teisipäev, märts 31, 2009

BRIT INSURANCE DESIGN AWARD / 2

Refereerib, kopipeistib ja kirjutab Margus Tamm


Tegelikult oli väljapanekul ka huvitavaid asju. Nüüd räägin lähemalt neist projektidest, mis mulle enim impressisid.




Osasid, minu jaoks huvitavamaid projekte on võibolla isegi raske siduda tavaarusaamaga disainist, need ei ole üksnes esteetilised otsingud ja/või praktilised täiendused, vaid need projektid tunduvad kandavat endas suuremat ning süsteemsemat innovatsiooni, nii et näitusel nähaolevat konkreetset objekti – olgu selleks siis rõivaaksessuaar või meditsiiniline abivahend - saab pidada vaid üheks võimalikuks tema taga oleva suurema idee avalduseks, mustrifragmendiks.
Kasutaksin siin väljendit kontseptuaalne disain.

Kontseptuaalsest disainist
Conceptual design on viimastel aastatel saanud peaaegu ettrendiväljendiks, selles sõnapaaris on midagi, mis tundub köitev ja see justkui kirjeldab midagi olulist. Selget kokkulepet termini tähenduses siiski pole. Seda on kasutatud seinast seina, näiteks igasuguse tootmisele eelneva mõttetöö ning katsetamisprotsessi puhul või siis, teise äärmusena, tähistamaks sellist disaini, mis ei pea oluliseks praktilist funktsiooni ehk siis nn disain disaini pärast. Minu jaoks tunduvad mõlemad traditsioonilised äärmused – ühelt poolt puhtutilitaarne, teiselt poolt puhtesteetiline lähenemine - mõnevõrra ebahuvitavad. Need üksnes viivad vana ja vale küsimuseni, küsimuseni, et kas disainer peaks olema rohkem insener või kunstnik? Samas kui on selge, et disainer peaks olema rohkem disainer. Aga kontseptuaalne disain tundub mullegi köitev väljend, see tundub olevat vastus õigele küsimusele.
Ma kindlasti ei nimetaks igasugust mõtetekogumist ja prototüüpide vorpimist kontseptuaalseks disainiks, aga ma arvan ka, et disain peaks siiski tegelema justnimelt probleemide ning lahendustega.
Ning pakuks omapoolse definitsioonina, et kontseptuaalseks disainiks võiks nimetada sellist disaini, mis annab elulistele küsimustele pigem filosoofilisi kui praktilisi vastuseid ning lahendab probleeme pigem probleemide ümbermõtestamise kui tootearenduse abil.
Kontseptuaalne disain ei püüa muuta olemasolevaid süsteeme esteetilisemaks, vaid vaid püüab neid süsteeme endid ümberdisainida või neile alternatiive pakkuda. Kontseptuaalse disaini vorm on sisu osa, mis tähendab, et see esteetika on ühtaegu funktsiooni poolt determineeritud ning samas olemuslikult eksperimentaalne.



VALIK DISAINIPROJEKTE




Life support

Revital Cohen



Fakt. Revital Cohen on üks geniaalsemaid briti noori tootedisainereid.






Revitali viimane suurem projekt valmis koostöös meedikute ja tõuaretajatega ning selle sisuks on inimese ning looma vahelise sümbioosi leidmine uues võtmes. Nimelt pakub Revital välja, et loomi võiks kasutada meditsiiniliste masinate asemel – see mõtestaks ümber koduloomapidamise olemuse ning, kuigi see tähendab elusolendite asetamist masina kohale, oleks tulemuseks Revitali arvates palju võrdsem ning teineteistäiendavam suhe. Koduloom oleks sel juhul rohkemgi kui pereliige, ta oleks osa omaniku organismist.

Respiratoorne koer
Hagijate tõuaretuse taga on võiduajamis-tööstus.
Hagijal on tugevad pikad jalad, hüpoallergeeniline karvkate ning võimas kopsumaht. Oma elu esimesed 12 kuud veedab ta, õppides saaki jälitama. Järgmised kolm kuni viis aastat mööduvad koertenäitustel ning iganädalastel võiduajamistel. Hiljemalt viie aasta vanuselt saadetakse võistluskoer erru. Selle asemel, et loom hukata (nagu seda iga aasta tehakse tuhandete võiduajamistelt kõrvaldatud hagijatega), kogub Riiklik Meditsiiniteenistus koerad kokku ning viib läbi täienduskoolituse, mille tulemusena endistest võistluskoertest saavad abikoerad hingamisraskustega patsientidele.





Kui treening on läbi viidud, adopteerib hagija patsient, kes vajab elus püsimiseks meditsiinilist hingamisaparaati. Algab hagija teine karjäär, temast saab respiratoorne abivahend. Hagija ning tema uue omaniku vahel tekib vastastikku usaldav suhe, nad hoiavad teineteist elus.
Rakmed, mida hagijas kannab, muudavad tema kopsude töö mehhaaniliseks ventileerimiseks. Rakmed kasutavad ära koera hingamisel tekkivat rindkere liikumist ning kannavad selle edasi hapnikupumpa, mis täidab patsiendi kopse värske õhuga.




Hagijad, kes on võiduajamistelt kõrvaldatud, kannatavad tihti hüljatuse- ning üksindustunde all. Kuid abikoerana on ta hingamisvooliku vahendusel alati seotud oma omaniku külge ning ei ole seega kunagi üksijäetud.


Jooksulint, mis on ühendatud koerale varasemast jälitustreeningust tuttava saagiga, toimib kui sisse-välja lülitiga kasutajaliides.



Dialüüsi-lammas
Neerupuudulikkuse (emfüseemi) all kannatav patsient viib oma verenäidise laborisse, seal eraldatakse patsiendi genoomist lõigud, mis kodeerivad vereloomet ja immuunsussüsteemi, seejärel kombineeritakse need genoomi osad lamba munarakuga.



Surrogaat-emasloom sünnitab transgeense lambatalle, kelle omanikuks saab patsient. Päeva veedab lammas omaniku taga-aias (kõigi briti elamute juurde käib teadupoorest aialapp, olgu või ruutmeetrisuurune), hingab värsket õhku ning toitub mineraalide. Ning toitaneterikkast rohust.
Ööseks asetatakse lammas spetsiaalsele platvormile patsiendi voodi kõrval.




Transgeense lamba neerud ühendatakse kanüüli abil patsiendi veeniga. Öösel ringleb saastunud veri patsiendi kehast läbi lamba keha, puhastudes lamba neerudes.



Filtreerimine kestab kogu öö ning lamba organism eraldab selle aja jooksul patsiendi verest ülearused toksiinid. Toksiinid väljastab lammas oma kehast urineerimise teel.







The MacGuffin Library
Noam Toran
Onkar Kular





Noam Toran


MacGuffin on filmimaailmast pärinev termin, mille sõnastas Alfred Hichcock. Ning tähistab see mingit eset, mis hoiab filminarratiivi käigus. Näiteks diplomaadikohver “Pulp Fictionis” või müstiline must monoliit filmis “2001 Space Odyssey”. Niisugused esemed sisaldavad endas mingi loo kogu potentsiaali ning neid võib võtta kui jutustuse äärmuslikku abstraktsiooni, sisemist mootorit, kõigi algus- ja lõppunktide kehastust. Ehk siis, lihtsamalt öeldes, see on ese, mis on lugu.
Interdistsiplinaarse taustaga disaineritetandem Noam Turan ja Onkar Kular, kes on lisaks tootedisainile tegelenud ka lühifilmide ning videokunstiga, asusid MacGuffinite fenomeni uurima justnimelt tootedisaini seisukohalt ning kogusid esmalt andmei filmiajaloost tuntud MacGuffinite kohta. Nagu märgib Noam, selgus, et neil erilistel esemetel on teatavaid ühiseid omadusi, näiteks on need enamasti sellise vormiga, et neid saab hõlpsati peita või kaotada, kaasa haarata või varastada. Samuti on need kergesti asendatavad, ilmutades siiski zhanrisist järjepidevust – ehk siis tsiteerides Alfred Hichcocki: “spioonifilmides on see enamasti mikrofilm, kelmifilmides on need enamasti teemantid”.
Seejärel leidsid Noam ja Omar, et MacGuffinite kontseptsiooni saab rakendada ka väljaspool filmimaailma, põhimõtteliselt igal pool, kus tegemist on lugudega, ning MacGuffineid võib leida nii kirjandusest kui ajaloost, nii Borghese novellidest kui Ameerika avastamise saagast. Samuti, et kogutud andmete põhjal peaks olema võimalik MacGuffineid, ehk siis esemeid, mis sisaldavad narratiivi, kunstlikult juurde toota.
Uurimistöö tulemusena otsustasid Noam ja Onkar luua MacGuffini raamatukogu. Kogu koosneb erinevatest MacGuffinitest - osad objektid pärinevad olemasolevatest lugudest, teised on Noami ja Onkarti enda loodud prototüübid - ning nende lugude kirjeldustest. MacGuffinid kui objektid on antud nii tehnilise kirjelduse kui kolmemõõtmelise etaloni näol. Näidis-MacGuffinite tekitamiseks kasutasid Noam ja Onkar 3D printerit, arhiveeritud MacGuffineid saab vastavalt vajadusele paljundada või juurdeprintida.



valik MacGuffineid












Protest By Proxy
Tony Mullin


2005 vastu võetud politseiakt keelab sanktsioneerimata meeleavaldused 1km raadiuses Westminsteri parlamendihoonest. Protest By Proxi pakub sellest seadusesättest möödaminemiseks Hollywoodi green-screen tehnoloogial põhinevat teenust - meeleavaldajad võivad tühjade roheliste plagudega või spetsiaalses rohelises meeleavalduseülikonnas viibida seadust rikkumata keelustatud alal, hiljem videopildis saab neile rohelistele pindadele lisada soovitud sõnumid ning visuaalid.
Protest by Proxy ei tegele niisiis ainult seaduseaukude ärakasutamisega vaid mõtestab ka protestimise viise ümber. Ning ühildab intrigeerivalt avaliku ruumi koos selles kehtivate sanktsioonidega ning hulga liberaalsema meediareaalsuse.







Is Not Magazine
Disain: Stuart Geddes ja Jeremy Wortsman (Chase & Galley)
Toimetus: Mel Campbell, Stuart Geddes, Natasha Ludowyk, Penny Modra ja Jeremy Wortsman.



Is Not Magazine oli eksperiment, mille käigus mängiti ümber kultuuriajakirjade traditsiooniline tüpoloogia - ajakirja publitseeriti nimelt kaheleheküljelise posterina (2x1,5m) Melbourne ja Sydney tänavatel. Tegemist oli sõna otseses mõttes müürilehega, igat numbrit trükiti 50 kuni 80 eksemplari ning need kleebiti üles kuulutusetulpadele ja pindadele, mida tavaliselt kasutatakse välireklaamiks. Ajakirja sisu oli eklektiline, hõlmates nii ilukirjandust, arvamusartikleid, arvustusi, edetabeleid, koomikseid, illustratsioone jne kaastöötajatelt kogu maailmast. Kaastööd olid vabatahtlikud ning trükikulud korvati iga numbri väljhaandmisega kaasnenud peo tuludest.

Nagu kirjeldavad oma projekti asjaosalised: ”Is Not Magazine on sõltumatu väljaanne, seal puudub reklaam ning muu hulgas võib seda võtta kui eksperimenti avaldada tõelist sisu just seal, kus ollakse harjutud nägema üksnes reklaamsõnumit. See on väljakutse disaineritele ja toimetajatele, see on lugemiseksperiment, paberisäästmisvahend ning hall territoorium street-arti ning ajakirja vahel. See kasutab linna meediapinnana ning toob lugemise kapist välja. Is Not Magazinel pole üht kindlat toimetajapoolset eesmärki või katusideoloogiat, selle asemel on erinevate kaasautorite isiklike perspektiivide kogum ning ajakiri pakub kirjutajatele ja illustraatoritele täielikku vabadust. Ka võimaldab ajakiri lugejatel osaleda tavapärasest erineval viisil, näiteks jätta oma kommentaare või täiendusi otse ajakirjapinnale.”

Is Not Magazine lmus kord kahe kuu jooksul, esimene number tuli välja 2005 aprillis, projekt lõpetati 2008 sügisel, “kuna kõik asjaga seotud inimesed olid leidnud endale uue töö. Uued loomingulised väljakutsed ning vajasid puhkust”.


















Veel mõned silmahakanud disainiprojektid, mis keskenduvad rohkem puhtale esteetikale, aga teevad seda piisavalt huvitavalt.



mööbliseeria Second Nature
Tokujin Yoshioka

Yoshioka kasutab innovatiivseid materjale, ma pole päris kindel, kui hästi ma tehnilistest kirjeldustest aru sain, aga tundus, et üldjoones on tegemist hübriidsete materjalidega, millegi sünteetilise ja orgaanilise vahepealsega. Nende materjalide huvitaivamaks omaduseks, millega Yoshioka mängib, on kasvamine, ta sõna otseses mõttes kasvatab mööblit.

Mööbliseeria efektseimaks teoseks on tool “Venus”. Tool koosneb looduslikest kristallidest, mis vette asetatuna hakkavad kiirelt kasvama.
Nii et puistad akvaariumisse peotäie kristalle, toidad ja hooldad neid ning nad kasvavad sulle tugitooliks.









mööbliseeria Evolution
Nacho Carbonell


Olukorras, kus kõikvõimalikud side-, salvestus- ning träkkimisseadmed on läinud massidesse, Tahab Carbonell pakkuda inimestele võimalust eskapismiks, isolatsiooniks ning intiimseks suhtluseks. Seeria koosneb kolmest istmest, mis lisaks tavapärasele funktsioonile võimaldavad erineval tasemel isoleerumist, omavahelisest sosistamistunnelist täielikult suletava kookonini.












Marloes ten Bhomer
Rotation Moulded Shoe


Puhas ilu.
Juurde võiks märkida, et kuigi tegemist hetkel ühe maailma kuumima kingadisaineriga, on antud kingapaar esimene mudel, mida hakatakse reaalselt mingis mahus tootma ja turustama (Bhomeri kodulehel saab ennast eelregistreerida), ülejäänud on üksnes prototüübid. Nimelt ei taha Bohmer oma kingi seeriatootmisse anda, sest teda häirib mõte, et ta ei tea, kes neid kandma hakkavad. This is personal






Bhomeri kingad












MAKE


Lõpetuseks ajakiri MAKE, mis pälvis auhinna interaktiivses kategoorias.

Kui ülejäänud kandidaadid olid valdavalt kõrgtehnoloogilised, hübriidsed ja interaktiivsed, siis MAKE on - omas kategoorias täiesti revolutsiooniliselt - paberist ajakiri (kuigi sel, tõesti on ka väga põhjalik online versioon). Tegemist on Tim O´Reillyle (teate küll, web 2.0) kuuluva üllitisega ning sisaldab see õpetusi, instruktsioone, nõuandeid ja näpunäiteid kõikvõimalike asjade ise-valmistamiseks. Harjavarrest kodurobotini. Ajakirja hakati välja andma 2005, ilmub 4 korda aastas ning sellest on saanud Do It Yourself liikumise lipulaev.

Kommentaatorid polnud MAKE puhul zhürii otsusega eriti rahul, leiti, et kuigi see on oluline ja tore ajakiri, ei saa seda siiski kuidagi disaini kategoorias hinnata - tegemist on nimelt väga koleda ajakirjaga, millel on lisaks veel eriti ebaseksikad kaanepildid.

Minu meelest aga läks auhind sedapuhku õigesse kohta – jah, MAKE näeb tõesti üsna ilge välja, aga see ongi antud juhul just positiivne. MAKE ebaseksikuses on ättituudi ja kompromissitust rohkem kui kõigis RollingStonedes kokku. Ajakiri vormib tervikuks DIY subkultuuri visuaalse koodi ning asetub sellega minu jaoks samasse ritta ajakirjadega Creem või Punk Magazine. MAKE on alpha geek. Ning väärib sellisena oma radikaalsuse eest igati tunnustust.




2 kommentaari:

sven vabar ütles ...

Meie Müürilehe moodi see Is Not Magazine. Vähemalt esimeste numbrite moodi, mis kah olid plakatid.
http://www.genklubi.ee/myyrileht.html

Anonüümne ütles ...

Happy Additional Year[url=http://sdjfh.in/flexpen/],[/url] everybody under the sun! :)