kolmapäev, märts 18, 2009

God Save The Queen

WHITE CUBE

Marcus Harvey

White Riot

Arvustab: Margus Tamm


Proloog. Kohalikku klatshi

Saatchi ja Väike Saatchi

Charles Saatchi läks mõned aastad tagasi tülli Young British Arti kunstnikega, ja eriti oma pikaajalise sõbra Damien Hirstiga isiklikult. Põhjuseks väidetavalt erimeelsused selle üle, kui suur oli kellelgi roll YBA edu juures. Mispeale Damien Hirst müüs mõned oma tööd kunstioksjonitel suure raha eest maha ja tegi seda ise, ilma Saatchi vahenduseta. Üldiselt loetakse Ühendkuningriigis seda, kui kunstnik oma tehinguid galeristiga ei kooskõlasta, enesetapuks. Kuid Hirst võis seda endale lubada ning siinses kontekstis oli tegemist selge kindaviskamisega et mitte öelda ränga solvanguga. Saatchi teatas vastuseks, et YBA on teda ära tüüdanud ning ta ei soovi osta enam ühtegi ühegi YBA kunstniku tööd.

2004 põles maani maha Mymarti laohoone, kus Saatchi hoidis omma YBA kollektsiooni. Tules hävis hulk ikoonilisi teoseid, muuhulgas ka Tracey Emini “Everyone I hHave Slept With” (kus oli ka Charles Saatchi portree). Charles võttis seda märgina, et YBA ja tema teed on määratud lõplikult lahku minema ning müüs allesjäänud YBA tööd, millede hind oli tulekahju järel tõusnud täiesti uuele levelile, maha. Enamuse töid ostis üks ärimees, kellele kuuluvad White Cube galeriid ning keda sellest ajast hakati tundma Väikese Saatchina.

See polnud siiski veel kõik, et vint täielikult üle keerata, nõustus Charles Saatchi hakkama saatejuhiks reality-telemängule “Saatchi´s Best of British”, kus hulga võistlejate hulgast sõelutakse välja “staarkunstnik”. Ja ka see polnud veel kõik. Läinud aasta lõpus avas Saatchi oma galerii uues kohas ja veelgi suuremates ruumides ning eksponeerib seal põhimõtteliselt mitte-Briti kunsti. Esimene näitus oli Hiina kaasaegsest kunstist, praegu on seal avatud näitus Lähis-Ida kaasaegsest kunstist. Galerii sissepääs on tasuta. Avanäitus sai kriitikutelt suhteliselt negatiivse vastuvõtu. Mispeale Saatchi galerii arendusjuht Rebecca Wilson teatas Reutersile, et “uue galerii sihtgrupp ongi pigem tavakülastajad, mitte kunstikriitikud”.



White Cube

White Cube on paarist galeriist koosnev kett Londonis. See on hetkel enamvähem kõige prominentsem eragalerii ning kui sul on näitus seal, siis see tähendab, et sa oled pildil. Galeriide interjöör on disainitud sõna otseses mõttes valgeks kuubiks, nii et see on nagu ruum ruumis, mõjudes ühelt poolt kontseptuaalse viitena kunstimaailma terminoloogiale, teisalt aga luues tõesti suurepärase, intiimse kuid piduliku omaruumi, kus iga eksponeeritud töö pääseb maksimaalselt mõjule ning omandab juba iseenesest väärikuse ning sügavmõttelisuse. Esimene White Cube avati 1993. See oli väga väike ruum ning näitusestrateegiaks oli eksponeerida alati vaid ühte, eeldatavalt olulist tööd, kontsepti järgi ei kutsutud ühtegi kunstnikku esinema mitu korda. One and only.

2006 avati suuremates ruumides galerii Hoxton Squarel ning algsest ühe-teose-eksponeerimise ning ainult-üks-kord-saab-esineda kontseptist loobuti.


Marcus Harvey

Marcus Harvey on elav klassik, YBA kunstnik ning tema 1995 valminud “Myra” - sadistliku lastetapja Myra Harvey portree, mis koosneb lugematutest laspsekätejälgedest on üks Briti uuema kunsti ikoone.


Mitte et see teos mulle kunagi eriti huvitav oleks tundunud, kuid kindlasti on see skandaalne, see põhjustas avaliku pahameeletormi esmaeksponeerimisel ning veelgi suurema, rahvusvahelise ulatusega skandaali alles hiljuti, eelmisel aastal. Siis, kui Gordon Brown tegi Pekingis VIP peo ajal promo 2012 Londoni olümpiale. Nimelt oli Marcus Harvey “Myra” sattunud peaministri selja taga luupiva Londonit tutvustava showreeli sisse. Ning see tekitas huvitava küsimuse, et kas tõesti müüb Ühendkuningriik oma olümpiamänge lastetapja abil. Ajakirjanikud said esitada selle huvitava küsimuse ilmselgelt kunstikaugele peaministrile ning fotograafid said huvitavaid pilte peaministrist, sportlastest ja lastetapjast. Meedia tegi asjast suure numbri, avalik arvamus nõudis süüdlaste leidmist ning vallandamist, peaministri kantselei ning showreeli kokkupannud montaazhistuudio püüdsid vastutust edasi-tagasi teineteisele veeretada, Londoni linnapea mõistis vahejuhtumi otseselt hukka, Gordon olla olnud endast väljas ning The Telegraphy andmetel “karjunud alluvate peale”, kuid vähese viivitusega saabunud ametlik vastus pressile oli siiski, et Myra eksponeerimine showreelis näitab Briti Kuningriigis kehtivat eneseväljendusvabadust. Nii et loodetavasti saab Myra Hindleyt aastal 2012 näha koos olümpiarõngastega.



Marcus Harvey

White Riot

White Cube Hoxton Square

Näituse nimi pärineb ansambli Clash 1977 debüütsinglilt.

Näitusel on väljas:

  1. “Maggie” - Margaret Thatcheri ikooniline portree, millega teda esitleti tooride valimistel 1987 ning mis sedapuhku on kokku laotud dildodest, kolpadest, müntidest, padrunitest ja muust sarnasest. Kunstniku sõnul ei olnud tema eesmärgiks teha skandaali (see tal ka õnnestus, skandaali ei puhkenud), vaid tuua esile võimu seksuaalne iseloom ning dildod viitavad Margaretis peituvale hämarale maskuliinsusele.

  2. “Victoria” - pronksist jalgpall, mille lössis voldid moodustavad häbemekujutise. Kunstniku sõnul viitab see Briti jalgpalli kadunud hiilgusele.

  3. “Nike” - konstruktsioon ristatud püsside ning tiivulise WWII aegse sõdurikiivriga.

  4. “The Lord High Admiral” - Winston Churchilli portreebüst punkariharjaga. Kujutis pole Harvey väljamõeldud, vaid pärineb 2000 aasta MayDay demonstratsioonilt, kus meeleavaldajad asetasid parlamendihoone esisel välkjakul seisvale Churchilli kujule murumättast punkariharja (kujurüvetaja, endine sõjaväelane muide sai reaalse vanglakaristuse). Kunstniku sõnul ei tahtis ta selle teosega ikoonistada nii punk-kultuuri kui omaaegset peaministrit, sest mõlemad “kehastavad julgust astuda vastu tavanormidele”.


    originaal


  1. “Albus” - poolabstraktne mustvalge maal. Kunstniku sõnul on see nimi, millega Roomlased nimetasid Briti saari ning maal kujutab endast britilikkuse ikooni - Doveri valgeid kaljusid halli taeva ning sünkmusta mere vahel.








Marcus Harvey räägib intervjuus, et saksa natsikiiver, dildod, Thatcher jne on tema jaoks eelkõige jõulised kujundid, ei muud. No tore on. Justkui oleks teda süüdistatud ebaeetilisuses. Dream on. Minu jaoks on need natuke väsinud kujundid. Keda see natsikiiver ikka loksutab. Simon Wiesentahli võibolla ainult. Ja dildod. No tule eile meile.


Isegi kui võtta seda väljapanekut topeltiroonilisena, on see ikkagi nõrk. Võibolla isegi veel nõrgem. Kui ma valutaks südant Briti kunsti pärast, siis ma puhkeks nutma. Ja 45 aastane inimene (Marcus Harvey on sündinud 1963) võiks ju juba midagi nutikamat välja mõelda kui vana hea “popikoonidega” mängimine ning “vastandite ühendamine” ja seda veel eriti lääges Briti – “punk royal” variandis. Ööök. Ja mis kuradi jalgpall?! Kui mind vähegi peaks morjendama Briti kunsti maine, siis lükkaksin ma Harvey rongi ette ja paneks galeriile tule räästasse. Et keegi ei näeks seda häbi, seda keskealist Briti noort kunsti, skandaalset kunstniku “kakskümmend aastat hiljem”. Aga kuna minus puudub lojaalsus Kuningriigile, siis pakub see mulle omajagu õelat lõbu ja on case studyna huvitavgi. Ja kokkuvõttes kinnitab see minu vana mõtet, et isataputraditsioon on tegelikult äärmiselt humaanne, nii eutanaasia mõttes, ennem kui isafiguurid seniilistuvad või hambutuks jäävad või oma ideaalid kaotavad.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

hans haacke on muide saatchi ja thatcheri teemal ühe väga põhjaliku töö teinud, tsekkige ja üllatuge,
best
rael

anniketeab ütles ...

Aga selline küsimus hoopis - millisest pealinna kauplusest saab "Naratiivsust tekstides" - mõlemat osa osta?

margus ütles ...

meili andreas@cca.ee ja ma arvan, et ta annab need sulle leti alt ja sõbrahinnaga