Kuvataideakatemia TASEmel

Marja Patrikaineni üks puudel

Elina Tuhkanen, üks puuseen



"„TASE’09” Toompeal Rüütelkonna hoones on parasjagu kirju ja segane näituseprojekt. Ühelt poolt tungib sõõrmeisse majesteetliku, kuid määnduva Rüütelkonna hoone lõhn ning teisalt võistlevad olemisõiguse eest ligi 90 kunstiakadeemia BA ja MA tudengi lõputööd." Nii kirjeldab Tanel Veenre artiklis oma esmamuljet. Kuid lisaks Eesti Kunstiakadeemia lõpetajatele peidab end selles suurejoonelises, kuid kergelt kaduvikuhõngulises hoones (millest saab muide kohe vabade kunstide teaduskonna peakorter) väike erinäitus Soome Kuvataideakatemia tudengitelt.



Kitsas koridor läbi „räbuesteetikas plakatite“ (Veenre) viib viie ruumi poole ning juba siin kohtub külastaja Alma Heikkilä hiiglasliku maaliringiga, millest möödumisel kustub aga valgus ning vaataja saab ainult eemalt tulles/minnes aimata, mida ta päriselt ei nägema ei saagi. See, mida talle aga edaspidi näidatakse, jaguneb laias laastus kaheks - ühelt poolt trash-baroki parimas vaimus installatsioonikunst ja teiselt poolt minimalistlik ja maitsekas suund nagu näiteks Heikkilä teine töö, peenetundeliselt ruumi sulanduv„Kaksikud“. Või Elina Tuhkaneni „Puuseene seeria“, mis näitab mikromaastikke puuseentel, igal seenel üks kaader. Olendeid nendel näha ei ole, ainult kellegi/millegi tegevuse jäljed – keegi on kaevanud uru, vajutanud pehmesse rohtu lohu, puu on langenud jne. Rüütelkonna kõrgetes ruumides tunduvad mikromaastikud eriti mikrod.

Pasi Rauhala installatsiooni nimi „Liiga palju“ võiks tegelikult olla selle teise suuna üldtunnus, lausa meetodi nimetus. Pimeduses hiilgab väike külmkapp, mis ajab üle ääre kartuleid. Vanas majas võib kõike juhtuda. Marja Patrikainen keerabki vinti veel rohkem üle ning tema igavikumetsas õitseb täiesti ennastunustavalt tundmatu floora, olles ühtlasi lo-fi käsitöölisuse ja porolooni võimas enesekehtestus. Selles totaalses keskkonnas, kus kokku on saanud dekoratiivkurgid, metallketid, looma-ja linnutopised, on kõik nii ülivohav ja ebatervelt ülekülluslik. Kõike on liiga palju. Samuti on Patrikaineni puudlid liiga suured (turjakõrgus ca 1.50) ja kaetud võika kuhila makrofleksiga. Kohevale makrofleks-soengule vastandusid õrnalt valgete karvadega kaetud „pügatud“ osad. Punased keeled ripakil, tuleb külastajal end ebatervete mutant-puudlite vahelt läbi pressida ruumi sügavusse, kust teda lopsakast lehestikust vahtisid ühed silmad. Kui järsku lülitatakse peale helitaust, tekib kujutlusse stseen, kus kunstnikust ema on maalinud oma lapse näo täis tribal-mustreid ja lükanud põõsastesse, saamaks kätte oma kunstivideot. Saateks kiirtee automürin ja dialoog stiilis „Kaua ma pean veel siin olema?!“ „See võtab ainult hetke kullake....see läheb palju kiiremini kui siis, kui emme sind maalis..“ Tuleb meelde õdedest kunstnikepaar Twin Gabriel, kes on kasutanud näiteks oma lapsi kui pintsleid, kastes nende juukseid peaalaspidi värvi sisse ja lapsi ringikeerutades siis „maalinud“. Ühesõnaga, mitte ainult kunstnik olla ei ole kannatus, vaid ka kunstniku lähikondlane. Elina Tuhkaneni video, mis eksponeerib ka nö köögipoolt, demonstreerib seda päris humoorikalt.


Kokkuvõttes tundub soomlaste väljapanek väga tugev ja terviklik. Sellele libedale teele ma aga ei sooviks astuda, et võrrelda ülakorrust (EKA lõputööd) ja alumist korrust (Kuvataideakatemia). Soomlaste komplekt on kokku valitud Villu Jaanisoo poolt ja seega ei saa neid ülevaatenäitusega kõrvutada. Mida aga võib teha, on tuua kõrvale Kuvataideakatemia enda lõputööde ülevaatenäitused Helsingis kolmes galeriis ning isegi sellelt üldiselt foonilt vaadatuna tunduvad Rüütelkonna hoones eksponeeritud tööd eristuvad ja tugevad. Minu jaoks oli nende lõputöödenäituste huvitavaim töö ka Tallinnas üles astunud Pasi Rauhala interaktiive installatsioon „Puhallus“. Ruumis rippusid föönid, mis inimese lähedust tunnetades ennast käivitasid. Õhuvool, mis vastu külastajat põrkas, tõukas aga föönid liikuma, nii et ühelt hetkel (olles sisenenud täiesti vaiksesse ja paigalseisvasse ruumi) avastad end kesed metsikult võnklevaid fööne, mis põrkavad kontrollimatult kiikudes sinuga kokku ja toksivad igast küljest. Lähed ruumist välja ning jälle jääb kõik vaikseks...

Taustainfo mõttes on võibolla huvitav välja tuua, et Kuvataideakatemias koosneb lõpetamise protsess kahest isiknäitusest või osalemisest vähemalt kahel grupinäitusel. Lisaks saab iga lõpetaja kohtuda kunstikriitikuga, kes kommenteerib tema tööd või näitust. Huvitav on veel välja tuua, et lõpunäitused seal toimivad ka eduliselt müügikohtadena, kust omandavad tööd nii nt Kiasma, erakollektsionäärid/muidu huvilised kui soetatakse töid ka kooli enda kogusse. Näitusel ringi käies vaatavad siltidelt vastu väikesed delikaatsed täpikesed, mis annavad märku edukast tehingust. Kuna meil siin teadupärast kunstiturg puudub ja lõputöid kollektsioneeritakse üldse üsna harva, siis jääb üle loota, et järgmisel aastal, kui EKA valikväljapanek Kuvataideakatemia lõputöödenäitusega liitub, on see a) eelkõige loomulikult tugev tervik b) suudab seal luua iseseisvalt kontakte ja sattuda ringlusesse. Rüütelkonnas eksponeeritud viisikust panin ma küll mõned meiliaadressid tallele paremat tulevikku ootama.

Alma Heikkilä "Nimeta"
Marja Patrikainen "Igavikumets" 2009

Elina Tuhkanen "Puuseene seeria" I-V, 2007-2008

Elina Tuhkanen "Foliae Lubricato"

Pasi Rauhala "Liiga palju"

Pasi Rauhala "Puhellus", pilt leheküljelt (kust saab väikese ülevaate teist Kuvataide lõputöödest ka): http://www.kuvankevat.fi/galleria


Marja Patrikainen "Puudlid" 2008

Alma Heikkilä "Kaksikud"


----------------------------------
Maarin