TULEVIK SÜNNIB TÄNA

Me laulame suuri rahvahulki, milled liikuma on pannud töö, lõbu või mäss; praeguste päälinnade mitmevärvi- ja -kõlalisi revolutsiooni marusid; arsenalide öist värisemist ja tehaste sära julmade elektrikuude valguse all; aplaid vaksaleid, mis suitsuvaid madusid õgivad; vabrikuid, mis suitsukette pidi alla ripuvad; sildu, hiiglaturnijate sarnaseid, kes üle päikseliste jõgede ähvardava noatera hüppavad; reisihimukaid laevu, mis horisonte nuusutavad; laidrindseid vedureid, mis raudrööpail lõõtsuvad, nagu terasest hiiglahobused, päitseiks torud; lennukite hoogsat lendu, mille vint laksub nagu lipp või vaimustet rahva käteplagin. /Tõlge: J. Semper/

20. veebruaril 1909 ilmus ajalehes Le Figaro üks kuulsamaid modernistlikke lööktekste Futurismi manifest. Kuigi sajandialguse futuristid lootsid muuta Itaalia tehaste, aurulaevade ja aeroplaanide maaks, leidis tuleviku ja tehnika kultus hoopis ulatuslikuma ja kestvama ühiskondliku kõlapinna 20. sajandi superriigis Nõukogude Liidus. Revolutsioonijärgsel Venemaal olid futuristlikud luuletajad bolševistlikule valitsusele lähemalseisvamaid loomingulisi ringkondi. Peale stalinistlikku vahemängu hakkavad tulevikumeeleolud nõukogude ühiskonnas uuesti maad võtma 1950ndate aastate teisel poolel. Ajalehtedesse ilmuvad üleskutsed novaatorlusele kõikidel elualadel – tagamaadeks sportlik mõõduvõtmine peamise maailmavaatelise rivaali Ameerika Ühendriikidega nii tootmise, teaduse, tervishoiu kui kultuuri alal. Ka 1960ndate Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik on enesest jätnud maskuliinselt edasipürgiva kultuuriloolise kuvandi. Siinsesse loomult pigem kammerlikku ja sissepoole pööratud kunsti tungivad sel ajajärgul jõuliselt monumentaalmaal, suureformaadiline graafika ja skulptuur ning päevakajalised, sealhulgas globaalsed ühiskondlikud teemad. Ametlikus näitusepildis hakkavad mõtlikke vaikelusid ja loodusmaastikke kõrvale tõrjuma suurlinn, ehitustandrid ja tehaserägastikud, kunsti objektiks saavad teadustehnilise revolutsiooni sümbolid kõrgepingeliin, reaktiivlennuk ja elektrikitarr ning rahutu ajastu kangelaseks - töötav, sportiv, vägivalla vastu protestiv karmiilmeline inimene. Ametliku progressiideega seostuvate teemade varjus lükatakse siin aga ettevaatlikult käima pöördumatud protsessid uuele ajastule sobiva vormikõne leidmiseks. Eesti noorem kunstnikkond leiab selle hetkeks üleliidulise levikuga ekspressiivses figuraalsuses, mille vene kunstikriitika on tema robustsevõitu kujutuslaadi tõttu ristinud karmiks stiiliks ning mis ametlikus kunstipoliitikas asus välja vahetama sotsrealistlikku kaanonit. Kuigi eesti kunstikirjutuses päriselt omaks võtmata, näib see parool tagantjärele küllalt hästi kokku võtvat ajastu dramaatilisi vastuolusid vana ja uue, ametliku ja mitteametliku, karastunud ja noorusliku vahel.

Näitusel on esindatud autorid Efraim Allsalu, Albert Anni, Herald Eelma, Albert Eskel, Juta Eskel, Alo Hoidre, Richard Kaljo, Avo Keerend, Elmar Kits, Luulik Kokamägi, Nikolai Kormašov, Raivo Korstnik, Aleks Kütt, Heldur Laretei, Valerian Loik, Ilmar Malin, Olav Maran, Konstantin Mihhailov, Lepo Mikko, Hugo Mitt, Leili Muuga, Arseni Mölder, Olavi Männi, Valdur Ohakas, Evald Okas, Varmo Pirk, Kaljo Polli, Enn Põldroos, Rein Raamat, Elmar Rebane, Aulin Rimm, Henn Roode, Heino Sampu, Henn Sarap, Jaak Soans, Ülo Sooster, Olev Subbi, Endel Taniloo, Ülo Teder, Evi Tihemets, Vive Tolli, Ilmar Torn, Peeter Ulas, Lev Vassiljev, Oskar Vihandi, Edgar Viies, Enn Volmere ja Edgar Voss.

Näitus "TULEVIK SÜNNIB TÄNA. ENSV progressiivne kunst 1958-1968" jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 20. veebruarist kuni 20. septembrini 2009.

Näituse raames toimuvad alates märtsikuust kohtumisõhtud kunstnikega – vestlusringis osalevad Evi Tihemets, Nikolai Kormaðov, Jaak Soans jt. Jälgige reklaami!
NB! 7. augustist kuni 13. septembrini saadab näitust hilissuvine satelliitprojekt "TURISTI PILGUGA. ENSV kunstiline tuusik 1958-1968"

Liisa Kaljula

Indrek Grigor

Tiiu Talvistu