestlane olla... lõpetada nii nagu selles kuulsas laulus. Miskipärast liiguvad mõtted hoopis nukker – tagasihoidlik- vaikne olemise poole.


*muhulased ise kutsuvad neid roosid pätid!

tekst ja pildid Maris Kerge