MUDATERAAPIA LABORATOORIUM

Al Paldrok
Suvereportaaz` Pärnust 2: Hans-Gunter Locki eksperimentaalne multimeediumietendus


Pressitekstist: “Mudamuusikateraapia laboratoorium”´i näol on tegemist lavalise interdistsiplinaarse multimeediaprojektiga, mis valmib muusikute ja kunstnike koostöös. Etenduses mängib mudaterapeudi rolli teose autor Hans-Gunter Lock. Patsientide rollis astuvad üles Kai Kallastu (sopran) ja Leonora Palu (flööt). Patsientide erinev iseloom väljendub nende kasutuses olevate instrumentide muusikalistes väljendusvahendites. Etenduse videopartii loojaks on Hille Karm ja live-kaamera operaatoriks Allan Tõnissoo. Videopartii ja live-kaamera ülesandeks on tihendada muusikas ja laval toimuvat. Mudamuusikateraapia laboratooriumis vaadeldakse muda kui teraapiat ja muusikat kui ravimit, nende mõju inimestele ning muda ja muusika võimalikku koosmõju. Püüdlus, eksitus, eksperiment, distants, lähedus, inimlikkus laboorsetes tingimustes. Etenduses püüakse lähtuda ka etenduse algse paiga - Pärnu Mudaravila - põhifunktsioonist, kasutades videopartiis dokumentaalset materjali Pärnu Mudaravila kohta. Teoses on kolm abstraktset tegelast: mudaterapeut, kes püüab muda abil ravida patsientide tervist. Mudaterapeut leiutab laboratooriumis uusi ravimeetodeid ja katsetab neid seejärel oma patsientide peal. Patsiendid reageerivad erinevale ravile erinevalt ja suhestuvad järjest enam ja enam arstiga, kuni olukord väljub kontrolli alt. Lõpuks viivad patsiendid ravile mudaarsti. Muusika ja video kirjeldavad ravimeetodeid ning analüüsivad patsientide ja arsti sisemist mina.


Maailmaparandamise ja inimese füüsilise ja mentaalse eksistentsi parendamise soov on indiviidi sisse kodeeritud nagu vajadus süüa ja magada. Kes ei oleks osalenud lapsepõlve muretutes mängudes valges kitlis - algul patsiendina ja hiljem hierarhiaredelil tõustes (mis selle astme maailmas käib käsikäes vanusega) assistendi ja siis juba doktori enesega. Tukslevas ärevuses omandanud esimesed kogemused inimanatoomiast, mis väljaspool vivaariumi on ümbritsetud tabuga. Vanematele nendest protseduuridest ei räägita. Halvav käsuliin on selles mängus sama vaieldamatu nagu hilisemas elus keskhaigla reaalkabinetis. Punase risti ja valge kitli sümboolika üks meesteajakirjade levinumaid fantaasiakonstruktsioone. Kood sunnib pidevalt parema tuleviku nimel aadrit laskma, struktuure puhastama, leidma surematuse igavikulist võrrandit. Ühiskonna sanitarid ja universumi tohtrid sooritavad oma protseduure alkeemilises tõsiduses, mille eesmärk saab olla ainult üks – mädapaisete eemaldamine.

Kunstis leiavad need rakendamist väliselt rafineeritumal moel. Kuuldavasti autori HGL isiklikul autobiograafilisel traumaatikal põhinev ravilugu on universaalselt üldinimlik klishee – indiviid mutrikesena suures bürokraatilises masinavärgis, kus suurtootmise liinitööl formaalsete protseduuride paratamatus jadas üksikhinge hind kadumatult devalveerub võrdelises sõltuvuses ühiskonna arenguga.


PNP raames on nüüdismuusikud saanud performanceristsed ja Big Performance “shokiteraapia” on punni eest löönud. Tasaste heliloojanatuuride esmane terav kriitika on asendunud iseendi esimeste sammudega tegevuskunsti keerulistel radadel. HGL, kes töötab õppejõuna nii muusika- kui kunstiakadeemias on oma igapäevapraktika sidunud multimeediavankri ette ja ratsutab sõna otseses mõttes üle laipade. Glamuurisäraga harjunud ooperiprimadonnad alluvad kuuleka performancelihana kunstniku ebaesteetilistele rollimängudele. Veel on visuaalmaastik pelgalt kuliss, kuid algus on tehtud ja tagasiteed enam ei ole – autori eesmärk on see paarialik vorm oma kutsumusega ühendada. Ka teatri paradigmad on siibrisse heidetud – enesekindlalt toimetab kiilanev mudatohter selg publiku poole, nood on hoolikalt asetatud tooliderea millimeetrise täpsusega väljamõõdetud ruutu ja jäetud sinna absurdse kollektiivse kehana unustusse. Vaid vahetevahel näidatakse neile sekundi murdosa jooksul möödaminnes paksu valget “mudateraapia käsiraamatut” ja “wikipeedia piiblit”. Jutustuse etteaimatav narratiiv on üllatavalt primitiivne ja tundub, et see on vaid otsitud põhjuseks keeruliste kompositsioonikonstruktsioonide, video- ja valgusmängude sünteesi vahendamisel. Kas see on absurdi taotluses teadlikult “üle keeratud” või on tegemist näitekirjanduszhanri alahindamisega? Hans Gunterist võib kõike arvata.


Etendusele lisas veel ühe meediumi Vallikäärust üle linna kajav kontserttuur, mis täitis kõik hoolikalt planeeritud pausipuändid Ivo Linna ja Anne Veski lustaka IFF 60 repertuaariga. Vastupidi elitaarkunsti rangelt reglemeeritud alkeemiale on see kättesaadav letiravim toiminud maarjamaa suitsiidilembelise igamehe valuvaigistajana juba aastakümneid.