Reede, märts 27, 2009

Translocal Express. Golden Age

Just praegu toimub igaaastane rahvusvaheline seminar Translocal Express. Kudajastu, mis on osa Public Preparation`i seeriast ning tegeleb kollektiivse mälu ja ajalookirjutamise probleemistikuga järjest rohkem domineeriva rahvusluse diskursuse raames ning vaatleb selle kajastust kaasaegses kunstis.

Intervjuu RAEL ARTELIGA:




1. Soojendusküsimus: kuidas sa suhtud näiteks seriaali "Tuulepeale maa", EPLi "Eesti loo" raamatusarja ja Kultuuriministeeriumi uude visuaalsesse identiteeti?

"Tuulepealsesse maasse" kui ametlikku riiklikku propagandasse, Kul.mini logosse ja "Eesti loo" sarja kujundusse kui tüüpilistesse banaalse natsionalismi ilmingutesse. Banaalne natsionalism on Michael Billigi 1990ndate keskel käibesse toodud termin, mis tähistab rahvuse igapäevast representatsiooni – peamiselt rahvusvärvide ja -sümboolika, aga ka muude rahvuse jaoks märgilise tähendusega kujundite kasutamise kaudu – mille eesmärgiks on teatud rahvsliku solidaarsuse fooni loomine. Ega pole ju suurt sisulist vahet Kul.mini logol, väikestel rahvuslippudel, mida jõmmid autoakende külge panevad ja nn etnoketsidel, mis kuulu järgi pidid olema laulupeo ametlikuks jalatsiks. Kui Kihnu mutil on kihnu seelik seljas, siis on see traditsiooniline eluviis, kui aga ostame rahvusmustriga sünteetilised sokid, siis on see banaalne natsionalism.
Selles mõttes on kahju, et meie Kul.min identifitseerib end sellise tänapäeva mugandatud rahvusliku etnokirjaga – endises Jugoslaavias oli modernism ametliku kunsti staatuses ja tõttöelda sümpatiseerib mulle modernistlik esteetika tunduvalt rohkem kui erisugune etnokola. Teisalt on mõistetamatu, miks riik maksab kinni disainerite hariduse (ka väljaspool Eestit), kuid tellib teenuseid ikka kohalikelt reklaamibüroodelt. Just ministeerium ja riigiasutused, kellel on kõige suuremad ressursid, peaks eeskuju näitama professionaalide kaasamisel oma töösse.

Mis aga puutub "Tuulepealsesse maasse", siis on see lausa piinlik. Loomulikult on tegemist äärmiselt professionaalse tööga – just see ongi ohtlik, just see jutustabki konstrueeritud müüdi ehtsaks läbielatud reaalsuses. Ja see muusikaline kujundus, "Metsatöll" ja selle muusika põhipaatos, ürgse eestluse otsingud, selle nüansi nii meisterlik instumentaliserimine – korralik töö, pole midagi öelda. Ja see labane tunnetele rõhumine, Tammsaare-stiilis jutustamise strateegia kasutamine, aastakümneid ja kogu rahvast haarav lugu, selle monumentalseerimine ja pisara-pigistus. See seriaal on tegelikult ka suurepärane illustratsioon seminari "Translocal Express. Golden Age" kesksele probleemile – kuidas kasutavad tänapäeval domineerivad rahvuslikud jõud (antud juhul riigi valitsus) ära ajalugu, kuidas nad ise seda jutustavad, et õigustada oma poliitikat ja tugevdada oma positsioone. "Tuulepealse maa" tegevus toimub just rahvusliku ajaloojutustuse kõrghetkel, nö kuldajal, alates vabariigi sünnist, läbi riigi ülesehitamise protsessi, lõpetades Nõukogude ja Saksa okupatsioonidega, eliidi küüditamisega jne. Seriaal jutustab rahvale ta nö oma lugu. Sain aru oli ka seriaali eesmärk – tutvustada läbi lihtsa inimese elu rahvale ajaloo põhisündmusi. Hästi skemaatiline, hästi pinnapealne, hästi ühemõõtmeline, hästi seeditav. Hea ajupesu, muud pole öelda.

2. Kas Translocal Expressi sari pakub lisaks käesolevale võimudiskursusele vastukaaluks ka mingi uue alternatiivse diskursuse? Või mis oleks nö positiivne programm?

Esiteks peaks ehk Sind pisut parandama – seminar "Translocal Express" on osa rahvusvahelise teadmisteproduktsiooni ja koostööptalvormi "Public Preparation" tegevusest, see on osa kohtumiste, workshoppide ja seminaride sarjast. Alates 2008. aasta veebruarist on "Public Preparationi" eesmärgiks tegeleda natsionalismi diskursuse kriitikaga tänapäeva Euroopas ja selle käsitlustega kaasaegse kunstis. Kriitiline kunstiproduktsioon on tegelikult kõigi "Public Preparationi" ürituste keskpunktiks ja lähtekohaks, poliitilistest ja sotsiaalsetest teemadest rääkimine toimub kaasaegsest kunstist lähtudes. Usun siiralt, et kunstniku käes on võim tähelepanu juhtida, küsimusi esitada, muuta midagigi kaaskodanike mõtteviisis ja suhtumistes. Ja loomulikult vaadata ka maailma ja selle korda teistesuguse pilguga.

Positiivne programm – kardan, et pole võimalik pakkuda midagi universaalset, käia välja mingit retseptiraamatut, mis tingimustega toimiks. Muutused algavad inimeste peadest ja lahendused tuleb leida koostöös. Võiks ka küsida vastu – positiivne programm, aga kellele ja milleks? Kui käis see tants riigieelarve ümber, siis tekkis küsimus: kulkasse on alati vaja esitada projektikirjaldus ja eelarve. Riigis käib kirglik eelarvearutelu, aga projektikirjeldust pole keegi taibanud küsida. Kuhu me üldse liigume? Kellele on see riik? Milleks? Millisena nähakse selle tulevikku 10, 20, 50 a pärast? Praeguse poliitika ja suhtumise pinnalt võib küll ennustada, et tegu saab olema sallimatu, endassetõmbunud kääbusriigiga, kus pole kohta loovintelligentsil, teisitimõtlejatel, seksuaalvähemustel, võõramaalastel, teistsuguse etnilise taustaga inimestel. Meil ehitatakse puhastverd alfaisaste riiki, loodetavasti see ebaõnnestub.

"Public Preparation" mitte ainult ei propageeri, vaid lausa praktiseerib oma võimete piires kriitilist mõtlemist, iseeneset mõistetavate asjade järele küsimist, rahvusvahelist suhtlust ja koostööd. On oluline üle saada ksenofoobiast ja olla avatud maailmale. Võõraste kartus ei ole probleem mitte ainult madalama keskklassi seas, vaid ka kunstimaailmas. Teeb kurvaks, kui vähe osalevad eesti kunstiprofessionaalid rahvusvahelistes koostööprojekides, kui vähe nad ise neid algatavad ja nendest osa võtavad. Lisaks sellele, et ise ei tehta, ei lubata seda ka teistel soovijatel. Rahvusvahelise kunstisuhtluse laeks on meil Veneetsia biennaal, maailma üks konservatiivsemaid ja natsionalistlikumaid kunstisündmuseid, kuhu siis terve kohalik eliit end shmpuseklaasiga näitama sõidab. Kõik muu pole soovitav – ma ei räägi mitte funktsionäride isiklikest arvamustest, vaid rahastamise poliitikast.

Ja sellest võõrakartusest tekib ahelreaktsioonina teine probleem – ekspertiisi puudumine. Teadmatus, mitte kursis olemine ja ignorantus on üldlevinud ka kõige kõrgemates ametnike ja nö professionaalide kihtides. "Public Preparation" on oma tegevuse jooksul püüdnud Eestisse tuua rahvusvahelisi kunstiprofessionaale kogu Euroopast. Need üritused kõnetavad eelkõige üliõpilasi, kriitiliselt mõtlevaid kunstikke-kuraatoreid ja muidu avatud mõtlemisega inimesi. Kui nüüd tähelepanelikult vaadata, siis tegelikult on see eraalgatuslik platvorm toonud siia kahe aasta jooksul rohkem kaasaegse kunsti professionaale kui nt riigieelarveline, palgaliste töötajatega Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. See ongi positiivne programm – adekvaatne ja järjepidev tegevus. Ega iseenesest ei muutu midagi.


3. Kas on olemas positiivset natsionalismi? Mis seda iseloomustab? Kuidas eristab nö murettekitavast rahvuslusest?

Arvan, et üks suur viga, mis rahvuslusest mõeldes tehakse, on emotsioonidega arveldamine. See on väga kirglik teema ja seda enam peaks sellele lähenema ratsionaalselt. Jagada natsionalismi positiivseks ja negatiivseks, või eristus, et patriotism on hea ja natsionalism halb – ma ei pea seda eriti efektiivseks. On selge, et mõlemad genereerivad ebaobjektiivsetel põhjustel segregatsiooni, diskrimineerimist, vägivalda. Millest üldse tekib idee positiivsest natsionalismist? Kas äkki sellest, et Nõukogude ajal oli rahvuslus vastupanuliikumise positsioonis ja osales 1990ndail demokraatia taaskehtestamisel? Või et on positiivne olla olümpiamängudel oma riigi sportlase poolt? Või võib seda nimetada pigem lokaalseks solidaarsuseks?


4. Milline peaks olema näiteks Eesti ajaloo ja kollektiivse mälu kirjutis nö ideaalis? Millised kohad tuleks kriitiliselt üle vaadata & pakkuda neile uued käsitlused?

Kahjuks ma pole professionaalne ajaloolane, et sellele vastata, kuid mõningase kunstiajalooalase hariduse pinnalt julgen väita, et eesti ajalookirjutuse (ja muide ka kunstiajalookirjutuse) põhiprobleem on äärmine etnotsentrilisus. Selles osas pole see mingi erand teiste rahvusriikide ajalookirjutuse seas. Ilmekaks näiteks etnotsentrilise ajaloo ja selle ainuvõimalikuna esitamises on monumentaalne näitus "Iseolemise tahe" Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis. Kes pole veel vaatamas käinud, minge kindlasti! Väljapanek on tõesti muljetavaldav – Vabadussõjast Euroopa Liiduni. Teiseks on see vist kõigi aegade kallim ekspositsioon, kõige kaasaegsemal moel kujundatud ja museoloogia viimast sõna järgides kokku pandud väljapanek. Ainus probleem on, et lugu ise on seest õõnes. Tekib sarnane "Tuulepealse maa" efekt, et simulaakrum on ehtsam kui reaalsus ise. Miks ma peaksin seda uskuma? Miks ma peaksin selle seest tühja loo ostma ja omaks võtma?

Ehk võiks eesti ajalooõpikud rääkida veidi ka teistsuguse etnilise taustaga inimeste elust Eesti aladel? Mu endine pinginaaber on ajalooõpetaja ühes Tallinna keskkoolis ning ma uurisin ta käest ükspäev, et kui palju ja milliste sündmustega seoses puudutatakse keskkoolis eesti juudi kogukonna küsimust. Vastuseks sain, et meie ametlikus ajaloos juute ei ole. Ometi, on nad siin elanud, isegi Shoah puudutas neid. Miks siis see on unustatud?


5. Kui aktiivselt tunnetavad kunstnikud enda ülesandena kriitiliselt mõtestada natsionalismiproblemaatikat? Kas sa oskad välja tuua peamised lähenemisviisid / tüübid / tendentsid vms?

Arvan, et kunstnikkond tunnetab tekkinud vastasseisu vaikset, kuid järjekindlat eskaleerumist ja esitab selle kohta adekvaatseid küsimusi. Probleemiga tegelejaid on, kui otsida ja selle pilguga vaadata. Neid leiab pea igast rahvuslikust kontekstist, nad tegelevad konkreetse konteksti problemaatikaga ja tihti on kunstipraktika põimunud researchi ja aktivismiga. Peamised teemad varieeruvad regiooniti ja reaktsiooniti. Muide, kriitiliselt nationalismiga tegelevale kunstipraktikale keskendus eksklusiivselt üritus "Natsionalismi sümptomid ja kriitika kaasaegse kunstis" eelmisel suvel Pärnus.
Kui nüüd üritada kuidagi liigendada või tüpologiseerida, siis võiks välja tuua, et tegeletakse kollektiivse mälu küsimustega, Holocausti teemadega ning seda mitmel tasandil, nii ellujäänud vangide, avaliku ruumi lõikude, momunemtide jms näol. Üldse on monumendid ju paljude kunstnike lemmikuks – neid on hea kommenteerida, kritiseerida, nendega seoses avaldusi ja zheste teha, nad on ise tähendustega äärmiselt laetud. Teise tüübina võiks ehk välja tuua piiridega seonduva problemaatika – migratsioon, paberid, ksenofoobia ilmingud, rassism jne. Kolmandaks ehk rahvusluse seose kehaga, seda eelkõige rahvuse taastootmise aspektist. Ja siis muidugi tegeletakse ka rahvuslike väärtuste järele küsimisega, mängitakse riigisümboolikaga, lippudega jms.

6. Mis on põhilised probleemid, mis selliste teemadega tegelavte kunstnik ees seisavad? Riigi toetus on näiteks ju Normanil rahastamise ja biennaalile lähetamise näol täiesti olemas - kas see ei ole juba märk, et asjadest kõneletakse juba mitme nurga alt ja ka kriitiline diskursus on vaatamata süvenevale jäikusele täiesti võimalik?

Kunstnike probleemide kohta peaks vist küsima eelkõige kunstnikelt endilt – minu kui vaatajani jõuab ikka valmis tehtud ja serveeriud teos. Aga mõningaid töid tootes olen kogenud probleeme koos kunstnikega, kusjuures rahastamine pole just see kõige esimene. Oleneb loomulikult, kas räägime kohalikult olukorrast, või Euroopast laiemalt. Eestis võiks peamiste probleemidena välja tuua kunstniku (ja üldse kõigi) nõrka omavahelist koostööd, kollektiivsete praktikate puudumist, aga ka kaootilist, loteriiga sarnanevat rahastamist, mis ei võimalda mitte midagi pikemalt ette planeerida. Aga loomulikult ka kriitilise mõtte väga marginaalset positsiooni ja mõttelaiska retseptsiooni.

Veneetsia töö kriitilist potensiaali ei oska praegu kommenteerida. Keegi peale kunstniku ja paari lähedalseisva isiku ei tea ju, mis seal täpsemalt eksponeerima hakatakse. Kahjuks meil puudub Hans Haacke v Thomas Hirschhorni taoline kriitiline kunst. Meil nagu mängitakse ikka rohkem shoki või inside jokide peale. Aga head ja huvitavat tööd tegevate kunstnike vähesus on absoluutselt globaalne probleem.


suured tänud,
maarin

Suured tänud sulle asjalike küsimuste eest!
Rael


-------------------------------------------------------------------------

press ja rohkem infot:

Translocal Express continues the agenda of the Public Preparation project, which attempts to deal critically with the growing tendencies of nationalism in contemporary Europe and nationalism's reflections and articulations in contemporary art practice. In the project, the issue of nationalism is split into thematic sequences that all focus on different aspects of the phenomenon. So far, the following points have been addressed -- in February 2008 Translocal Express. Jubilee Edition (in collaboration with Airi Triisberg) dealt with the nation-state and its alternatives, and in July 2008 Symptoms of Nationalism and Critique of Nationalism in the Practice of Contemporary Art concentrated on diverse nationalisms in different places in Europe. The next Public Preparation event, now planned to take place in August 2009, Nationalism meets Capitalism (in collaboration with Ivana Marjanovic), will examine the relations between nationalist ideology and capitalist world order. The current edition of the project is being held in collaboration with the Kumu Art Museum and addresses the paradoxes of national history in relation to contemporary nationalism.

Translocal Express, subtitled Golden Age, examines the role of collective memory and history writing in the dominant nationalist discourse and its articulations in contemporary art. During the process of developing the concept for the seminar, I encountered controversial opinions on linking history-writing and formations of collective memory to current nationalist mentality. Some critical circles are truly exhausted by the still ongoing "memory boom", initiated mostly by Pierre Nora and his co-thinkers decades ago, while some are excited about observing the relations between different embodiments of collective memory and nationalist rhetoric, which is also not a new approach. Eric Hobsbawn has described a situation in which political institutions and ideological movements -- not least nationalism -- were so unprecedented that even historical continuity had to be invented. Traditions had to be invented, and all sorts of new devices and symbols were taken into usage, for example national anthems and flags. So one should be critical towards the narratives of national history and publicly promoted knowledge inherited from the past, but also keep in mind that history is not a fixed and finished story; rather, it is constantly being re-written from the perspective of the present.

The key concept of this particular gathering is "golden age". Although the term originates in classical mythology and indicates a prehistoric period of peace and prosperity, in the context of contemporary national history writing in Eastern Europe the golden age might instead be seen as a successfully implemented nation-state in the recent past which has been miserably lost or has suffered heavily. In a golden age notion, two contradictory characteristics meet: an extremely successful and glorious period in the history of a nation, and its decline and demolition. In the collective consciousness of a nation, the first characteristic is accompanied by a nostalgic longing for the good old days, and the latter by collective frustration and sorrow. So the dominant discourse of national history in some former Soviet states idealizes the era between the two world wars, the discourse in some states refers back to imperial times, and the discourse in other states commemorates and celebrates the victory over fascism. One also should not forget that many nations in Eastern Europe were "invented" during the 19th century, so the nations in this part of the world might be treated as purely modernist phenomena.

There is one more significant aspect that accompanies a golden age -- the story of a destroyed state or national suffering is often instrumentalized as a self-evident argument in the service of contemporary nationalism. The ideology producing a national identity has set the unfairness of the loss of a historical period as an aim and example, and the traumas lived through by the nation have been used as a justification for re-establishing nostalgic ideals. The era idealized in national history writing frames the main mechanisms of reproducing nationalism: defining, fixing and conserving national values, promoting a traditional life-style and culture, and supporting conservative policies toward family, religion and foreigners. Surely there are other arguments for advocating nationalist policies, but relying on the history constructed, shared and passed on by a national community is a cornerstone of nationalist ideology.

The current seminar raises two major questions: How can one consider history and collective memory in the present day? And how does an artist deal with the contradictory narratives of history and with the problems of collective memory (or amnesia)? The starting point for both parts of the event is artistic practice -- the work of Kristina Norman, which deals mostly with a controversial understanding of the Soviet past, and Martin Krenn's work, which discusses the issue of commemoration of the Nazi past. Other presentations approach these and related themes from different angles: How is national history written and re-written? How do artists position themselves in addressing the intriguing details of collective memory and amnesia? How do artists work with history in gallery spaces, as well as in the public space? How is the past politicized and instrumentalized for the sake of the present day? These are just a few questions to be discussed during the upcoming seminar.

In the video-screening Foreigners in their Homeland, curated and commented by Kamil Malinowski, the following video works will be presented: Yael Bartana, Mary Koszmary (2007); Wojciech Doroszuk, Reisefieber -- Sümela Restaurant (2007); Anna Konik, Transparency (Mija) (2004); Tomek Kozak, Inversus Monastery (2003); Joanna Rajkowska, Upwards! (2006); Krystyna Piotrowska, Yoga 1, Yoga 2 (2006); and Artur Zmijewski, Lisa (2003).

Speakers in the seminar: Eva Fotiadi (Amsterdam), Siobhan Kattago (Tallinn) Martin Krenn (Vienna), Kamil Malinowski (Warsaw), Kristina Norman (Tallinn), Alexei Penzin (Moscow) and Katarzyna Ruchel-Stockmans (Leuven).

The seminar language is English. Please register at info(at)publicpreparation.org

Translocal Express. Golden Age has been kindly supported by the Estonian Cultural Endowment, and the Embassy of the Republic of Poland, Tallinn.


For further information please contact:
Rael Artel: rael(at)publicpreparation.org, +37256229213
Maria-Kristiina Soomre: maria-kristiina.soomre(at)ekm.ee, +37253307719


Links:
Bios of the speakers: http://publicpreparation.org/failid/ppsc2/tle3_biod.pdf
Abstracts of the presentations: http://publicpreparation.org/failid/ppsc2/tle3_abstraktid.pdf
Programme: http://publicpreparation.org/failid/ppsc2/tle3_programme.PDF

Kommentaare ei ole: