laupäev, juuni 13, 2009

Pehmet masina-horrorit

K. Schroderus
M. Copper. Whaling Station, 2009

J. Haanperä. Big Lightprojector, 2009



Kiasma näitus „Horror Vacui“ annab kolmele kunstnikule (Markus Copper, Jari Haanperä ja Kimmo Schroderus) vabad käed, et „täita ruumi massi, heli ja valgusega“. Konsept rõhutab agressiivsust ja lubab totaalseid keskkondlike kogemusi. Pealkiri tähendab hirmu tühja ruumi ees (ja seega ruum pingutab selle nimel, et täituda); või siis täielikult (maniakaalselt) kaetud pildipinda.





Masinad ja moodustised, mis Kiasma avarad ruumid täitsid, on küll suurejoonelised, aga mitte eriti maniakaalselt mõjuvad. Lähtudes valge kuubi programmist, oli igale objektile eraldatud piisavalt ruumi, et see uhkes üksinduses mõjule pääseks. Tekkis tunne, et masinad olid toodud ära kuskilt oma keskkonnast ja nüüd eksponeeritakse neid kui uurimisreisi saaduseid – ilusasti eraldatud, puhastatud ning vaatajatele steriilsesse keskkonda vaatamiseks välja pandud. Masinad olid enesessesulgunud, väheliikuvad ja tardunud ning mõjusid muuseumieksponaatidena väga turvaliselt ja ohutult. Kuna töö nende väljamõtlemiseks ja valmistamiseks on olnud nii suur, on raske uskuda, et nad on loodud ainult esteetilistel põhjustel (millistena neid Kiasmas eksponeeriti). Neil peab olema mingi praktiline väärtus, aga tundub, et seda teadmist koos masinatega oma ekspeditsioonilt kaasa pole toodud. Meenusid Star Trek jms stiilile ja objektidisainile rõhuvad futuristlikud lugulaulud - tegemist võis olla mingi kadunud tsivilistsiooni jääkidega ning masinate tegeliku eesmärgi ja otstarbe teadjad on hävinud. Nüüd ongi perfektsed süsteemid seiskumas või töötavad veel inertsist mõnda aega edasi, et siis vaikselt maha käia.

Mingit horrorit ei ruumi hõivamise ees ega muidu ka Kiasma ekspositsioonist välja ei tule. Närvikõdi ka mitte. Kogemus on ohutu, turvaline ja ülimalt esteetiline. Kahtlemata on masinad salapärased ja müstilised, aga oleks oodanud midagi ... äkilisemat. Masinanäitus, mis pakkus hoopis teistsuguseid emotsioone, oli Erik Alalooga näitus "Parakinemaatiline fantasmogooria" Haapsalu Piiskopilinnuse keldrites eelmise aasta suvel Kultuurikatapultide raames. Tookord tuli meelde mitte Star Trek, vaid Mad Max oma roostes ja robustse maailmaga. Eksperimendid lossikeldris stiilis „keskaegsed piinamisriistad“ - turistlik, ülevõlli atraktsioon ja natuke trash meelelahutus. Alalooga masinad mõjuvad isegi klassikalises näitusesaalis (sama väljapanek nt Tartu Kunstimajas) päriselt ohtlikult ja mina pole neid siiamaani julgenud proovida - võib-olla on rooste näiteks vahepeal edasi söövitanud ja raudvaiad ei lähegi enam mu peast napilt mööda, vaid lähevad mu koljust läbi nagu nuga võist. Ei, tänan, nad tekitavad kõhedust juba eemalt vaadates. Selle taustal mõjus ka kõige robustsem ja vaatajaga nagu mingissegi kontakti astuda püüdev masin Kiasma näituselt – rütmiliselt nuga viibutav roostes mütsakas – väga igavalt.

Masinad on kaasaegses kunstis üsna popp suund ja näitusekontekstis kohtab neid üsna regulaarselt. Mulle nad meeldivad, kuna ühelt poolt seovad need kunsti teadmistega kõrvalaladelt – peab orienteeruma füüsikaseadustes, keemias, tehnoloogias jne. Või siis olema võimeline vähemalt koostööks vastavate spetsialistidega. See kõik annab omakorda märku kunstnikust, kes ei ole mitte arhetüüpne romantiline udupea, vaid hoopis insener-tehnilise mõtlemisega tegelane. Teiselt poolt on nendes masinates mitte-praktilisuse luksust. See on pikk nikerdamine, tohutu töö ja mõnes mõttes täiesti mõttetu pingutus, et luua täiuslik, kuid ebapraktiline monstrum. Mille eesmärk peaks olema tekitada esteetilist kogemust (juhul kui vaataja olemasolu või puudumine ei muuda masina töös midagi – nagu Kiasma näite puhul) või füüsilist kogemust – ohutunnet, närvikõdi, põnevust (nagu Alalooga masinate puhul, mille tegelik võimekus selgub alles siis kui oled end selle meelevalda usaldanud ja raudvarbad su ees mingi keerulise kaadervärgi liikuma panevad). Viimasena mainitud suunda kohtab aga palju harvemini, millest on kahju, sest kaua sa ikka jaksad safe-paly ja puhta esteetika peale erutuda...


M. Copper. Kursk, 2004

M. Copper. Stabber, 2009


Kõige elamuslikum sellelt näituselt oli hoopis üks ettekavatsemata lisandus - see dramaatilises prožektorivalguses toimuv on nimelt liftiparandaja hädaabiväljakutse.
K. Schroderus. Dark Cloud, 2004.
Selle töö paigutus andis talle muidugi lisadimesnioone - seistes selle all ning vaadates Kiasma kõrval seiskunud ehitustegevust koos kraanade jms atribuutikaga, sai mustast pilvest igas mõttes must pilv praeguse majandus-jms-situatsiooni kohal...



----

E. Alalooga masinad ja publik, kes sinna kenal suvepäeval piiskopilinnuses jalutades sattus. Kõige huvitavam oli pealt kuulata vanahärrade omavahelisi vestluseid, kes arutasid, kuidas need masinavärgid küll tehtud on. Olles harjunud nõukaaja kitsastes tingimustes "peedist pesumasinale trumli" tegema, pakkus valmistaja saladustele jälilesaamine ja äraarvamine neile suurt pinget ja tehnilised diskussioonid paisusid kohati päris ägedateks.

käis, nägi ja pildistas
Maarin Mürk


3 kommentaari:

cd ütles ...

tere!

Mu meelest on see Copper ikka väga hea. Maarin, kas Sa seda Whaling Stationit tegevuses ka nägid? Olin saalis üksi ja see oli ikka võimas kui see peletis elama hakkas - möirgas ja ragises, huilgas ja vingus nagu tõeline ürgmonstrum. Mind küll natuke hirmutas. Sama asi Kurski teemalise teosega - olin seda küll varem näinud, aga see kord oli teos pandud nii väikesesse ruumi, et seal oli üksi üsna kõhe.

Copperi teoste juures on väga tugev lõhna-tegur. Kumm, metall, vaha, nahk, silikoon - need kokku loovad olulise osa teose tajumisaktist. Whaling Stationi ruumis oli väga tugev naha ja paadilaki/tõrva lõhn. Oreliviled puhuma pannud lõõts oli tehtud vanadest nahkjakkidest ning kui vints paadinoka üles tõstis ja lõõts õhuga täitus, siis jakkide varukad sirutusid välja. Ma arvan, et see oli üleva hirmu kogemus.

Alalooga on tõesti vahetum ja rohkem low-tech. Aga mulle meeldib Copper ka väga. Kahju et üks teos katki oli ja Pussitaja stepsel välja tõmmatud.

Sellega olen nõus, et Schröderus ja Haanperä on üsna esteetilised, aga mitte kehvad seejuures.

Ja veel - muusikamaja ehitus kõrvalplatsil ei ole kindlasti seiskunud.

maarin ütles ...

kahjuks ei näinud Copperit tegevuses, võibolla see oleks minu kategoorilisust pehmendanud :) aga ma mõtlesin ikkagi seda, et need masinad on nii eneseküllased, st vahet pole, kas inimene vaatab neid või parajasti mitte...inimesena tekkis mul mõnevõrra kõrvalejäetud tunne. Ma ei ole Alalooga low-tech kui sellise fänn, aga lihtsalt fakt, et nendes on peale eneseküllasuse veel, tundub mulle argument nende kasuks. nagu mingi lisa-level.

Selle Kurski kohta jäi mul kirjutamata, et töö pealkiri muudab kogu tunnetust väga tugevalt - algul oli jälle see, et pagan, kogu keeruline konstruktsioon ainult kahe kolksu nimel, aga kui panna juurde sinna pealkirjaga kaasa tulev õõv, siis muidugi...on õõvastav.

Erik ütles ...

Lisaksin veel niipalju, et kuni jaanipäevani on Kunstikonteineris (Polymeri Kultuuritehas, Madara 22) nähtaval Erik Alalooga kinemaatiline müsteerium "Technophobile", kus interaktiivsuse moment teeb veel sammukese edasi senise dialoogiga võrreldes. Seekord läheb vaja vähemalt kolme inimest, kelle omavahelise koostöö tulemusena käivitub kinemaatiline süsteem. Kasutage võimalust! Vaid nädal veel avatud!