pühapäev, august 09, 2009

REIS MA EI TEA KUHU


Kirjutab Al Paldrok

Etenduse pealkiri on Reis ma ei tea kuhu. Tegemist on Jasper Zoova joonistuste alusel lavastatud multimeediaetendusega. Osalevad: Martin Pedanik, Raul Keller, Ello Upan, Andrus Joonas, Jasper Zoova, Janno Bergman, Ena Kõrv, Viljar Kõiv ja Elmar Trink.

Etendus ei järgi traditsioonilist narratiivset jutustamislaadi. Lool puudub kulminatsioon. Esinejad tegelevad seisundi uurimisega. See kas tekib hetkeks ja kaob siis. Või kestab tund aega. Ühendavaks mõtteks on teadmine, et ärkvelolek on uni. Publikule toob leevendust teetseremoonia ja vahvlilõhn. See on proovisõit, kus reisitakse paigalolles. Paremal juhul saab absurdist kirgastumine. Üksikud jõuavad ka kohale. Ekraanidel olevat liikumist jälgides märgatakse, et pöörleva ratta keskpunkt on ratta suhtes paigal.



Mäletan kui millalgi 1995 andsime koos Zoovaga linnahalli jääsaalis Jaak Kilmile intervjuud
tollal just esilekerkinud fenomeni - videokunsti kohta, mis tolleaegsel narratiivsel Eesti AV-maastikul oli täielik müsteerium. “Videokunst on seisund”, kuulutas seal Jasper enesekindlalt naeratades. Nüüd 15 aastat hiljem astub ta sammu edasi ühest meediumist multimeediumi ja üritab vahendada sedasama seisundit.

Seisundiga on selline lugu, et see ei teki iseenesest. Juba iseenda “tellitud” seisundini jõudmisega on tänapäeval kõvasti tegemist. Kellegi teise metatasandiga samastumine nõuab erilist tahet ja selleks peab olema väga kõrge motivatsioon.
Enamus ühiskonnast kasutab shortkatti - ohtrasti legaalseid mõnuaineid vähemalt reedeti ja laupäeviti. Pühendunumad ka tihemini ja illegaalseid - narkootikume, psühhotroopseid retseptiravimeid ning päris fanaatikud kirgastuvad tarbe- ja ilukeemiat ebasihtotstarbeliselt tarvitades. (Näiteks bestselleri “Maagide kool” järgi USSR okultne underground puhastusvahend Sopalsit manustades).
Vaimse konsentratsiooni kaudu kirgastumiseni jõudmine on peenem mäng. Lääne meditatsioonimonopol kuulub kahtlemata kõiksugu orientigroupidele, kes kõik propageerivad enesesse pöördudes universumiga kooskõla leidma. Seegi ei möödu kõrvalnähtudeta – kõik minu tuttavad veendunud idamaadespetsialistid on ühtlasi kõige vingemad alkohoolikud. Nähtavasti on sel imporditud teel saavutatud hingeseisundist õhtumaa tavareaalsusesse naasmine liig valuline protsess.

Järeldubki, et kõige turvalisem on ikka kodumaine kaif. Tõlkimatute visuaalkonstruktsioonide jada kuurortlinna päikeselõõsas – infantiilselt vana autokummi ringiratast veeretav ülikonnas kloun, õhupallist metallpomm jala küljes, suitsumasinaga peeretav ja kilekotist õlut joov nõukogudeaegne miilits, vahvleid küpsetav patsikestega pioneerinäitsik, õunapuu otsas siristav sajakilone “sexy” laululind, punane päkapikk postamendil, reaalaega ja animatsioonifiktsioone mikserdavad monitorid, paaniliselt selle kõige vahel kappav roosa suuga dalmaatslane koos ülal rõdunurgas kanepit popsivate mürakobaratega ei tekita küll otsest ümbersündimissoovi ega ka universumi mikro- ja makromaailmade ühinemist, kuid vähemalt läbi gaasikeevitusprillide vaadates põhjustab põhjamaiselt vaoshoitud tunniajase absurdsituatsiooni, mida mõningate mööndustega võib pidada reaalsuse teisenemise seisundiks. Ja see on juba kõva sõna.

Mõningate mööndustega – siinkohal peab naasma kunstiteose maiste raamide juurde. Füüsilise ruumi problemaatika kaasneb tihtipeale performance ja teatrikunsti piirimaadel kobavate lavastustega (antud juhul tugevas kreenis viimatinimetatu suunas – JZ: “Tegelikult see on seotud minu lõpetamata magistritööga. Teema oli „Teater ilma Näitlejata“ või „Näitleja ilma teatrita“ ja juhendaja oli Rein Raud. Siis unistasime sellisest teatrietendusest, mis seisneks ainult pompöösse lavakujunduse liigutamises. Näitlejale jääb sellise teatrikontseptsiooni puhul lavatööliste roll :). Esimene üldjuhul toimub vabas atmosfääris ja publiku kaasaelamine, “lähedalolek” on sinna juba sisse programmeeritud, mistahes kujul see ka läbi viidaks. Teater institutsionaliseerunud tähenduses eeldab siiski laval toimuva prioritiseerimist – vaikust saalis, väljalülitatud mobiile, mahasurutud seedetrakti, kojujäetud lastekarja, varjuvaid fotograafe jne. Kujutavkunsti valdkonna inimesed üldjuhul alahindavad seda aspekti, niisamuti nagu teatri omad jälle ülehindavad.

Teetseremooniat sooritava pioneeri juurde jooksev poisiklutt “Kuule emps, miss a mulle 2 topsi andsid?”, videoDJ juurde otse “lavale” tatsuv vanaema “Mina sellest kunstist küll aru ei saa aga turult sain hommikul ilusaid kurke”, selja taga kisklevad jõnglased ja ringis süüdimatult lobisevad ja õlut kummutavad kolleegid – kõik see mõjub tahtmatult kainestavalt.
Või on tegemist lihtsalt allakirjutanu ametialase rikutusega.

Igatahes “miilitsa” poolt tänavalt etendusele kamandatud poolpaljad musklis pleikarid ja bikiinides blondiinid heitsid end kohe murule publiku tarvis laotatud vaipadele ja peale lärmakat algust “Hei heida õltsi”, “Suitsu” “Välkar, püüa” vajusid juba tegevuse algfaasis sügavasse unne. Ja aplausi peale ärgates lugesid aktsiooni käigus garaazhiseinale hiiglasuurelt ilmunud sõnumit: “Elu on Unenägu. Unenägu on Vabadus. Unenägu on illusioon.” Nende seisund oli igatahes vahetu.

lisapilte näeb siit

1 kommentaar:

Pilland ütles ...

Your report is very interesting indeed. I invite You to see a great collection of views of borders (riigipiirid) in my Italian-Estonian site http://www.pillandia.blogspot.com
Best wishes from Italy!