Kunst vs ühiskond - kes keda

Lugedes eemal olles Eesti lehti, hakkas silma mingi blingbling, mis lähemal vaatlusel osutus kuldseks pronksmeheks. Veel lähemalt vaadates ostus see osaks selleaastasest Eesti projektist Veneetsia Biennaalil (Kristina Norman, kuraator Marco Laimre). Tundub, et jälle on õnnestunud tekitada skandaalike kunstimaailma-ühiskonna teljel, kus ühel pool on meie masendav riik oma jõustruktuuride, pealiskaudse meedia ja lollide netikommentaatoritega ning teisel pool kunstnikud, kes saavad taas imestusest käsi kokku lüüa rahva küündimatuse üle. Jee.

Okei, aga lets analyze this nagu öeldakse Keskpäevatunnis. Mis võinuks olla antud aktsiooni eesmärk? Püsitada eelnenuga sarnane, kuid siiski märgatavalt ülevõlli objekt (ülevõlli peaks siis nagu signaliseerima „mitte-pärisust“, millega kaasneb teatud hulk lubatavusi, mida „päris“ monumendil pole) ja siis vaadata, mis reaktsiooni see tekitab.
Loogiliselt mõeldes võiksid reaktsioonid olla järgmised:
a) keegi ei tee sellest välja, kuna see on nii veider (suur ja kuldne)
b) aktiviseeruvad 09. maid tähistavad jõud, kes a) tunnevad end solvatuna – miks neile pannakse selline ilmselgelt pilalik objekt nende austataud monumendi asemele b) tunnevad rõõmu, et neile pannakse ilus uus särav objekt, ootamatult tuleva eralagatuse korras; keegi veel toetab neid
c) sekkub politsei ja kogu aktsioon peatatakse nagu on korduvalt tehtud Naši elavate skulptuuridega samas paigas.

Ei pea olema eriline geenius, et neid reaktsioone ette näha. Ei pea olema eriline geenius ka selleks, et aru saada, millist vahvat dokumentatsiooni siit oma kunstiprojektile saab – ükskõik, milline kolmest variandist käiku läheb, tõotab sündmuspaigal tulla live actionit ja ülesköetud emotsioone (või siis märgiliselt just mitte mingit actionit).
Tundubki, et kogu asja puhul olid juba enne olemas ettenähtud tagajärjed ning nende peale mängiti väga teadlikult välja. Oli vaja lihtsalt saada materjali, mis tõestaks, et igal juhul on siin riigis midagi mäda. Tekib selline kuju ja keegi ei märka. Tekib selline kuju ja sellest saab palsam/ärritus ala-integreeritud venelaste kogukonnale. Tekib selline kuju ja Eesti riik on oma võimupositsiooni jõhkralt ära kasutav institutsioon. Oli olemas vastus, aga oli vaja, et keegi küsiks küsimuse, nii et Ven Bien seltskond saaks sellele pidulikult, viidates dokumenteeritud materjale, vastata.

Kuna see ei saanud olla muu kui lihtsalt ettekavatsetud skandaal, siis mõjuvad meediast läbijooksunud „kannatanute“ - kunstiinimeste avaldused, et selline jõhkrus Kunsti vastu neid shokeeris, eriti jaburatena. Mismõttes polnud eesmärk provotseerida? Keda te lollitate? Nö tavainimesi, rõhudes sellele, et Kunstiteos polegi nagu „päris“ asi ja sellele peaks olema rohkem lubatud? See on taas kord ülimalt küüniline kunstniku enesepositsioneering, mis asetab ta ülejäänud ühiskonnast kõrgemale ja kaitseb Kunsti sildiga, mille varjus võib ükskõik kui süüdimatut asja ajada ning ülejäänud inimestele koht kätte näidata. Mulle ka ei meeldi Eesti Politsei kohatine jõhkrus asjadele reageerimisel, aga veel vähem meeldib mulle ülimalt lihtsakoeline lähenemine sellele probleemile.

Mida siis tõestati? Minu jaoks mitte seda, et me elame politseiriigis või et meil on probleeme kahe kogukonna integreerimisega vms (mida me ju teame, miks seda lihtsalt veelkord üle korrutada?!), vaid seda, et üks osa kaasaegsest kunstist, mis määratleb end väga enesekindlalt „sotsiaalselt tundlikuna“, on tegelikult sotsiaalselt täiesti tundetu. Selle katsed ühiskondlike probleemidega tegeleda, piirduvad ainult oma turvalisest kunstimaailmast seda Teist, aka ülejäänud ühiskonda, vastavalt oma eelarvamustele torkimas käia. Kogutud välitööde materjalid eksponeeritakse kunstimaailmas sees turvalises valges kuubis – ka antud juhul saab asjast suurepärase dokumentatsiooni kokku lõigata, mida siis Veneetsia Biennaalil kolleegidele üle maailma demonstreerida. Palju õnne.