pühapäev, mai 10, 2009

Kunst vs ühiskond - kes keda

Lugedes eemal olles Eesti lehti, hakkas silma mingi blingbling, mis lähemal vaatlusel osutus kuldseks pronksmeheks. Veel lähemalt vaadates ostus see osaks selleaastasest Eesti projektist Veneetsia Biennaalil (Kristina Norman, kuraator Marco Laimre). Tundub, et jälle on õnnestunud tekitada skandaalike kunstimaailma-ühiskonna teljel, kus ühel pool on meie masendav riik oma jõustruktuuride, pealiskaudse meedia ja lollide netikommentaatoritega ning teisel pool kunstnikud, kes saavad taas imestusest käsi kokku lüüa rahva küündimatuse üle. Jee.

Okei, aga lets analyze this nagu öeldakse Keskpäevatunnis. Mis võinuks olla antud aktsiooni eesmärk? Püsitada eelnenuga sarnane, kuid siiski märgatavalt ülevõlli objekt (ülevõlli peaks siis nagu signaliseerima „mitte-pärisust“, millega kaasneb teatud hulk lubatavusi, mida „päris“ monumendil pole) ja siis vaadata, mis reaktsiooni see tekitab.
Loogiliselt mõeldes võiksid reaktsioonid olla järgmised:
a) keegi ei tee sellest välja, kuna see on nii veider (suur ja kuldne)
b) aktiviseeruvad 09. maid tähistavad jõud, kes a) tunnevad end solvatuna – miks neile pannakse selline ilmselgelt pilalik objekt nende austataud monumendi asemele b) tunnevad rõõmu, et neile pannakse ilus uus särav objekt, ootamatult tuleva eralagatuse korras; keegi veel toetab neid
c) sekkub politsei ja kogu aktsioon peatatakse nagu on korduvalt tehtud Naši elavate skulptuuridega samas paigas.

Ei pea olema eriline geenius, et neid reaktsioone ette näha. Ei pea olema eriline geenius ka selleks, et aru saada, millist vahvat dokumentatsiooni siit oma kunstiprojektile saab – ükskõik, milline kolmest variandist käiku läheb, tõotab sündmuspaigal tulla live actionit ja ülesköetud emotsioone (või siis märgiliselt just mitte mingit actionit).
Tundubki, et kogu asja puhul olid juba enne olemas ettenähtud tagajärjed ning nende peale mängiti väga teadlikult välja. Oli vaja lihtsalt saada materjali, mis tõestaks, et igal juhul on siin riigis midagi mäda. Tekib selline kuju ja keegi ei märka. Tekib selline kuju ja sellest saab palsam/ärritus ala-integreeritud venelaste kogukonnale. Tekib selline kuju ja Eesti riik on oma võimupositsiooni jõhkralt ära kasutav institutsioon. Oli olemas vastus, aga oli vaja, et keegi küsiks küsimuse, nii et Ven Bien seltskond saaks sellele pidulikult, viidates dokumenteeritud materjale, vastata.

Kuna see ei saanud olla muu kui lihtsalt ettekavatsetud skandaal, siis mõjuvad meediast läbijooksunud „kannatanute“ - kunstiinimeste avaldused, et selline jõhkrus Kunsti vastu neid shokeeris, eriti jaburatena. Mismõttes polnud eesmärk provotseerida? Keda te lollitate? Nö tavainimesi, rõhudes sellele, et Kunstiteos polegi nagu „päris“ asi ja sellele peaks olema rohkem lubatud? See on taas kord ülimalt küüniline kunstniku enesepositsioneering, mis asetab ta ülejäänud ühiskonnast kõrgemale ja kaitseb Kunsti sildiga, mille varjus võib ükskõik kui süüdimatut asja ajada ning ülejäänud inimestele koht kätte näidata. Mulle ka ei meeldi Eesti Politsei kohatine jõhkrus asjadele reageerimisel, aga veel vähem meeldib mulle ülimalt lihtsakoeline lähenemine sellele probleemile.

Mida siis tõestati? Minu jaoks mitte seda, et me elame politseiriigis või et meil on probleeme kahe kogukonna integreerimisega vms (mida me ju teame, miks seda lihtsalt veelkord üle korrutada?!), vaid seda, et üks osa kaasaegsest kunstist, mis määratleb end väga enesekindlalt „sotsiaalselt tundlikuna“, on tegelikult sotsiaalselt täiesti tundetu. Selle katsed ühiskondlike probleemidega tegeleda, piirduvad ainult oma turvalisest kunstimaailmast seda Teist, aka ülejäänud ühiskonda, vastavalt oma eelarvamustele torkimas käia. Kogutud välitööde materjalid eksponeeritakse kunstimaailmas sees turvalises valges kuubis – ka antud juhul saab asjast suurepärase dokumentatsiooni kokku lõigata, mida siis Veneetsia Biennaalil kolleegidele üle maailma demonstreerida. Palju õnne.



29 kommentaari:

Indrek ütles ...

Ma kodumaal olles meediat üldse ei jälgi. Millest käib jutt?

maarin ütles ...

vt nt siit: http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=328458

cd ütles ...

tere!

ma päris nii karm ei oleks, Norman on paari päevaga saanud vist üheks kuulsamaks nüüdiskunstnikuks (vähemalt Eestis sees). BBC kajastas ka. Toomik peab millegi eriti kõvaga hakkama saama, et end rahvakangelasena uuesti õigustada.

Vseviov tegi mõnusat PR-tööd, see oli lahe, kuigi ma ei tea, kas see teost tugevamaks muutis. Avalikku arvamust mõjutas kindlasti positiivsuse suunas.

Sellega olen nõus, et milleks hämada provokatsiooni teemal. Niisamuti see kunsti sildi taha pugemine. Oleks pidanud ütlema, et see on päris monument ja selgitama kellele pühendatud.

Sekkuva kunstiga on nii, et mu meelest tuleb eetika seisukohalt kõik väga hästi läbi mõelda. Kui asi teenib sotsiaalselt head eesmärki (kasvõi algse pahameele kaudu) ja suurendab arutelu ja tegutsemist ühiste asjade nimel, siis on teos end õigustatud. Aga kui kunstnik soovib ainult tähelepanu ega ole huvitatud ühishüvede edendamisest, siis on sekkumine minu jaoks ebaeetiline.
Normani puhul usun ikka esimest varianti.

mõtlesin isegi talvel, et võiks sinna platsile ühe suure lumememme teha - ämber peas ja söenööbid ees või umbes nii. kahjuks oli ilm halb tol päeval.

ahoi!

Mina ütles ...

Sa ütlesid siin postis põhimõtteliselt sama, mis mul ka pähe tuli - minul küll natuke vängemate sõnade mantlis.


Vseviov sõnas läbi lillede, et "tütarlaps, hankige omale mingi tõsiseltvõetav kontseptsioon". Meeldivalt diplomaatiline temast, peale säärast mitmekülgset faux pas'd.

Uudistes suutis Norman ennast selgitada (vabandada?) vaid sellega, et biennaalile oli materjali vaja. Täielik ühiskondlik diletanlus või küünilisus. Mõlemad halvad...

Myrskypääskynen ütles ...

carl, kui oleks tõesti esimese variandiga, et "asi teenib sotsiaalselt head eesmärki (kasvõi algse pahameele kaudu) ja suurendab arutelu ja tegutsemist ühiste asjade nimel", siis valitud taktika näitab vaid Kristina naiivsust ja igasuguse ettenägelikkusse puudumist. ma ikka ootaksin kunstnikult natuke kavalamat strateegiat

cd ütles ...

Olen nõus, et taktikaliselt oleks võinud tegevust lihvida ja rohkem läbi mõelda, aga ma tahaks ikka loota et Norman pole veel oma viimast sõna öelnud.

Anonüümne ütles ...

ja te keegi ei tule selle peale, et siinkohal piiratakse loomevabadust, rikutakse inimõigusi jne. ja olete rahul ühiskonnaga kus elate? non grata kunsti on tõesti erakordselt turvaline kureerida...

Anonüümne ütles ...

haha, inimõigusi rikutakse küll, aga ega selle pärast ei pea veel halba kunsti tegema hakkama

cd ütles ...

miks anonüümselt? nimega oleks huvitavam...

carl

Mina ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Mina ütles ...

Olen nõus, et taktikaliselt oleks võinud tegevust lihvida ja rohkem läbi mõelda, aga ma tahaks ikka loota et Norman pole veel oma viimast sõna öelnud.

Äärmiselt suure tõenäosusega hakkabki kogu seda ettevõtmist defineerima "sõna, mida öeldi" 9. mail Tõnismäel. Ükskõik milline autorite algne intentsioon ei olnud.

Väga suure osa sellest, kuidas "kunstiteost" mõtestatakse, on kinni siiski mitte algses projektis või autori idees, vaid retseptsioonis. Minnes 9. mail pronkssõduri koopiaga Tõnismäele, nähtavasti ilma mingi adekvaatse raamistuseta, nagu hilisemates intervjuudes välja tuli, astuti mängu, mida hoomata ja kontrollida ei suudetud.

Või kui suudeti, siis tõstatub taas küsimus hoolimatusest ja küünilisusest. Nokk kinni saba lahti...

Krai ütles ...

we have to consider that golden idols have often had difficult times throughout history especially if they do not represent immortal gods and evoke "false" images worshiped symbols. this was obvious very early on when Moses came down from Mount Sinai and found people worshiping the golden calf:
http://www.jewishsearch.com/article_467.html

(Moses was so upset he forced the Israelites to drink the powder of the burned golden statue!)

as the saying goes, "history repeats itself". so, people still worship golden calfs:
http://wonkette.com/403920/jesus-people-pray-that-false-idol-will-save-gods-economy

and we can see in modern times artists are often compelled to make golden statues of earthly idols. Why? mostly it seems, for fame and fortune, even in the face of scandals and controversy. It seems the formula works.

Dmien Hirst went with the trusted golden calf:
http://www.nysun.com/arts/hirst-in-the-hamptons/84827/

Marc Quinn went with a golden Kate Moss:
http://stylefrizz.com/200808/kate-moss-golden-statue-by-marc-quinn/

Jeff Koons went with Michael Jackson and his pet monkey 'Bubbles':
http://www.artnet.com/magazineus/features/nance/nance6-9-08_detail.asp?picnum=2

My favorite is the golden Bruce Lee of Mostar:
http://forum.stirpes.net/visual-arts/17947-statue-bruce-lee-mostar-bosnia-herzegovina.html

in order to deal with this difficult situation we should all try to make golden statues of an earthly idol to see what we really value and even hold on to those objects even when it makes our friends or other people angry.

margus kiis ütles ...

Ma pidasin enne seda Normani projekti tobedaks ja üleeilse uudise mitmekordseks ülessoojendamiseks aga ootamatult paljastas üks penoplastist mulaazh kui idiootne ja ajuvaba ning mis hullem , totalitarismiihkav Eesti ühiskond ja selle väidetav eliit on. Järjest mitmed pealtnäha intelligentsed inimesed paljastasid, kuid vähe nende aju ikkagi liigub. Kogu Pronkssaagat ma pidasin varem küüniliste poliitikute õnnestunud aktsiooniks kasutamaks ära erinevas rahvuses lollide armeed. Nüüd tuleb välja, et paljud lollid on lõpetanud ülikoolid ja isegi ühiskondliku redelik väga kõrgele tõusnud! Jube!

(Tõnis) ütles ...

Kusjuures ma olen selle artikli autoriga täiesti nõus. Selle kuldsõduri kohta kõlas kuskil hea võrdlus surnud sugulase topise sokutamisest perekonnapeole. Et nagu sitaks diip ja andekas, eks ole. Inimesed lähevad närvi, reageerivad erinevalt. Oh milliseid probleeme tõstatav, otse naelapea pihta jne. Sõnavabadus on kaitstud, tabud murtud. Muidugi superandeka autori aastatepikkuse analüüsi tulemus. :) Oh, tegelikult tahaks ropendada.

Minu meelest on selles aktsioonis paljastunud infantiilsust meie kaasaegsele kunstile sümptomaatiline. Uurimuslik kunst, eluvõõraste ullikeste flirt teadusliku fraseoloogiaga. Nagu lapsed mängiksid arsti. Ürituse pseudosotsioloogilisus on siinses kirjutises ilusti välja toodud. Aga mässaja on ilgelt cool olla, politsei pahapaha.

Kusjuures ma isegi ei usu, et Laimre ja Norman oleksid küünikud. Kahjuks. Andekad küünikud võivad ju päris coolid olla. Nad lihtsalt ei teagi paremat kui klišeed.

Kusjuures masendav on see, kuidas selliseid in real life idiootsusi esteetilistele tegevustele jäetud vabadusega kaitstakse. Selline nö lahe süüdimatus. Et suvaline inimene ei saagi selle diibi aktsiooni kohta midagi öelda, sest "tervikteost näeb juunist oktoobrini Veneetsias". Üldse olid Laimre-Normani selgitused raadios coolid. Norman hoidis kujust kogu aktsiooni käigus kinni, järelikult ta ei paigaldanud seda Tõnismäele. :) Linnavalitsuselt luba ei küsitud, sest oleme realistid - seda poleks antud. Diip jutt mälu okupeerimisest (huvitav, kust ta seda luges?). EKA on vist lasteaed?

margus kiis ütles ...

Siin pole asi kunstilises vabaduses vaid inimlikus vabaduses üldse. Kas mul on õigus käia riides nagu ma tahan? Kas mul on õigus tassida kaasas kõiki asju, mis pole ümbritsevatele inimestele füüsiliselt ohtlikud? Kas mul on õigus karjuda tänaval sõnumeid, mida ma tahan? Kui mul pole selliseid õigusi siis pole tegemist demokraatliku vaba ühiskonnaga. Kui mul on õigus aga järgneb täiesti ebaadekvaatne üldsuse reaktsioon, siis on tegemist vaimuhaige või alaarenenud ühiskonnaga.

Mulle näiteks ei meeldi natsid ja haakrist, kuid ma ei keelaks kellegil seda märke kandmast ja tänaval natsislõuganeid lõugamast. Sest see on normaalse demokraatliku ühiskonna tunnus.

Optimistlikult ütles ...

Milles mure. Kõik süsteeemid töötavad ju:

Projekt läheb biennaalile Eestit esindama - riik soosib kriitilist arvamust

Politsei reageerib tundmatule helendavale objektile 15 minutiga - politsei on kiire

Kui Maimikule tundub, et omasid pekstakse, siis ta läheb appi - inimesed hoiavad kokku

Ilmub vastakaid artikleid ja sadu netikommentaare - meedia soosib pluralismi

Osad netikommentaarid kustutatakse kui mittesobivad - ajakirjandusel on vastutus

Luiga juhib tähelepanu politsei tegevuse nõrgale juriidilisele alusele - juristid kaitsevad õigusriiki

jne.

Anonüümne ütles ...

Olles ise ka selle aktsiooni suhtes üsna kriitiline, arvan, et see nö. selge peaga tehtud analüüs on täitsa objektiivne. küll aga peab mainima, et autor ei ole suutnud vastu panna präänikule ehk sarnaselt eakatele kunstnikele, kes sel nädalal meedias sõna on võtnud, kasutas ta head võimalust sotsiaalselt suhestuvale kunstile tervikuna "ära panna". palju õnne sullegi.

margus kiis ütles ...

Politsei käitus selles situatsioonis õieti elik siis vältis omade vahenditega igaks juhuks võimalikku jama. Adekvaatne.
Täiesti ebaadekvaatne ja piiratud mõtlemist näitav oli paljude justkui Eesti vaimset eliiti esindavate inimeste reaktsioon. See näitas, et isegi nemad on teinud Pronkssõdurist endale mingi tõsise religioosse objekti, mille üle nalja heita ei tohi, rääkimata muutmiseks kunsti objektiks. Kuulge, see pole normaalne, kaugelt mitte.

cd ütles ...

tere taas,

nädal on möödunud ja kired endiselt möllavad!

positiivne on see, et ükskord ometi on Eesti avalikkuses tekkinud tõsine (möönan, praegu ehk liigagi emotsionaalne) ja laiahaardeline arutelu kunsti piiride üle.

negatiivne on see, et kogu arutelu kipubki koonduma just kunsti ja selle olemisõiguse, mitte aga integratsiooni ja vaba ühiskonna olemisvõimaluste temaatika ümber.

soovitan kuulata:
1) Kaido Ole viimases Ülekuulamises http://r2.err.ee/player?saade=46&paev=2009-05-16
2) Ignar Fjuk, Ülle Madise ja A. Kivirähk viimases Räägivad saates:
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=883543

mind natuke häirib see, et Eestis lahmitakse. nii tegudes kui sõnades. (need raadiosaated on küll suht asjalikud, kui Juku-Kalle Ülekuulamises välja arvata)). põhjendused on argumendi kaalukaim osa. oleks Norman saanud 1-2 aastat tugevat filosoofiakoolitust, siis oleks ta palju osavam enda kaitsja. aga, jah, tekib küsimus, kas ta siis oleks kuldsõdurit teinud. oleks teistmoodi teose teinud võib-olla.

mulle meeldib, et praegu on uksed lahti. ise olen sama meelt nendega, kes ütlevad, et ei maksa üle reageerida. ei Normani aktsioonile ega avalikkuse reaktsioonidele.

maimiku artiklit lugege ka päevalehest.

carl

ps. pange nimed alla oma kommidele, muidu tekib liiga delfi tunne siin. ega te ometi häbene?

(Tõnis) ütles ...

Muide, cd kommentaariga seoses - ma üldse ei imestaks, või tegelikult olen täiesti kindel, et kunstnikud õigustavad oma aktsiooni ka argumendiga diskussiooni tekitamisest kunsti piiride ja funktsiooni üle ühiskonnas. Kui teos on täielik vihale ajav kräpp, siis see argument töötab alati. Et argument on tuhat korda kasutatud, sisuliselty tühi, ei loe. Metatasandil opereerimine on ju niii diip.

Üldse naljakas eeldus, et ühiskond peaks kunsti piiride üle diskuteerima. Miks see peaks kellelegi korda minema? Kuidas selline mõtisklus peaks inimest rikastama?

Minu meelest on probleem selles, et kaasaegse kunsti sotsiaalsetes ja kontseptuaalsetes harudes puuduvad igasugused kriteeriumid, millega teoste õnnestumist hinnata. Inimeste vihastamine, tülgastuse ja igavuse tekitamine ei ole ju näitaja, isegi kui a priori eeldada, et vihastanud on piiratud väikekodanlased ja kunstnikest vaimselt alamad. Vähesed kriitikud kuuluvad siseringi ega ole paadi kõigutamisest huvitatud. Mõni kaasaegne kunsti kohta ajakirjanduses aktiivselt sõna võttev kriitik on end lihtsalt põhja joonud ja kiidab kunsti enesehävitusele sadistlikult takka.

Ükskord paar aastat tagasi ma juba kirjutasin sellest siin: nõme on kui kaasaegsed kunstnikud kannavad oma tegevust saatvat totaalset kommunikatsiooniauku kui mingisugust krooni, kinnitust oma transtsendentsest andekusest. Et nagu kust võetakse selline ülbus ühiskonna/publiku suhtes?

margus (sedapuhku pessimistlikult) ütles ...

Kuulasin kah neid linke – emakeelset diskussiooni kunsti teemadel vahelduseks. Ja lappasin ka online lehtii. Ja põhiline, mis muljet avaldas, oli diskussiooni tase. Gooddamn, see pole ju mingi ühe ullikese üksik ettevõtmine, nagu meediast mulje jääb, tegemist on ju professionaalse tandemiga, ametliku biennaaliprojektiga, projekti taga on institutsioonid ja ekspertiis ning viimaste kümnendite popularsem kunstiteooria eesotsas burjöö ning deboordiga. Ei tohiks ju olla võimatu leida mõnd “eksperti”, kel ka mingigi teemakohane kompetents oleks, iga kunstiteaduse bakatudeng suudaks antud projekti ka üldarusaadavalt avada.

Aga ei. Sõna saavad kirjanikud, segase taustaga arvamusliidrid, mingid jukukalleraidid ja andresmaimikud, pensinieas maalikunstnik jne, kes üritavad midagi käigupealt välja mõelda ja peksavad segast. Ning enamasti pakuvad lihtsalt omapoolseid visandeid meie-nemad piiri tõmbamiseks: mõne jaoks jookseb see kultuuriinimeste ja pööbli vahet, mõne jaoks ajatu ja ajalise kunsti vahelt, mõne jaoks piki Normani geenikokteili.

Ainus mõtestatud arvamus oli Luigalt, kes lähtus oma professionaalselt positsioonilt, ega üritanud mängida kunstieksperti.



Tsiteeriks lõpetuseks briti aktsionisti Mark McGowanit (soovitan tshekkida kasvõi juutuubist, tegemist on meediaprovokatsioonide kohaliku kunniga)
“Meedias on vähe lugusid kunsti kohta. Täpsemalt kolm:
1.kas see siis ongi kunst?!
2.see on raharaiskamine!
3.kunstnike ahistatakse!”

Nii ka praegu. Meedias justkui toimuvad arutelud, justkui tekitataks diskussiooni, justkui tolereeritaks eri arvamusi, justkui antaks sõna. Aga tegelikult püsitakse nende kolme stampklishee raames.

Mina ütles ...

Olete näinud multifilmidest sellist situatsiooni, kus üks tegelane tahab teist lüüa, kuid teine on juba eest ära läinud. Ja siis lööb ise omale inertsist jalaga näkku.

Umbes sarnane olukord on ka selle projektiga, kus taheti äratushoopi anda kellelegi teisele, kuid äsati endale. Kogu selle kunstiakti olemus oli endasse suunatud. Isegi kui seal pidi olema mingi poliitiline ühiskondlik meditatsioonipunkt, siis see, et järgmise päeva lehes tuli üks reformierakonna poliitikutest ise sõnaga „perhvoormans“ nalja tegema, on selle häppeningi kurbmängu sümboolne kulminatsioon.

Ma seekord ei hakka meediale kriitikavett näkku viskama, et seal sulelised ja karvased sisu asemel (klišeedes?) vormi hoopis analüüsivad. Kogu oma vastuolulisuse ja provokatiivsuse supis ei suutnud kõne all olevad kunstnikud tõesti pöörata tähelepanu mitte millelegi muule kui iseendale. Reeglina me räägime ikka sellest, mis silma on hakanud. Spekuleerin, et oleks see kuju ära viidud nädal aega hiljem, kui tunnetatavalt tuleohtlik periood möödas, oleks saanud palju edukamalt osutada (näiteks) politsei päästikusõbralikkusele (triggerhapppy). Aga noh, jumal sellega enam…

1.kas see siis ongi kunst?Kui lahutada see küsimus populismikuuest, siis praegu on see küll omal kohal. Mitte, et ma tahaks defineerida seda, mida iga vaene vennike kunsti puudutavass diplomitöös uuesti peab defineerima. Kuid kui meedia meie väikesel intellektuaalsel maastikul on peale suurt poeesiat täis muuhulgas ka tõsiseltvõetavate inimeste sõnavõtte, kes kunstnikerühma sõnavõtte kuulates lõid silmi nõnda maha, et need läbi asfalti puurisid, ning ei suuda otsustada, kas naerda või nutta – no siis võime ju vahelduseks küsida näiteks, kas need ongi kunstnikud?

Sotsiaalne-poliitiline kunst, kes püüab ilma hammasteta suvaliselt pureda pole just kõige hirmuäratavam. Rääkimaõppimine poleks ka liiaks. Oleks tõepoolest hea, kaks aastat filosoofiaklasse kunstnikud eluks ette valmistaks. Aga kuhu siis jääb see võime ümbrust tunnetada, kui ka kõige elementaarsemat oma tegevuses ei suudeta mõistetavaks sõnaseadeks kokku panna. Eks siis hammaste ja sisu puudumist kompenseeriski värske haava lutsutamine. Kõigil nalja kui palju.

margus ütles ...

Põhimõtteliselt saaks antud projekti kritiseerida ka kunstiteaduslike vahenditega, näiteks kasvõi Claire Bishopi kriitilised tähelepanekud suhestuva kunsti kohta – näiteks, et tihti rahuldutakse üksnes situatsiooni loomisega,, ning ignoreeritakse tagajärgi, või osundus, et niimoodi tekitatud situatsioonid ei pruugi olla susgugi demokraatlikud, on ka antud projekti puhul igati asjakohased.

Hetkel tundub aga, et mingi sisulisema diskussiooni tekitamise asemel on peamised osapooled leidnud ühe hoopis neist kolmest eelpooltsiteeritud kunsti kohta käibivast tüüploost endale mugava olevat. Sest tuttavad klisheed mõjuvad ikka usutavalt. Isegi kui need on faktidega vastuolus.

Esiteks, enamus neist “arvamusliidritest”, kellele see projekt ei meeldi, tõstetavad küsimuse, et kas see ikka on kunst, ja leiavad erinevaid põhjendusi, miks see ikka ei ole kunst. Niisiis, ei ole kunst. Pihtas põhjas.
Fakt on aga. tegemist on kunstiprojektiga, mille on on kõik vajalikud instantsid ja ekspertgrupid mitte üksnes kunstiks vaid lausa riiklikuks esinduskunstiks kinnitanud. Seega on arutelu teemal, et kas see on kunst, või mitte, täiesti mõttetu. Ning seega on ka selline kriitika täiesti mõttetu.

Teiselt poolt leiab Laimre, et kunstnike ahistatakse. Et meedia kiusab ja riik rõhub. Kah arusaadav, kui ikka võimule valusalt vastu hakkad, siis võim vastab repressioonidega. Võim ja vaim, eksole.
Aga siin tuletaks meelde, et antud juhul on siiski Laimre see, kelle taga on riigi toetus. Ta on pestud toidetud ja kammitud. Ja nägu Kultmin hiljuti ülekinnitas, siis force will stay with him.
Kes siis Laimret represseerib? Anonüümsed netikommentaatorid? Kellede poliitiline kaal on umbes täpselt nullilähedane. Ei kõla nagu väga ohtlikult. Ja sellises mugavas jõupositsioonis endast mingit märtrit kujutada, on ikka täiesti ebaadekvaatne.


Ja veel üks veider mõttekonstruktsioon, mis silma hakkas. Siin-seal, Laimre halas ja Maimiku artiklis on kõlanud nõudmine, et antud olukorras peaks kultuuriinimesed justkui tingimata toetama kunstnike, ehk siis viskuma “omade” kaitsele. Kui see ei ole järjekordne meie-nemad vastanduse konstrueerimine, siis misasi see on? Mina isiklikult küll ei leia, et eestlased-venelased vastasseisu asemel kunltuursed inimesed-mittekultuursed inimesed vastasseisu konstrueerimine, oleks eriline töövõit.

margus kiis ütles ...

Tegelikult eestlased-venelased vastasseis ongi praegusel hetkel puhtalt konstrueeritud. Tegelikult sellist konflikti pole. Pole ka sooja armastust, lihtsalt suht leige ükskõiksus. 26 aprill 2006 -- mõnede poliitiliste rühmade poolt hoolikalt ja küüniliselt üles ehitatud massihüsteeria, eri midagi erilist. Järgnev -- näide sellest, kuidas ka omast arust targad eestlased lähevad omeenda Golemit vaadates lolliks. Enamikel venelastel suht ükskõik, kus võidupüha tähistada. AGA mõned just eesti intellektuaalid tegid ühest kujust endale müütilise ja isegi religioosse objekti ja see on küll sürr, kummaline ja ebanormaalne.

ARTISHOK ütles ...

Võibolla minust on midagi mööda läinud, aga ma ei saa aru, mille pärast sa muretsed?

Et mõned inimesed ajavad natsionalistlikku soga? Aga see ongi ju demokraatlik sõnavabadus. Vabadus avaldada arvamust, olgu siis meediumiks installatsioon või netikommentaar.
Valitsus ei sekku. “netinatsid” ja “intellektuaalid” kemplevad omavahel. Kõlab ju nagu mõni vana demokraatiaga maa.

Kõik on korras nagu Norras.

margus kiis ütles ...

Jama on see, et need intellektuaalid, kes hiilgavad oma mõtlemisvõimetusega, otsustavad samas liiga palju, ka paljude meie seast, asju. Oleks lihtsalt suvalised netikommid, ei kotiks. Aga kuna nad jagavad raha, ressursse, võimalusi jne, siis nende arvamus ikkagi loeb.

Kati ütles ...

vt väga asjalik kommentaar EPL Evi Arjärvelt:

"Õn­neks ai­ta­vad suur­test lu­gu­dest ins­pi­ree­ri­tud tse­men­tal­ta­ri­te ja ini­me­si eral­da­va­te sümbo­li­te vas­tu uued lood. Ei tea, kas tead­li­kult või ko­ge­ma­ta, kuid näi­teks Ve­ne­zia-pro­jekt ehk „Kuldsõdu­r”, mi­da kunst­nik kä­si­tas uu­rin­gu­na, po­lit­sei kor­ra­rik­ku­mi­se­na ning ve­ne ja ees­ti rah­vus­la­sed pro­vo­kat­sioo­ni­na, uu­ris­tas üht sel­list mõtte­list al­ta­rit, te­ki­ta­des äär­mi­selt koo­mi­li­se olu­kor­ra, kus si­su­li­selt ju pa­ro­dee­ri­tud püha­ku­ju põrkus kõigi as­jao­sa­lis­te – pool­da­ja­te, vas­tas­te ja rii­ki esin­da­va­te kor­ra­val­vu­ri­te tõsiusk­se mõtte­maail­ma ja ab­so­luut­se­te tä­hen­dus­te­ga. Har­jum­äe sam­ba­le on ju­ba and­nud inim­li­ku­ma tä­hen­du­se Ivan Ora­va vii­ma­ne puh­ke­paik, isea­si, kas me sel­list tä­hen­dust taht­si­me..."
Mina ei saa antud juhul küll artishoki kirjutajast aru - kuidas saab see projekt 'sotsiaalselt tundetu' olla? ilmselt lihtsalt isiklikult kirjutajale projekt ei meeldi.
Kati Kivimaa

Mina ütles ...

Kuivõrd projekti autorid nimetasid enda teguviisi antropoloogiliseks või siis ühiskondlik-analüütiliseks, siis olles nähtavasti täielikus teadmatuses antropoloogia põhiküsimustest, on nad unustanud ära, et kõige suurem probleem ühiskonnateadustes on uurija/teadlase eetiline positsioon. Maikuu lõpu Sirpis osutab sellele tähelepanu ka EHI antropoloog Aet Annist. Tsiteerin teda. Antropoloogias on eksperimendid äärmiselt haruldased. Ilma eetikakomisjoni kadalippu läbimata on võimalik kasutada inimkäitumise mõistmiseks vaid n-ö loomulikult kujunevaid eksperimente, igapäevaseid situatsioone, mida uurija võib tähele panna ja hinnata, sekkumata jälgida.

Kunstnik, eriti keegi, kes peab ennast sotsiaalseks kunstnikuks, ei tohi käsitleda neid inimesi, keda ta kasutab, vaid kui vahendit millegi "välja toomiseks". Inimesed ei ole instrumendid. Kuid Kristiina Normani tekst osutas selgelt sellele, et kuigi kunstis proovitakse olla nihkunud ühiskondlik kriitiliseks (ja postmodernseks, kui lubate), siis ühiskonna ja kunstniku positsiooni mõtestamisel on jäädud kinni ilmselgesse modernsusesse.

Sotsiaalteadlaste ja antropoloogide kaks kõige kõvemat pähklit on küsimused, et kuidas anda edasi või leida ontoloogiliselt subjektiivses maailmas objektiivset vaadet (mida käesolevat projekti läbiviinud kunstnikud enda sõnade kohaselt otsisid) ja kuidas sisendada võrrandisse uurija enda olemasolu (kuivõrd ükski vaatlus pole neutraalne, rääkimata siis eksperimendist). Meie kunstnikud lahendasid selle küsimuse väga labaselt - nad arvasid ennast otseselt enda põhjustatud tagajärgede vastutusalast välja. Delegeerisid reaktsioonid kõikide teiste "olemusele", välistades ennast kui eksperimentaatorit. Sellist teguviisi nimetatakse kaasajal, kus inimene on objektist mõtestatud siiski subjektiks, ebaeetiliseks - sotsiaalselt tundetuks.

Kuigi selle akti eesmärk oli arvatavasti tõstatada küsimusi ühiskonna kohta (mis ka mingil määral tõstatusid, sest ühiskondlik reaktsioon selgelt tekkis), osutab säärane "sotsiaalne-poliitiline kunst" hoopis tagasi kunstile ja kunstnikule. Tõstatades muuhulgas ka küsimusi, kuidas on võimalik, et sotsiaal-ühiskondlik kunst positsioneerib end tänapäeval väljaspoole ühiskonda, subjekti ja kriitikat.

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.