teisipäev, märts 24, 2009

BRIT INSURANCE DESIGN AWARD


Aasta disainisündmust arvustab Margus Tamm



Üliprestiizhikas Brit Insurance Designs of the Year on oma otsused langetanud.Auhindu jagatakse seitsmes kategoorias – arhitektuur, mood, mööbel, graafika, interaktiivne disain, tootedisain, transport (eelmisel aastal kandideeris arhitektuuripreemiale muide ka KOKO Fahle maja – ma võin eksida, aga minu teada on Brit Designi shortlistis olemine kõrgeim sfäär kuhu ükski Eesti disainer või arhitekt everever pääsenud on). Alakategooriate võitjate hulgast valib zhürii välja üldvõitja, milleks on “viimase 12 kuu kõige innovatiivsem ja kaugemalemõtlevaim disain”.

Sellel aastal oli esmakordselt kogu konkurss kajastatud ka eraldi blogis ning lisaks zhüriile anti üks suur auhind välja ka blogihääletuse põhjal.

Paar päeva tagasi kuulutati ametlikult välja üldvõitja. Ja siit see tuleb. Aasta disainiteose tiitel läks rahvusvahelise zhürii otsuse kohaselt posteri HOPE eest Shepard Faireyle.


Shepard Fairey

Obama


Poster on tehtud Obama valimiskampaania toetuseks ning zhürii toonitas selle juures asjaolu, tegemist on kodanikualgatusega, st. et poster polnud tellitud, vaid Shepard Fairey alustas omal initsiatiivil kampaaniat presidendikandidaadi toetuseks. Kokku trükkis Fairey 500 000 suuremat ning 300 000 väiksemat posterit, oma kampaaniat rahastas ta nendesamade posterite müügist, kusjuures kollektsionääre silmas pidades tegi ta limited edition autoriprintide seeria, millede tükihind tõusis obamamaania kasvades kümnete tuhandete dollariteni (seetõttu on Associated Press Fairey kohtusse kaevanud, süüdistades viimast ebaeetilises käitumises ning ebaseaduslikus rahateenimises, kuna ta kasutas oma joonistuse alusmaterjalina luba küsimata üht AP piltniku fotot Obamast. Fairey tõrjub süüdistust “fair use” klausliga, väites et teenitud tulu eest trükkis ta aina uusi postereid. Viimastel andmetel on AP süüdistusest loobunud.). Fairey initsiatiiv pälvis hulgaliselt meediatähelepanu ning tema plakatist sai üks tuntumaid Obama-kuvandeid. Kui ajakiri TIME valis Obama aasta inimeseks, kasutati kaanel justnimelt Fairey posterivisuaali.


Zhürii kommentaar: “kui peaks nimetama “aasta posteri”, siis oleks seda kindlasti Obama-poster. US presidendivalimised olid veelahe kaasaegses ajaloos ning see poster demonstreerib rohujuuretasandi kommunikatsiooni jõudu. Nii nagu presidendikandidaadi kõned taastõstsid ausse oraatorluse unustatud kunsti, nii puhus ka see poster uut elu formaati, mis oli juba ammu kaotanud oma tähenduse. Fairey posteri taga ei ole turunduskampaania, vaid omaalgatuslik tegevus. Selles plakatis väljendub aja vaim.”


Enne kui ma hakkan ütlema, mida kõike ma sellest posterist arvan, natuke autorist, kuivõrd tegemist on üsna tähelepanuväärse tegijaga.


Shepard Fairey


Sündinud 1970 USAs, Banksy kõrval üks tuntumaid street-artiste. Ta on ka üks neid tänavakunstnike, keda käsitletakse filmis “Beautyful losers”. Tegelikkuses ei ole Fairey ammugi street, veelvähem loser, ta on juhtival ametikohal Puma rõivatööstuses, tema prindid ja pildialbumid müüvad arvukate fännide hulgas kenasti ning hiljutine Obama kampaania viis Fairey karjääri juba sootuks uuele tasandile – kui Fairey taiesed polnud ametlikes kunstiinstitutsioonides seni eriti kõrgelt hinnatud, siis Obama posteri-portree omanik on nüüd National Portrait Gallery. Etableerumise kõrval on Faireyl ette näidata auväärne arreteerimiste nimekiri, peamiselt avalikesse kohtadesse graffity tegemise eest – viimati arreteeriti teda sel põhjusel eelmisel aastal, politsei marssis otse tema näituseavamisele ning viis ta sealt rauduskäsi minema. Jah, see on tõesti peaaegu et liiga ilus, et olla tõsi, aga nii on. Ja nüüd siis veel Brit Award.


Shepard Fairey edu pole tulnud niisama, selle taga on suur, täiesti maniakaalne töö.

Keskklassi perest pärinev Fairey hängis nooruses skeiteritega ning 80tel oli tal skeiterite hulgas T-särgi ja rulalauakaunistajana juba mingi maine.

1989 aga alustas Shepard koos mõne sõbraga posterikampaaniat Andre The Giant Has a Posse. See oli algselt siseringi absurdinali: posteritel oli kujutatud prantsuse hiiglast, filminäitlejat ja tsirkuseartisti André René Roussimoffi, kuid posteritel puudus igasugune sisu, need olid täiesti tähenduseta, ei edastanud mingit sõnumit peale ülaltoodud kirja ning ei viidanud mitte mingile seosele või sündmusele enda taga. Nagu Fairey ise hiljem kommenteeris: Andre the Giant posterite kampaania oli fenomenoloogiline eksperiment. Heidegger kirjeldas fenomenoloogiat kui protsessi, mille käigus objektid ise manifesteerivad ennast. Fenomenoloogia tahab näidata inimestele selgelt seda, mis on otse nende silmade ees, kuid mis jääb mõistetamatuks. Asju, mida võetakse iseenesestmõistetavatena, kuid mis vaikivad, kui neid abstraktselt uurida. Posteril pole muud tähendust kui eksisteerida selleks, et panna inimesi posterile reageerima.”.


Mis aga tegi selle eksperimendi eriliseks, oli, et Shepard ei jätnud järgi. Ta muudkui trükkis ja kleepis neid postereid juurde, võttis ette väljasõite teistesse osarikidesse ja muudkui kleepis. Ja niimoodi aastaid. Tema kummalisest ettevõtmisest vändati dokumentaalfilm. 1998 võeti Shepardilt kohtu otsusega õigus kasutada Andre the Gianti nime ja pilti. Seejärel disainis Fairey Andre portree abstraktsemaks ning asendas nime kirjaga OBEY. Ning jätkas posterite trükkimist ja kleepimist.


Kõige selle kõrval oli Shepardist saanud ka edukas disainer ja reklaamiettevõtja, mis võimaldas tal oma “fenomenoloogilisse eksperimenti” investeerida veelgi rohkem aega ja raha. OBEY kui pseudobränd sai üldtutntuks, see pälvis ka kunstiringkondade tähelepanu. Ilmusid kirjutised OBEY kampaaniast kui tähelepanuväärsest reklaamiparoodiast ning teravast kapitalismikriitikast, Shepardist kui taktikalise meedia liikumise silmapaistvast esindajast. Shepardi äratuntava käekirjaga postereid ning printe hakkasid tahtma kollektsionäärid, temalt tellisid kujundusi rokkmuusikud ning temast sai tasapisi kultuskunstnik. Sellega lõppesid Shepard Fairey elus raskemad ajad ning ühtlasi tema loomingus huvitavam periood.

Kuigi algselt pseudobränd või brändinguparoodia, hakkas OBEY tuntuse kasvades toimima aina enam nagu mistahes tavaline kaubamärk. Ärksad, tarbimiskriitiliselt meelestatud inimesed tahtsid endale ka bräningukriitilist OBEY-T-särki ja nõudmisele vastu tulles, hakkas Shepard neid ka tootma ja nii see läks. Nüüdseks on OBEY kiivalt copyrightiga kaitstud ning selle taga on arvestatav rõiva- ning nännitööstus. Ning Faireyst on osade ärksate ja tarbimiskriitiliselt meelestatud inimeste jaoks saanud silmakirjalikkuse etalon.

Mis puudutab OBEY postereid, siis loobus Fairey aja jooksul minimalismist ja kontseptuaalsusest ning liikus koomiksilikku fantaasiamaailma. Kuskile lowbrow ja deviant-arti mänguväljale, tema põhilisteks võteteks said peibutava ja pelutava, hirmsa ja armsa, esteetilise ja ebaeetilise ühendamise efekt, lisaks manuaalse virtuoossuse rõhutamine, pseudoretro-esteetika, popkultuuri-ikoonidega mängimine jms antud zhanrile omane. Fairey ei käi oma postereid enam hullumeelse järjekindlusega plagudele kleepimas, siiski võib tema uuemate printide keerulistes, aega- ning kannatustnõudvates ornamentides näha mingeid jälgi endisaegsest monomaniakaalsusest. Kuigi Fairey stiil muutus palju baroksemaks ning algne puna-must-valge värvigamma pehmemaks, on tema taiesed ikkagi selgelt äratuntavad, ainult et see korduslikkus ei mõju antud juhul kontseptuaalse valiku vaid pigem paigalseisuna. Mis puudutab Fairey posterite sisu, siis on ta jäänud truuks totalitarismitemaatikale. Aga see pole enam külm analüüs, vaid nüüd juba puhas ihalus, erootiline fantaasia, kus põimuvad roosid ja relvad, kõikenägev silm, mass destruction, sots-prop, US dollar, Che ja muidugi supermodelli välimusega revolutsioonitshikid. Umbes selline, nagu võiks välja näha soft-porno versioon 1984st.








HOPE

Asja juurde. Mis meil siin siis on? Lipuvärvid presidendikandidaadi palgel, tõsine kuid tark ilme, kaugussevaatav pilk, lihtne ja meeldejääv slogan, millel puudub mõistusega haaratav sisu, kuid mis mõjub emotsionaalselt. Ja aasta on meil 2009. Hämmastav, tõesti hämmastav. Kui ma nägin seda posterit shortlistis, siis tundus see mulle kummaline. Aga olgu, inimesed tahavad tähistada Obama võitu, las lõbutsevad. Kuid “Aasta parim disain” läheb juba liiale.

Ei hakka isegi mõistatama, mis võis olla zhürii otsuse taga. Võibolla soov teha nägu, et ka brittidel on mingi sõnaõigus Maailma Presidendi osas ja kui nad ka ei saa valida USA presidenti ennast, siis võivad nad valida vähemalt tema posterit? Või oligi see siiras vaimustus? Veel mõni põhjus? Puma? Vabmüürlased? Jumal teab.


Kindlasti on Obama saamine presidendiks suursündmus. Ja võimalik, et ta päästab maailma. Aga mis on sellel pistmist graafilise disainiga? Üldse tundub selleaastane zhürii elavat jatkuvalt sügavas obamadeliiriumis, näiteks valiti moekategoorias võitjaks Itaalia Vogue juulikuine Black Issue, mis, samuti seoses US presidendivalimistega launchis numbri, kus kõik modellid olid mustad. Julge idee, kena promotrikk (kuigi võiks süüdistada rassismis), aga mis on selle seos moedisainigat?


Obama posteri valimine aasta disainiks tekitas oodatult vastakaid reaktsioone ning üldiselt võibki jagada leerid kaheks. Ühed räägivad sellest kui eelmise aasta ikooniliseimast posterist, mida “teab igaüks” ja mis juba seetõttu väärib esiletoomist. Ning teised leiavad, et tore on, aga disainiga pole sel midagi pistmist.

Või nagu kommenteerib tuntud disainikriitik Tom Dyckhoff: “Antud poster ei ütle absoluutselt midagi selle kohta, mis suunas disain just praegu liigub. Selles on ajavaimu, kuid, juhul kui see poster ainüksi ei taganud Obama valimise, ei ole see mingis suhtes murranguline. See ütleb midagi ühe ajaloolise hetke kohta, kuid ei ütle midagi oma ajastu kohta.”

Kuidas põhjendab oma otsust zhürii?

Rõhutatakse asjaolu, et tegemist on rohujuuretasandi kommunikatsiooni, omaalgatusliku kampaaniaga. Mis iseenesest kõlab tõesti trendikalt - väike meedia, viral marketing, intervention, social awareness, grassroots-activity. Tegelikult on sellega aga asjad nii ja naa. Kuigi valimisvõitluse ajal eitasid Fairey ning Obama kampaaniameeskond igasuguseid omavahelisi sidemeid, tunnistas Fairey hiljem, pärast Obama võitu, et päris nii see siiski ei olnud. Initsiatiiv tuli tõesti tema poolt ning esimesed posterid trükkis ta omapäi. Kuid seejärel võttis kampaaniakontor temaga ühendust ning palus asendada algese teksti PROGRESS tekstiga HOPE. Mida Fairey ka tegi. Lisaks koristas ta pärast vestlust kampaaniaametnikega oma Obama rinnas olevalt märgilt ära OBEY logo. Nii et tegemist on siiski parteiliselt instrueeritud omaalgatusega.


Zhürii toob esile ka, et tegemist on ikoonilise posteriga, mis aitas tutvustada Obamat maailmale. Ka see ei ole kuigi veenev. Nagu ei oleks maailm muidu USA presidendivalimisi märganud! Pigem meenutab Fairey mulle antud juhul suvalist suveniirimüüjat. Ning tema väidetavad head kavatsused ei ole mingi argument, heade kavatsustega võib jõuda kuhu iganes.



Kuigi poliitpropaganda kõlab juba eos halvasti, võib see iseenesest olla nii huvitav kui uuenduslik ning säilitada tõsiseltvõetavuse isegi pärast selle promotud rezhiimi läbikukkumist – näiteks Leni Riefenstahli tööd. Kuid HOPE antud kategooriasse ei küündi. Visuaalilt ning sõnumilt klisheelik, lausa üllatavalt konservatiivne poliitkäsitöö, mis tundub vaimselt kuuluvat pigem kuhugi eelmise sajandi 30tesse, isikukultuse ja totalitaarsete rezhiimide kuldaega. Lihtne, lööv ja lame. Mitte et ma arvaks, et Shephard Failey on täiesti keskpärane tegija. Tal on olnud omad hetked. Ja kuigi tema visuaalsed fantaasiad enam eriti millegagi ei üllata, siis pole see mitte niiväga Fairey, vaid pigem tema arvukate jäljendajate süü. Ning OBEY või SÕDA ON RAHU korrutamine ajab ikka asja ära. Asi läheb käest, kui Fairey üritab olla sotsiaalselt vastutustundlik. Sest Shephard Failey on meister poliitpropagandavõtete (ära)kasutamises, see oli tema kui taktikalise meedia pioneeri tunnus ning töövahend. Teatav demonstratiivne primitiivsus. Ning detournmenti äraspidise loogika alusel töötas see põhimõttel "mida hullem, seda parem, mida lamedam, seda teravam". Kui ta aga asub oma kätteõpitud nõksudega tegema PÄRIS agitatsiooni, on tulemuseks paratamatult justnimelt nürimeelne propaganda. Detournment detourned. Ja tulemus on deboring.


Loomulikult pole küsimus üksnes vormis. Shepard Fairey oli okei, kuni ta tundus elavat mingis omaloodud totalitarismiutoopias. See omamaailm oli lapsikult veetlev, see oli ohutu võimufetishism. Seni kuni see kuulus põrandaalusesse paralleelreaalsusse. Nüüd ühtäkki aga on Shepard Faireyst saanud Obama ihukunstnik, tema mängumaa pole enam fantaasia, vaid suurriigi presidendivalimised. Mainekujundus. Ta ei saa enam fännikirju fantasyfriikidelt, vaid talle kirjutab USA vägede ülemjuhataja. Ja see teeb pigem murelikuks.

Ning murelikuks teeb, et üks maailma mõjukamaid disainikonkursse, mis oma ülimas kompetentsuses peaks näitama teed ning aimama trende, samastas disaini propagandaga.


I HOPE, et zhürii oli seekord ebakompetentne, mitte ettenägelik.



--------------------------------

Lõpetuseks veelkord selle aasta disainiauhinna võitnud poliitplakat ning eelmise aasta võitja – Yves Behari loodud üliodav ning kirjaoskust mitte-eeldav internetiarvuti arengumaade lastele.

Maailm on aastaga palju muutunud.





Lohtuseks tuleb öelda, et blogihääletusel osalenuid jättis kaugussevaatav Ülemjuhataja külmaks ning nemad valisid läinud aasta parimaks disainiteoseks hoopis ühes Indoneesia kolkakülas valmistatud nunnu puust raadio.



Ka oli konkursi shortlistis päriselt huvitavaid töid, aga neist võibolla edaspidi.


2 kommentaari:

Triin ütles ...

Hei, hea analüüs. Fairey liigub imekiirelt mitte ainult disainiauhindade suunas, vaid ka kunstimuuseumidesse: http://newcurator.com/2009/03/guest-post-a-d-jacobson/

cd ütles ...

hea artikkel jah. aitäh.