Mis TASE on?

Alati suurejoonelisuse- ja tähelepanulembene Kunstiakadeemia seadis selleaastase lõputööde näituse välja Toompeale Rüütelkonna hoonesse. Viimatise püsielanikuna Kunstimuuseumi majutanud hoone andis oma kõrgete lagede, lühtrite ja avarusega TASEmele ütlemata erilise lisaväärtuse. Ruumi otsimine, ootamine ja loomine on kooli südameteemaks olnud pea kogu aeg.






Nüüd, kui oma, osakondi ja õppureid liitev uus oma maja on lähemal, kui kunagi varem, seati näituski kokku terviksummana. (Tallinna peale laiali puistatud osakondade kokkusaamiselt Rüütelkonna hoones puudusid vaid isepäised sisearhitektid.) Seejuures oli kujundaja Raul Kalvo sõnul eesmärgiks seada 90tudengi töödejada hierarhiaid vältivaks voolavaks objektimereks, mida struktureerisid disainerite loodud trükised. Labürindilikult keerulises ruumiderägastikus põrandatele-seintele puistatud „ajalehtede“ järgi tee otsimine ja aina uute ruumide ja keskkonna-kunsti sümbiooside avastamine muutis näituse tõeliselt võluvaks. Kui külastajate muljeid pärida, siis tundub, et fookus töödelt endilt nihkus nõnda paraku kõrvale.

Või äkki ongi see süvenemistahte vähesus sümptomaatiline? Testküsitletuist kõik olid EKA tudengid/vilistlased ehk eeldatavad kunstitarbijad (Kas pole mitte lausa nii, et professionaalseteks kunstiloojateks saamisega paralleelselt saavadki inimesed automaatselt professionaalseteks kunstitarbijateks?). Mitu neist nentis, et mõtlesid küll TASEmele minna, kuid ei jõudnud. Kohalkäinud hindasid asja ebahuvitavaks tihti ammu enne, kui asjadesse süüvisid. Või oli küsimus ikkagi puhtalt TASEmes?

Arhitektuuritudeng Johan hüppas näituselt läbi oma erialakaimude tehtuga tutvumiseks. Mõtlikul häälel tunnistab ta kerget pettumust. Mida lähemale enda koolilõpetamine saab, seda tavalisemad ja lihtsamad tunduvat ka lõpetajate tööd. Visuaaldisaini gurmaanina arvab arhitektihakatis, et idee esitlemiseks kokku seatud planšetid peaks olema isikupärasemad. „Mulle tundub, et paljud mõtlevad töö lõppfaasis ainult sellest, et kuidagi kaelast ära saada, mitte sellest, et hea asi tuleks“ jääb Johan lõpuni kriitiliseks. Näitusekeskkonnast ehk siis Rüütelkonna hoonest see-eest oli Johan vaimustuses. „Tahaks seal ise tegutseda ja õppida!“ ütleb ta.

Arhitektipreili Laura* ütleb näitusele unelevalt tagasi mõeldes lemmikuteks klaasi ja keraamika tööd. „Videokunst eeldab teemasse süvenemist. Käega katsutava kunstiga on lihtne – sa näed seda ja saad asjale hinnangu anda, ei ole seda, et satud tööd poole pealt vaatama ja ei saa aru,“ põhjendab Laura oma eelistust.

„Ma ütleks, et on halb. Sihuke juhuslik nagu. Pauerit-energiat ei ole sees,“ ei varja oma mittepositiivset hoiakut TASEme taseme küsimusele vastates tudeng Tanel*. „Kui ma lähen näitusele, siis ma ootan emotsiooni. Seal neid töid, mis emotsiooni tekitasid, oli. Aga väga suur vähemus,“ laiendab Laura arvamust omalt poolt.

Kati* sattus üles Toompeale näitusematerjale kujundanud sõprade-kolleegide kutsel. Lemmiktöö teemal mõtiskledes tunnistab ta, et majatäiesse kunsti ei jaksanud ta lõpuni süveneda. „Aga tundus, et on siiski nii nagu tavaliselt – üksikud pärlid keskpäraste asjade seas. Need linnukostüümid olid toredad. Mingi stsenorgaafi töö. Ja Laura Pählapuu meeldis ka,“ ei too Kati välja midagi liiga konkreetset ja enda jaoks lahtimõtestatut.

Üle lahe Kunstiakadeemiasse Priit Pärna käe alla tudeerima tulnud Satu hindab kiirvisiidil külastatud näituse tavapäraseks. „Sellised on need tudengite näitused igal pool. Ma olen selliseid Soomes palju näinud, aga seal isegi vist natuke huvitavamaid,“ kommenteerib ta kaasmaalasi tegelikult võibolla vaid patriotistmi tõttu etemaks pidades.

Kuido viibis TASEt majutanud Rüütelkonna hoone müüride vahel ilmselt rohkem tunde, kui kõik ülejäänud visiteerijad kokku. Näitusevalvurina oli tal rahulikult aega viimsedki nurgatagused ja tööd läbi uurida. Ise küll arhitektuuritudeng, kiitis ta kogupaketi väga huvitavaks. „Ma ei kujuta ette kuidas Raul Kalvo /näituse kujundaja/ seda tegi, aga kõik tööd sobisid väga hästi oma asukohtadesse. Mulle meeldis, et inimesed tihtipeale eksisid ära ja kutsusid mind appi, et teed leida. See nagu käiski asja juurde.“ Näitusekülastajaskonna jagab Kuido kaheks: „No turistid ja siis näitusega mingil põhjusel seotud inimesed. Kommentaaride järgi tundus, et oli ka EKA vilistlasi.“

Martini rolliks TASEmel oli cum laudega finišeerinud Raul Kalvo (jah, seesama tegelane, kes näituse ka kujundas) lõputöö retsenseerimine. Hõivatud inimesena keskendus temagi ainult huviorbiidis olnud tööle. Kiiduga ei olnud ta lennundusmaailmaga tegelenud „Aerogrammi“ analüüsides kitsi. /.../„Tuginemine globaalsetele lennutrajektooridele, mis saavutatud tänu magistrandi poolt konfigureeritud andmebaasile ning selle visualiseerimisele, on Eesti Kunstiakadeemia Arhitektuuriteaduskonna jaoks väga oluline sündmus, sest adekvaatse pildi saamiseks arhitektuuri ja linnaehitust mõjutavatest protsessidest muutub erinevate andmehulkade ja parameetrite organiseerimine ka arhitektile vältimatuks abivahendiks.“/.../ kirjutab Martin retsensiooni.

„Mulle on enne ka tundunud, et arhitektuurieriala on veidi sisutihedam, kui muude erialade väljapanekud. Saalidest oli ka seda näha, et arhitektuuri ekspositsioon oli füüsiliselt palju tihedam, kui ülejäänud,“ kommenteeris Toomas* küsimust TASEeme taseme kohta. „Aga võibolla see on subjektiivne, sest minu huvi oli ainult arhitektuur,“ leevendab ta kohe ka oma mõtet.

„Kes selle nõgeseprojekti tegi? Jaanus Samma? See oli hästi tore projekt, see jäi mulle meelde,“ kiidab Toomas meenutades. Jaanus Samma töö on klassikaliselt hea näide TASEmest, kust võid leida kõiki elemente silmapaistavst kunstiprojektist: lihtne, selge, kaasaegne, ühiskonnairooniline idee.

„Need mingid klaasist asjad, kus mingi vesi voolas, see oli nagu päris äge“ nimetab Kristi*, kui paluda tal näituselemmikut meenutada. „Aga need fotoeriala inimeste tööd olid imelikud. Nad olid mingeid imelikke asju teinud, mingi maalinud. Kus see foto nagu oli?“

„Seal näitusel oli lahe see pingutuse kontsentratsioon – lähed sisse ja kohe näed nimesid, kes seal lõpetanud on /näituse kujundaja oli siseneja tarvis kõik nimed seinale seadnud/... kes on õnnes omadega,“ lisab Toomas veel. „Eks igaüks pingutab seal elu eest. Mõnel lihtsalt tuleb välja, mõnel ei tule. Seda lõputööd sa ei saagi ette planeerida. Joppab või ei joppa,“ võttis Kristi nähtu kokku.




Maris Kerge


*vestlejate nimed eelkokkuleppe kohaselt muudetud