KÕIGE MAALIMA KOOLI ÕPILANE NARRIB MAALIGA

Tartu Ülikooli maalikateedri noorukese, veel sügavates 20-ndates eluaastates kasvandiku Laura Põllu märtsikuine debüütnäitus "Sitsi!" Tartu Lastekunstikooli galeriis näitas, et TÜ spetsiifiline koolkond elab ja õitseb, noori aktiivseid usinaid ilusaid jüngreid jagub süle ja seljaga. Laura Põld on üks neist “väljendavamaid” ja isegi kõige rohkem “naeruväärususe rõhutavamaid”.

KÕIGE MAALIMA KOOLI ÕPILANE NARRIB MAALIGA

Laura Põld “Sitsi!” Tartu Lastekunstikooli galeriis 10 – 27. märts 2009

Eesti kõige maalikesksem kunstikõrgkool on kahtlematta Tartu Ülikooli Kunstide Osakonna Maalikunsti õppetool. Kogu Kunstide osakonda nimetatakse pahatihti maaliosakonnaks, sest enamik pole eriti kuulnud Muusika osakonna kasvandike võimsaid esinemisi. Aga Maalikunsti osakonna omad muudkui plätserdavad Tartule kohustuslike õlivärvidega sellises mahus, et võiks seda lausa tööstuslikuks seeriatootmiseks nimetada (no muidugi, Tartu Konrad Mäe Stuudio vastu nad standardsuse poolest kaugeltki ei saa). Ning ei tee praktiliselt üldse midagi muud, skulptuur, graafika, rääkimata moodsast fotogravüürist jääb nende poolt üldiselt puutumata. TÜ Maaliosakonnal on ka kindel, kaugelt äratuntav stiil, mis baseerub suuresti eelmise sajandi 80-ndate aastate uusekspressionismi maalilisel jõulisel vaimul, mille puhul tehniline meisterlikkus pole nii hirmus obligatoorne. Nii on selle koolkonan kujutatud inimesed ikka välja tulnud enamasti kummalised ja naljakad, vahel isegi inetud. Enamasti on nende käed suured ja kummalised, näod veidrad ja rühid ebatervislikud.

Selle kooli noorukese, veel sügavates 20-ndates eluaastates kasvandiku Laura Põllu märtsikuine debüütnäitus Tartu Lastekunstikooli galeriis näitas, et see koolkond elab ja õitseb, noori aktiivseid usinaid ilusaid jüngreid jagub süle ja seljaga. Laura Põld on üks neist “väljendavamaid” ja isegi kõige rohkem “naeruväärususe rõhutavamaid”.

Maalide eneste enamiku idee on lavastatud emotsioonid, väljendatud lõuendil niisiis grotesk-ekspressiivses laadis ja esteetilist ilu pehmelt öeldes mitte rõhutades. Pigem vastupidi, maalikunsti absoluutseid (jah, absoluutselt!) võimalusi on kasutatud depressiooni, naeruväärsuse, masenduse ja idiootsuse võimalikult ilmekaks eksponeerimiseks. Pole midagi mida maalikunstiga väljendada ei saa, ideaalne vahend narrimiseks ja mõnitamiseks . Inimesed piltidel on ikka jube koledad. Ime et ei teki tahmist visata lõuendile hapet visata.

Laura näitus Lastekunstikooli galeriis rõõmustas vägagi veel ühe asja poolest: polnud seda tüütut maalide seinte peale toppimist. Aastasadu on maalikunstnikud löönud naela seina, torganud oma pildikese selle otsa nagu lihatüki rippuma ja arvanud, et tema töö on nüüd tehtud. Laura Põld on ikka mõelnud, kuidas oleks vähegi mõttekam oma teoseid näidata ja nad valgetest seintest kaugele eemale viinud.

Osad maalid on paigutatud molbertitele üpriski tihedalt ümber vaataja, nii et tekiks isegi ahistavate emotsioonide mulje, kui poleks siiski jäetud väljapääsuava, mille “taga ootavad” aga kaks pisikest (vist) shamotist mehikest, kehvad pintsakud seljas, ametnikuilmed näos . Ausalt öeldes lausa geniaalne lisand.

Teine punt maale on kokku pandud üheks kuubikuks, millest tolknevad välja käes, mis hoiavad käes esemeid, mida vist vajaksid maalidel kujutatud naeruväärsed tegelased (Jokker, vinguv tüdruk, keskealised naised, Laura Põld): võlukeppi, peeglit, seksikat pesu, näokreemi.

Asi oleks olnud täiuslik, kui seinale projitseeritud video Jokkeri ja Laura randevuust LA tänavatel oleks koosnenud maalitud kaadritest. Aga kahjuks ei olnud. Aga Laura võiks sellise meetodi peale mõelda.

Kuigi allakirjutanud on veendunud, et ükski kujutav kunstnik ei saavuta enne 30-ndat eluaastat mitte mingit küpsust, taipab Laura Põld oma koolkonna võimalusi emotsioone demonstreerida liigagi hästi. Tema grotseskilembus võib talle tulevikus tuua nii loorbereid kui vitsu. Narrid maalikunsti üks kord...

Margus Kiis