Krista Mölder. Origamilinnud. Digitrükk, 2009


Pinnast sünnivad linnud ja tühi ruum nende ümber: Krista Mölderi näitus “PIND/LIND” Art Depoo galeriis 06.05.2009 - 23.05.2009


Näituse põhiliseks elemendiks on tühjus, mis organiseerib ruumi nii töödes kui nende ümber, galeriis. Võiks isegi öelda, et näituse pind toimib ise installatiivse keskkonnana: selle ruumi jaoks spetsiaalselt valminud fotoseeria on paigutatud erilist rütmi järgides ning tulemuseks on tühja seinapinna rohkus, mis lubab täpselt ja napilt valitud töödekomplektil eriti hästi mõjule pääseda. Tuulekella heli meenutav taustamuusika aitab kaasa omaette atmosfääri tekkimisele, soodustades kui mitte meditatiivset seisundit, siis vähemalt rahulikku mõtisklust.




Kohaspetsiifilisusele osutab ka printsiibil “pilt pildis” ülesehitatud fotokompositsioon tingliku nimetusega “Meri”: ülesvõetud fragmendid galerii nurgast, seinast ja põrandast selle all on paigutatud vastavasse kohta, luues korduvate vaadete jada. Samas ei ole kõnealune “tsitaat” esimesel pilgul väljaloetav: oma argipäeva kontekstist abstraheerituna ja üliesteetiliseks muudetuna ei haaku see näiteks Tõnis Saadoja Linnagaleriis (2004) lavastatud maaliinstallatsiooni ideega. Vaatamata sarnasele võttele – ka Linnagaleriis seinal rippus maal, mis kujutas samas kohas galeriis rippuvat maali – kasutatakse neid väga erinevate eesmärkide saavutamiseks. Kui Saadoja maalid olid fotolikult dokumentaalsed, selged, võimalikult neutraalset autoripositsiooni kinnitavad, siis Mölder taotleb hoopis foto “antiemotsionaalsuse” ületamist, fotokujutise maalilisemaks, subjektiivsemaks, mõistatuslikumaks muutmist. Tema realism pole uusasjalikult veidi küüniline või irooniline, vaid maagiline, võluvalt poeetiline ja metafüüsiline.

Tööde vaatamine tekitab lausa taktiilse naudingu – esemed fotodel on peaaegu käegakatsutavad, see mõnus aistingulisus on tingitud väheste elementide võimalikult lähedase edasiandmise taotlusest. Mölderi kompositsioonid on ornamentaalsed: eksponeeritud seeria kaks peamist motiivi – linnusuled ja paberist volditud origami-kured – moodustuvad omaette lakoonilisi mustreid pildiruumi sees. Seejuures visuaalse keele erinevad komponendid toetavad harmooniliselt teineteist, luues just oma koosluses konkreetse pildi meeleolu ja tähenduse. Nõnda on valged origami-kured on paigutatud heledale taustale, värvilised – erkrohelisele; üldiselt ongi nii, et heledad tööd on vaoshoitud mitme kriteeriumi poolest (värvid, kompositsiooni elemendid, liikumine), värvilised aga on dünaamilised, intensiivsed. Autor mängib objektiivi fokuseerimise ja defokuseerimisega: mitmes töös muutub tagaplaan uduseks, pilt kaob, justkui õhku haihtudes. Mööduvuse, õrnuse esteetika, habras tasakaal tundub olevat seeria üks läbivaid mõtteid.

Seejuures peaks rõhutama, et suled ja paberist linnud on vaid linnu sümbolid, mitte lind ise. Samas pidev viitamine linnule kutsub lõpuks esile ka linnu enese. Lindudele kuulub alati eriline koht maailma erinevates mütoloogilistes süsteemides: taevaavarustes lendavad linnud on jumala(te)le lähedasemad ja sageli vahendajad taeva ja inimeste vahel ning lind võib ise olla koguni kosmogooniliseks olendiks, kelle vahendusena meie maailm teoks sai. Seepärast kannavad olulist sümboolset tähendust ka linnukujundiga seostuvad väiksemad elemendid: linnusulgi kasutatakse sageli rituaalsetes riietes, origami on jaapani ühiskonnas traditsiooniliselt olnud head soovi sümboliseeriv (rituaalne) kingitus.

Lisaks seostub origami-kurg paratamatult legendaarse paberist kurega, mis on muutunud Hiroshima katastroofi – või isegi selle tagajärgedega toimetuleku sümboliks. Väike jaapani tüdruk Sadako Sasaki oli tuumapommi plahvatuse tõttu tugeva radiatsiooni annuse saanud ning surmale määratud. Sadako ei tahtnud alla anda ning hakkas voltima paberist kurgi, lootes, et pärast tuhande paberkure valmistamist täitub jaapani rahvausu kohaselt tema soov ning ta saab terveks (lisaks on kurg aasia traditsioonis pikaealisuse sümbol). Imet ei toimunud, kuid origami-kurgede valmistamine ühendas inimesi üle maailma nende soovis toetada väikest Jaapani tüdrukut ja üldisemalt ka rahu: origami-kurg on ka Laste monumendil Hiroshima rahu memoriaalpargis. Origami kui õrn objekt muutus omakorda Hiroshima lasteohvrite mälestusmärgina mitmekordseks kaduvuse, hapruse sümboliks ning sobib eriti hästi sümboliseerima rahu, seda õrnal tasakaalul balansseerivat kategooriat.

Enamikku näitusel eksponeeritud pilte saaks määratleda kui vaikelusid – kuid vaikelu on siin pigem “pseudožanr”, sest näiliselt selle tunnustega kompositsioonid täidavad siin hoopis teisi ülesandeid, genereerides omaette sümboleid ja tähendusi. Krista Mölderi tööd on tasapinnalisest, kahedimensioonilisest paberist sündivate kolmemõõtmeliste objektide, tühjusest tekkiva korra ja selle hapra tasakaalu minimalistlikeks allegooriateks.

Elnara Taidre


Meri. Digitrükk, 2009.

Loorkakk. Digitrükk, 2009